Kuidas sa aega või ka samme ei mõõda, minutid jooksevad tundideks ja tunnid päevadeks palju kiiremini puhkuse ajal. Juba pool möödas ja nimekiri tehtud tegemistest suht lühike.
Reedel "ammustas mind tige uss". Peale väikest päikesevanni võtsin ette käigu Austraalia Posti, sest minu ema pakk täis eestimaist kirjandust ning komme oli taaskord kohale saabunud (meil on väed väga tänuliku saabunud proviandi pärast, Anthony vehib kogu shokolaadi ja kommid sisse ning mina iman sisse kogu loetava materjali, Karina ei hooli kummastki!).Tavaliselt jääb pakikandja roll Anthonyle, sest minu töötunnid lõpevad liigahilja, et postkontorisse jõuda või isegi kui ma sinna ka lähen, alati mingi jama lahti, alati pean tõestama, kes ma olen, mida ma tahan ja selleks puhuks on mul käekotis alati enda ja Anthony pass ning abielutunnistus.
No nii, maandusin siis särava näoga leti ette! Tere, mulle on pakk! Ja siis laks lahti tramburai. Teenindaja oli üsna virila moega ja nõudis kohe ID-d. Ok, siin see on! Ja kuna mu ema kasutab pakil Santacaterina nime, siis oma neiupolve nimega passi lauale lüües lisan alati ka kohe abielutunnistuse. Täiesti tavaline on, et postitöötaja vajab minupoolset initsiatiivi ja juhendamist selgitamaks, kes ja kus ja mis. Tavaliselt peale pikka selgitustööd saab asi kahepoolse pingutusega aetud. Sedakorda aga see tädi ei jäänud asjade seisuga üldse kohe mitte rahule: mind ei huvita teie abielulised suhted, aga ma tahan näha tõestust, et sa sellel aadressil elad. Et sul on siis mõni arve, kus on su nimi ja aadress peal endaga kaasas? Loomulikult minul kui agaral arhiveerijal on kõik arved ja kirjad kenasti kaustas ja kaust kodus minu öökapi teises sahtlis.... ja see tähendab, et mitte kaasas. Oehhh.... kas pass siis pole tõestus, et mina olen mina? Kas te siis ei näe, et paki saatja on minu ema, ehk sama nimi, mis on abielutunnistusel (Austraalias on abielutunnistusel ära toodud ka mõlema poole mõlemate vanemate nimed). Tädi jahenes iga sekundiga: teate mind ei huvita teie perekonnalood. Ja kui tahad teada, siis su abikaasa peaks selle pakiteate allkirjastama, kui ta ise ei viitsi paki järele tulla ja saadab sinu, kes sa ei suuda enda olemasolu tõestada!!!!!!! Teenindaja hääle jahenedes minu sisetemperatuur ja häälekõrgus aga tõusis. Vastasseis oli nii ilmne, kaks kanget poolt, kumbki alla ei anna. Isegi kui üks minu järel sabas seisja mainis, et andke talle see pakk kätte, mis te jooksutate inimesi. Mina lõin käega ja marssisin minema, endal pisar silmas. Mitte et ma paki saamata jäämise pärast oleks endast väljas, aga selle ametniku suhtumise pärast.
Ent......
eesti naise kangus ja jonn on ju eestlasele hästi teada, austraalia ametnikele aga mitte.
Eesti naine sõitis koju, haaras oma kausta kaasa ja läks rind kummis postkontorisse tagasi. Seisis pika järjekorra ära ja kui astus leti ette, siis läks vastikuks kätte. Tere, mina jälle. Ma seekord passi ja abielutunnistust teile ei näita, aga siin on:
1. kõik mu palgalehed alates 26. august 2010, sisaldavad nime ja aadressi
2. immigratsiooniameti kirjavahetus, sisaldavad VANA nime ja käesolevat aadressi
3. pensionifondi kirjavahetus, sisaldavad VANA nime ja käesolevat aadressi
4. maksuameti nn. klendinumber, sisaldab VANA nime ja käesolevat aadressi
5. autokindlustus, sisaldab VANA nime ja käesolevat aadressi
6. vereproovi vastus teatamaks mulle milline on mu veregrupp, sisaldab VANA nime ja aadressi....
