Kuna mul ühepajatoit pliidil podisemas, siis kasutan aja ära midagi tehes, ehk siis .... logisin ennast blogisse sisse ja annan endast elumärki!
Meie pererakukese tasandil midagi ehmatavat ja suurt ja põnevat toimunud pole. Kes koolis kes tööl, kes kodu valvamas..... Õhtuti siis saame kõik kenasti kokku ning naudime aega üheskoos, ent tavaliselt olen mina esimene, kes "ära kukub" ning enamasti enam 9.30 uudised magan täiega maha!
Ühel ööl ärkas pereisa mingi imeliku hääle peale ning kui ta siis tulukese läitis, siis selgus, et va kassiraisk oli litsunud oma suure pea pereisa öölaual seisvasse veeklaasi ja kustutas häälekalt janu....... (Ma olen täiesti kindel, et see polnud mitte esimest korda, ent kass polnud lihtsalt ennem vahele jäänud....lol). Sellest imepärasest ööst saadik on meie kõigi öökappidele tekkinud veeklaasid, juhuks kui... Kui ma paar päeva tagasi töölt koju jõudes uksest sisse astusin, nägin ma kohe suure toa kohvilaual veega täidetud klaasi ning kui ma pöörasin oma küsiva pilgu vastutormavale pereisale: Ära ütle et.....????? siis minu mõtteid lugedes tuli poole küsimuse pealt ka vastus: jah.... juhuks kui.... Nii et meie pere uhuuuu tase areneb endiselt ning meie endi õnneks mitte normaalsuse suunas!
Kuna me oleme siin jahedas Melbourne talves külmetades pisikute vastu natsa resistentsust kaotanud, siis oleme olnud gripi küüsis ikka juba kuu aega. Üle ühe ja kaks kolmest voi erakordselt ainult 1.... aga kogu aeg keegi joob gripiteed ja neelab paratsetamooli ning kõige enam ekspluateeritud kodumasin on kraadiklaas. Kuna mina olin kõige vingem tegija, saavutades kõige kõrgema palaviku, kaotasin hääle ning vindusin neli nädalat miski pideva 38 kraadi käes, siis pereisa Anthony otsustas härjal sarvist haarata: mida palavikus memm vajab, kui saabub koju, seljataga 18000 sammu, 11 tundi, külmas ja tuules..... ???????????????????? Peale muside ja kallide ja kuuma vanni ning villaste sokkide vajab ta ka KUUMA KANASUPPI!!!!!!!!!!!!! Ma pidin esimesel korral minestusse langema, kui astusin kööki ning pereisa keetis puljongit ning hakkis porrut, Karina aga riivis porgandit, mõlemad ajasid köögilaual seisvast arvutist supiretsepti kohal näpuga järge..... Asjaolu iseendast pole ju midagi erakorralist: homo sapiens keedab suppi. Olukord oli mulle ulme, sest 1. keegi teine meie perest suppi ei söö ega pea ka seda üldse söögiks..... 2. Anthony pole ealeski suppi ise teinud...... Praeguseks on see aga vähemalt nädalas korra meie menüüs, ning lisaks kanasupile avastas ülejäänud pere, et rukkileib ja või maitseb kanasupiga ka suht hästi! No ma nüüd siis jään ootele, millal tatrapudru, mulgi kapsaste ning ühepajatoidu võit saabub.... (pakun, et mitte kunagi lol)
Töö juures on ..... las ma nüüd leian õige väljendi.... status quo. Ikka saama kaks sammu sisse, kaks sammu väljapoole tammumine. Mina endiselt raban kahel rindel, sest.... asendajat mulle pole leitud. See nn. õpipoiss andis alla, enne kui alustas ning siis saadeti minu tööd tegema yks 20 aastane vietnami taustaga nooruk. Tema tugevamaiks küljeks loeti tema mõningane inglise keelest arusaamise, rääkimise ning isegi kirjutamise oskus (muuseas, kas te teate, et enamus inimesi meie ettevõttes, isegi põlisaustraallased, on tõeliselt nõrgad kirjutamises? sõnad spinat, koriander, petersell, kapsas..... issake, mis versioone olen ma selle aasta jooksul nendest lihtsatest sõnadest näinud!). Ise ta pidas ka ennast suht tegijaks vennaks. Peale nädalat minu tööd tehes, sai ta omale oma aegluse ning pidevas uimas viibimise tulemusena hüüdnime DOPE. Ja kolmandal päeval võtsin ma ta ette, ning näitasin, kuidas oma töökoht korras hoitakse ning mis sõna PUHAS tähendab. Lisaks sellel oli ta täiesti dokumendisuutmatu, sest selle ajaga kui ta ühe paberiga valmis sai, oli seitse saadetist ootamas või õigemini möödunud ning ta lihtsalt magas kõik maha, tavaliselt suutis ta isegi selle ühe valmis paberi kogemata ära kaotada ning et küll küllale liiga ei tee, oskas ta ka OSA arvutifailist ara sokutada....... Ta isegi ei suutnud tuvastada meie suurimat rekkat, sest .... oooops, ma ei pannud tähele, et 34 alust minust mööda "vuhises"..... Olles algaja, usaldasime me talle ju ainult miski 1/3 minu tööst, et alustagu tasa-targu.... aga kaugemale ta sellest faasist ei saanudki.
