Lükkasin omale villased sokid jalga, tõmbasin ihu kerra ning viuhti villateki alla peitu, kass ja kompuuter kaenlas. Parim võimalik tehnika põgenemaks halli, sompus ja külma ilma eest? .... ma arvan küll!
Mida mul siis ka tarka kosta oleks?????? Mitte midagi, mis Nobeli preemia tooks. Kahjuks. lol
Lugesin just hommikul uudistest, et 42 000 inimest laiast maailmast hääletas Austraalia kolmanda koha vääriliseks parima elupaiga kategoorias. Nii et mina peaks nagu nüüd aupaistes või sees sulama!?
Argielu on argielu igal pool. Eesti või Austraalia, inimesed on ikka samad. Muretsevad ja töötavad end surnuks, sest võidab ju vaid see, kel on surres rohkem asju.... Ja endiselt oma igapäeva elu tasandil ei saa ma aru eriti, et siin miski nii märgatavalt suur erinevus oleks Eesti ning Austraalia vahel.
Poliitikud on lollid ja raharaiskajad, noorus on hukas, maksud kõrged, politsei ei reageeri, kiirabi ei jõua kohale, ühistransport logiseb, pankurid ei tee midagi, ent saavad suurt palka..... kõik on sama nii siin- kui sealpool sood. Inimesed pole iial rahul!
Meil erilisi kaebusi maailmale aga pole. Elame oma oaasis tagasihoidlikku elu, hoiame madalat profiili ning ilutulestike ja/ või karnevali korraldamistega silma ei paista. Naabritest me kedagi ei tunne, seda enam, et viimase paari kuuga on KÕIK meie vaatevälja jäävad majad olnud müügis või rentida ning kõik need majad on saanud ka uued elanikud. Uute asukate saabumisest saame teada, kui "müügiks" reklaamtahvlid on maja eest kadunud ja mingi uued vidinad (trampliin, pruun kass,järelhaagis, Lexuste kogu, pesunööride rägastik jne) on tekkinud nimetet majapidamiste territooriumile. Meie õnneks keegi aga pole tervituskohviks eesuksest sisse trüginud. Mitte et kohvist kahju oleks, vaid ... meie tahame omaette olla ja vaikust nautida. Ma tõepoolest ei viitsi kellelegi selgitada, miks ma kell 5 pealelõunat ringi hängin hommikumantliga või et miks meil pühapäeva HOMMIKUSED pannkoogid alles kell 2 toimuma saavad.... või miks meil on ehitatud toolidest torn kassile eesukse juurde jne jne..... ju me omamoodi külahullud ole. Aga me ise oleme ütlemata rahul ning see on kõige olulisem!
Töö juures on kõik muutusteta. Sama näitemäng päevast päeva, ainult et piletite müügiga pole veel pihta hakatud. Me isegi kaalusime varianti, et äkki pistaks märatseva, sappi pritsiva ning lõugava omaniku puuri ja hakkaks laatadel raha eest näitama. Kuna inimesed on loomult laisad, siis kes see ikka tööloomi vaatama tuleks. Aga laadale nad ju ometi kokku tulevad, siis tabaks kaks yhes: menu ja raha!
Viimasel ajal on asjad ülemuste tasandil olnud piisavalt piinarikkad. Kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis .. sa eksid, alati saab. Ja mingit veresüüd polegi vaja, lihtsalt stseenis on ette kirjutatud üks skalp, tavaliselt siis sõnumitooja või esimese ettejuhtuva töötaja oma. Minu üks lemmikutest, prantslasest tootmisjuht, andis alla ning otsustas uute väljakutsete kasuks. Mul on muidugi kurb meel, sest inimesena oli ta väga mõistev ning meie ettevõttes ka üks väheseid, kellel oli tõeliselt hea huumorisoon. Minu soovitus talle aga oli, et peale lahkumist meie ettevõttest peaks ta läbima rehabilitatsiooniprogrammi, sest tagasiminek normaalsesse ellu ning kohanemine uue eluga nõuab professionaali abi.... Kurb! Ja tõsiasi on, et peale Vincenti lahkumist on minu ülemus Dino kõige kauem vastu pidanud ülemus oma 1,5 aastaga ning minu soovituste põhjal peaks ta tervist kahjustava töö eest saama tasuta liitri piima või ok, olukorda arvestades.... 3kg spinatit päevas.
Kuidagi on juhtunud ka tõsiasi, et kõik nn. "minu" indoneesia poisid on mis iganes põhjusel laiali jooksnud. See aga tähendab uut gruppi üksikesinejaid iga päev. Tavaliselt keegi järgmisel päeval tagasi ei tule. Üks aussie noormees pidas vastu 3 päeva. Ta vanemad saatsid ta peale kooli lõpetamist "avastamisretkele", et see aimu saaks, mis värk selle tööga siis ikka on ja kas kõik asjad, mis sa maailmas saada tahad, on ikka iseenesest mõistetavad. Ma arvan, et sellele noormehele oli põkkumine reaalusega ikka väga kohutav. Esimese valangu sai ta rindu juba kaks tundi peale tööle asumist, kui üks meie masinlõikustiimi mees lattu sisse astus ning poisile näkku pasundas: hei sina seal, mis SINA siin teed, sa oled VALET värvi! Nali iseendast ju hea ja jutt jumala õige, ent see uje nooruk peale seda sulgus täiega endasse, valides kontaktisikuks maailmaga minu..... ja tänu sellele ma sain aimu, kui traumatiseeritud ta oli kogu sellest ümbritsevast tsirkusest. Ega ma ei uskunud, et ta järgmisel päeval välja ilmub. Ta tuli veel kahel hommikul, ent siis....
Uus päev, uued näod, sama s...