jne jne jne
Minu kaust on ikka üsna kogukas ja selle ma ka algosadeks laotasin sinna letile. Ja siis lõpetuseks läksin veelgi vastikumaks kätte, üteldes talle, et võib pimesi loosi tõmmata, milline paber näkkab!Lõpuks jäi talle pihku see veregrupi paber ja tuli välja et taaskord ULME sai teoks!!! See veregrupi paber tegi imet ja tänu sellele sain ma oma pundi komme, virna kirjandust ning 3 kohvikruusi kätte!!!!! Ma jonnaka ja vastikuna ikka ei andnud alla ja jätkasin saagimist: et siis see paber tõestab rohkem kui minu pass, et mina olen mina? Või et kui ma oleks nurga taha läinud ja sirgeldanud teatisele suvalise nn. abikaasa allkirja, kas see oleks olnud parem tõestus??? Tema raius jonnakalt vastu ka, et kui ta annab paki valele inimesele, siis tema vastutab lõpuks. Minu viimaseks lauseks jäi: uskuge või mitte, minule te selgeks ei tee, et valge A4 paber napi teatega minu pluss ja null veregrupist tõestab teile midagi rohkemat kui iseseisva riigi kodaniku pass. Eriarvamustele me jäimegi ja sõpradena lahku ka ei läinud.
Muidugi ma tundsin end ikka suhteliselt .... sitasti, et oli siis vaja nii marru minna ja pidin ma siis selle etenduse andma. Ma tean, et siin Austraalias on neil mingi omaette 100 punkti süsteem identifitseerimaks isikut ning ma peaksin seda ka austama. Aga ilmselt ma poleks ka nii endast välja läinud, kui postitöötaja poleks mind kohelnud nagu kaltsu. Sest tuletagem ju meelde, ma astsin postkontori uksest sisse särava ja puhanuna ning eriti heas tujus. Aga ilmselt mu aktsent pani asja paika ja olgem ausad, igas aussies on ka natuke rassisti. Igal juhul sellel tädile miski ei meeldinud ning ta väljendas seda ka suhteliselt otse.
Aga peale ussi "ammustust"... läksin hoopis Anthonyga kokku saama ja nii ta siis tegi mu pisarakriimulisele põsele pai ning ravis mu haavatud auraasukest sinisinisinimere ääres sinisinisinitaeva all, papptopsist capucchinoga muret kurgust alla loputades... kuni mure polnudki enam mure ja au oli ka taastunud! Vat sellist imet suudavad teha päike ning minu abikaasa!
No edasine puhkus ongi olnud puhkus! Tolmurullid ma siiski likvideerisin ja kapid rekvideerisin, ent see on ka kogu pingutus!!!!! Käin ilusates kohtades vaateid ja merd nautimas, lasen päikesel endale hästi ligi tulla, korra päevas sõidan kohtingule oma kalli kaasaga, et mõnes ilusas kohas ühist kohvi või kooki või ka lõunasööki nautida. Ja ei teegi muud midagi.
Ainult kass hoiab mind nööri küljes: ootamatult on ta nii nõrk, et MINU KOHALOLEKUL ei suuda ise aknalauale hüpata vaid mangub haledalt näugudes, et mina ta sinna asetaks..... ja nii ikka 7 korda järjest kaheminutiste pausidega..... LOL!
Aga nüüd ootan ees mu järjekordne päikesevann! Sedakorda oma aias. Papagoid saavad naerda aprikoosipuu otsast, et vaata lolli, kes praeb omaenese liha! A nad ei tea vist, et päikeses on jõud ja minu kastitehases ruditud lihased ning väljavenitatud liigesed/ vaevatud kondid vajavad soojendamist, nii et selle kiljumise seal puu otsas annan ma neile suurima rõõmuga andeks!
Reedel "ammustas mind tige uss". Peale väikest päikesevanni võtsin ette käigu Austraalia Posti, sest minu ema pakk täis eestimaist kirjandust ning komme oli taaskord kohale saabunud (meil on väed väga tänuliku saabunud proviandi pärast, Anthony vehib kogu shokolaadi ja kommid sisse ning mina iman sisse kogu loetava materjali, Karina ei hooli kummastki!).Tavaliselt jääb pakikandja roll Anthonyle, sest minu töötunnid lõpevad liigahilja, et postkontorisse jõuda või isegi kui ma sinna ka lähen, alati mingi jama lahti, alati pean tõestama, kes ma olen, mida ma tahan ja selleks puhuks on mul käekotis alati enda ja Anthony pass ning abielutunnistus.
No nii, maandusin siis särava näoga leti ette! Tere, mulle on pakk! Ja siis laks lahti tramburai. Teenindaja oli üsna virila moega ja nõudis kohe ID-d. Ok, siin see on! Ja kuna mu ema kasutab pakil Santacaterina nime, siis oma neiupolve nimega passi lauale lüües lisan alati ka kohe abielutunnistuse. Täiesti tavaline on, et postitöötaja vajab minupoolset initsiatiivi ja juhendamist selgitamaks, kes ja kus ja mis. Tavaliselt peale pikka selgitustööd saab asi kahepoolse pingutusega aetud. Sedakorda aga see tädi ei jäänud asjade seisuga üldse kohe mitte rahule: mind ei huvita teie abielulised suhted, aga ma tahan näha tõestust, et sa sellel aadressil elad. Et sul on siis mõni arve, kus on su nimi ja aadress peal endaga kaasas? Loomulikult minul kui agaral arhiveerijal on kõik arved ja kirjad kenasti kaustas ja kaust kodus minu öökapi teises sahtlis.... ja see tähendab, et mitte kaasas. Oehhh.... kas pass siis pole tõestus, et mina olen mina? Kas te siis ei näe, et paki saatja on minu ema, ehk sama nimi, mis on abielutunnistusel (Austraalias on abielutunnistusel ära toodud ka mõlema poole mõlemate vanemate nimed). Tädi jahenes iga sekundiga: teate mind ei huvita teie perekonnalood. Ja kui tahad teada, siis su abikaasa peaks selle pakiteate allkirjastama, kui ta ise ei viitsi paki järele tulla ja saadab sinu, kes sa ei suuda enda olemasolu tõestada!!!!!!! Teenindaja hääle jahenedes minu sisetemperatuur ja häälekõrgus aga tõusis. Vastasseis oli nii ilmne, kaks kanget poolt, kumbki alla ei anna. Isegi kui üks minu järel sabas seisja mainis, et andke talle see pakk kätte, mis te jooksutate inimesi. Mina lõin käega ja marssisin minema, endal pisar silmas. Mitte et ma paki saamata jäämise pärast oleks endast väljas, aga selle ametniku suhtumise pärast.
Ent......
eesti naise kangus ja jonn on ju eestlasele hästi teada, austraalia ametnikele aga mitte.
Eesti naine sõitis koju, haaras oma kausta kaasa ja läks rind kummis postkontorisse tagasi. Seisis pika järjekorra ära ja kui astus leti ette, siis läks vastikuks kätte. Tere, mina jälle. Ma seekord passi ja abielutunnistust teile ei näita, aga siin on:
1. kõik mu palgalehed alates 26. august 2010, sisaldavad nime ja aadressi
2. immigratsiooniameti kirjavahetus, sisaldavad VANA nime ja käesolevat aadressi
3. pensionifondi kirjavahetus, sisaldavad VANA nime ja käesolevat aadressi
4. maksuameti nn. klendinumber, sisaldab VANA nime ja käesolevat aadressi
5. autokindlustus, sisaldab VANA nime ja käesolevat aadressi
6. vereproovi vastus teatamaks mulle milline on mu veregrupp, sisaldab VANA nime ja aadressi....