Võibolla ma peaksin tõesti kuulda võtma oma abikaasat ja jääma koduseks. Ning näiteks hakkama kirjutama raamatut???????
Mida mul siis ka tarka kosta oleks?????? Mitte midagi, mis Nobeli preemia tooks. Kahjuks. lol
Lugesin just hommikul uudistest, et 42 000 inimest laiast maailmast hääletas Austraalia kolmanda koha vääriliseks parima elupaiga kategoorias. Nii et mina peaks nagu nüüd aupaistes või sees sulama!?
Argielu on argielu igal pool. Eesti või Austraalia, inimesed on ikka samad. Muretsevad ja töötavad end surnuks, sest võidab ju vaid see, kel on surres rohkem asju.... Ja endiselt oma igapäeva elu tasandil ei saa ma aru eriti, et siin miski nii märgatavalt suur erinevus oleks Eesti ning Austraalia vahel.
Poliitikud on lollid ja raharaiskajad, noorus on hukas, maksud kõrged, politsei ei reageeri, kiirabi ei jõua kohale, ühistransport logiseb, pankurid ei tee midagi, ent saavad suurt palka..... kõik on sama nii siin- kui sealpool sood. Inimesed pole iial rahul!
Meil erilisi kaebusi maailmale aga pole. Elame oma oaasis tagasihoidlikku elu, hoiame madalat profiili ning ilutulestike ja/ või karnevali korraldamistega silma ei paista. Naabritest me kedagi ei tunne, seda enam, et viimase paari kuuga on KÕIK meie vaatevälja jäävad majad olnud müügis või rentida ning kõik need majad on saanud ka uued elanikud. Uute asukate saabumisest saame teada, kui "müügiks" reklaamtahvlid on maja eest kadunud ja mingi uued vidinad (trampliin, pruun kass,järelhaagis, Lexuste kogu, pesunööride rägastik jne) on tekkinud nimetet majapidamiste territooriumile. Meie õnneks keegi aga pole tervituskohviks eesuksest sisse trüginud. Mitte et kohvist kahju oleks, vaid ... meie tahame omaette olla ja vaikust nautida. Ma tõepoolest ei viitsi kellelegi selgitada, miks ma kell 5 pealelõunat ringi hängin hommikumantliga või et miks meil pühapäeva HOMMIKUSED pannkoogid alles kell 2 toimuma saavad.... või miks meil on ehitatud toolidest torn kassile eesukse juurde jne jne..... ju me omamoodi külahullud ole. Aga me ise oleme ütlemata rahul ning see on kõige olulisem!
Töö juures on kõik muutusteta. Sama näitemäng päevast päeva, ainult et piletite müügiga pole veel pihta hakatud. Me isegi kaalusime varianti, et äkki pistaks märatseva, sappi pritsiva ning lõugava omaniku puuri ja hakkaks laatadel raha eest näitama. Kuna inimesed on loomult laisad, siis kes see ikka tööloomi vaatama tuleks. Aga laadale nad ju ometi kokku tulevad, siis tabaks kaks yhes: menu ja raha!
Viimasel ajal on asjad ülemuste tasandil olnud piisavalt piinarikkad. Kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis .. sa eksid, alati saab. Ja mingit veresüüd polegi vaja, lihtsalt stseenis on ette kirjutatud üks skalp, tavaliselt siis sõnumitooja või esimese ettejuhtuva töötaja oma. Minu üks lemmikutest, prantslasest tootmisjuht, andis alla ning otsustas uute väljakutsete kasuks. Mul on muidugi kurb meel, sest inimesena oli ta väga mõistev ning meie ettevõttes ka üks väheseid, kellel oli tõeliselt hea huumorisoon. Minu soovitus talle aga oli, et peale lahkumist meie ettevõttest peaks ta läbima rehabilitatsiooniprogrammi, sest tagasiminek normaalsesse ellu ning kohanemine uue eluga nõuab professionaali abi.... Kurb! Ja tõsiasi on, et peale Vincenti lahkumist on minu ülemus Dino kõige kauem vastu pidanud ülemus oma 1,5 aastaga ning minu soovituste põhjal peaks ta tervist kahjustava töö eest saama tasuta liitri piima või ok, olukorda arvestades.... 3kg spinatit päevas.
Kuidagi on juhtunud ka tõsiasi, et kõik nn. "minu" indoneesia poisid on mis iganes põhjusel laiali jooksnud. See aga tähendab uut gruppi üksikesinejaid iga päev. Tavaliselt keegi järgmisel päeval tagasi ei tule. Üks aussie noormees pidas vastu 3 päeva. Ta vanemad saatsid ta peale kooli lõpetamist "avastamisretkele", et see aimu saaks, mis värk selle tööga siis ikka on ja kas kõik asjad, mis sa maailmas saada tahad, on ikka iseenesest mõistetavad. Ma arvan, et sellele noormehele oli põkkumine reaalusega ikka väga kohutav. Esimese valangu sai ta rindu juba kaks tundi peale tööle asumist, kui üks meie masinlõikustiimi mees lattu sisse astus ning poisile näkku pasundas: hei sina seal, mis SINA siin teed, sa oled VALET värvi! Nali iseendast ju hea ja jutt jumala õige, ent see uje nooruk peale seda sulgus täiega endasse, valides kontaktisikuks maailmaga minu..... ja tänu sellele ma sain aimu, kui traumatiseeritud ta oli kogu sellest ümbritsevast tsirkusest. Ega ma ei uskunud, et ta järgmisel päeval välja ilmub. Ta tuli veel kahel hommikul, ent siis....
Uus päev, uued näod, sama s...
Võibolla ma peaksin tõesti kuulda võtma oma abikaasat ja jääma koduseks. Ning näiteks hakkama kirjutama raamatut???????
Kommentaarid
Postita kommentaar