jne jne jne
Minu kaust on ikka üsna kogukas ja selle ma ka algosadeks laotasin sinna letile. Ja siis lõpetuseks läksin veelgi vastikumaks kätte, üteldes talle, et võib pimesi loosi tõmmata, milline paber näkkab!Lõpuks jäi talle pihku see veregrupi paber ja tuli välja et taaskord ULME sai teoks!!! See veregrupi paber tegi imet ja tänu sellele sain ma oma pundi komme, virna kirjandust ning 3 kohvikruusi kätte!!!!! Ma jonnaka ja vastikuna ikka ei andnud alla ja jätkasin saagimist: et siis see paber tõestab rohkem kui minu pass, et mina olen mina? Või et kui ma oleks nurga taha läinud ja sirgeldanud teatisele suvalise nn. abikaasa allkirja, kas see oleks olnud parem tõestus??? Tema raius jonnakalt vastu ka, et kui ta annab paki valele inimesele, siis tema vastutab lõpuks. Minu viimaseks lauseks jäi: uskuge või mitte, minule te selgeks ei tee, et valge A4 paber napi teatega minu pluss ja null veregrupist tõestab teile midagi rohkemat kui iseseisva riigi kodaniku pass. Eriarvamustele me jäimegi ja sõpradena lahku ka ei läinud.
Muidugi ma tundsin end ikka suhteliselt .... sitasti, et oli siis vaja nii marru minna ja pidin ma siis selle etenduse andma. Ma tean, et siin Austraalias on neil mingi omaette 100 punkti süsteem identifitseerimaks isikut ning ma peaksin seda ka austama. Aga ilmselt ma poleks ka nii endast välja läinud, kui postitöötaja poleks mind kohelnud nagu kaltsu. Sest tuletagem ju meelde, ma astsin postkontori uksest sisse särava ja puhanuna ning eriti heas tujus. Aga ilmselt mu aktsent pani asja paika ja olgem ausad, igas aussies on ka natuke rassisti. Igal juhul sellel tädile miski ei meeldinud ning ta väljendas seda ka suhteliselt otse.
Aga peale ussi "ammustust"... läksin hoopis Anthonyga kokku saama ja nii ta siis tegi mu pisarakriimulisele põsele pai ning ravis mu haavatud auraasukest sinisinisinimere ääres sinisinisinitaeva all, papptopsist capucchinoga muret kurgust alla loputades... kuni mure polnudki enam mure ja au oli ka taastunud! Vat sellist imet suudavad teha päike ning minu abikaasa!
No edasine puhkus ongi olnud puhkus! Tolmurullid ma siiski likvideerisin ja kapid rekvideerisin, ent see on ka kogu pingutus!!!!! Käin ilusates kohtades vaateid ja merd nautimas, lasen päikesel endale hästi ligi tulla, korra päevas sõidan kohtingule oma kalli kaasaga, et mõnes ilusas kohas ühist kohvi või kooki või ka lõunasööki nautida. Ja ei teegi muud midagi.
Ainult kass hoiab mind nööri küljes: ootamatult on ta nii nõrk, et MINU KOHALOLEKUL ei suuda ise aknalauale hüpata vaid mangub haledalt näugudes, et mina ta sinna asetaks..... ja nii ikka 7 korda järjest kaheminutiste pausidega..... LOL!
Aga nüüd ootan ees mu järjekordne päikesevann! Sedakorda oma aias. Papagoid saavad naerda aprikoosipuu otsast, et vaata lolli, kes praeb omaenese liha! A nad ei tea vist, et päikeses on jõud ja minu kastitehases ruditud lihased ning väljavenitatud liigesed/ vaevatud kondid vajavad soojendamist, nii et selle kiljumise seal puu otsas annan ma neile suurima rõõmuga andeks!
Kommentaarid
Postita kommentaar