Nii et minul on endiselt kogu aeg kiire ning päevad mööduvad ülehelikiirusel. Ja kiiremaks aga läheb, sest kevad ja suvi tulekul, ning kõrghooaeg ka salati/ürdi/köögiviljamaailmas alles on ees! Minu tavalisel madalhooaja päeval täidan ca 80 vastuvõtupaberit, suvisel ajal 120 ning selle aasta plaanide põhjal on uskuda, et kerkib pigem 150ni...... Vastuvõtu paber algab kuupäeva ja kellaajaga, sisaldab kogu informatsiooni, mis toodanguga tegu, millisest farmist ning milliselt peenralt, kogus, kaal, temperatuur ning siis kogu ülevaade visuaalselt, 5 erinevas klassis. Kui miski pole ok, siis kommenteerid ning annad hinnangu, kuidas seda edasi käidelda. Yhel vastuvõtu paberil on 7 rida, tihti on partii aga 10+... et siis vajad kahte lehte. Ja lehe krooniks on kohaletoimetaja allkiri, mis muide on väga TRICKY.... kuna inimesed ei taha oma allkirjadega priisata! Allkiri tähendab ju vastutust antud informatsiooni eest. Ja lisaks paberile märgistad ka partii, tavaliselt aluse ja ka seal on kommentaarid (limited use, check for disease, very fragile, need to select crate by crate, jne jne)
Peale kogu seda kupatust tuleb see kõik ka kenasti ...juhuuuuuuuuuuuu!!!!!!!........ arvutisse sisestada........... Lähipäevil aga ootab meid ees tehnoloogiline revolutsioon, sest võtame kasutusele uue, e-farmeri süsteemi, mis tähendab, et mina näen juba eelnevalt oma arvutist, mis tulemas on, kust, kui palju jne. ning mul tuleb siis ainult sisetada oma kommentaarid. Asja teeb aga ponevaks, et sel juhul tuleb tiimiliidritel kogu info iPad i sisse toksida juba põllul, ent nii palju kui mina tean, neist enamik ei oska isegi sms-i saata.....
Aga mul on tunne, et mu ühepajatoit on nüüd selle aja peale tõeliselt valmis ning minu suu jookseb juba vett..... seega ..... see you later, alligator!
Meie pererakukese tasandil midagi ehmatavat ja suurt ja põnevat toimunud pole. Kes koolis kes tööl, kes kodu valvamas..... Õhtuti siis saame kõik kenasti kokku ning naudime aega üheskoos, ent tavaliselt olen mina esimene, kes "ära kukub" ning enamasti enam 9.30 uudised magan täiega maha!
Ühel ööl ärkas pereisa mingi imeliku hääle peale ning kui ta siis tulukese läitis, siis selgus, et va kassiraisk oli litsunud oma suure pea pereisa öölaual seisvasse veeklaasi ja kustutas häälekalt janu....... (Ma olen täiesti kindel, et see polnud mitte esimest korda, ent kass polnud lihtsalt ennem vahele jäänud....lol). Sellest imepärasest ööst saadik on meie kõigi öökappidele tekkinud veeklaasid, juhuks kui... Kui ma paar päeva tagasi töölt koju jõudes uksest sisse astusin, nägin ma kohe suure toa kohvilaual veega täidetud klaasi ning kui ma pöörasin oma küsiva pilgu vastutormavale pereisale: Ära ütle et.....????? siis minu mõtteid lugedes tuli poole küsimuse pealt ka vastus: jah.... juhuks kui.... Nii et meie pere uhuuuu tase areneb endiselt ning meie endi õnneks mitte normaalsuse suunas!
Kuna me oleme siin jahedas Melbourne talves külmetades pisikute vastu natsa resistentsust kaotanud, siis oleme olnud gripi küüsis ikka juba kuu aega. Üle ühe ja kaks kolmest voi erakordselt ainult 1.... aga kogu aeg keegi joob gripiteed ja neelab paratsetamooli ning kõige enam ekspluateeritud kodumasin on kraadiklaas. Kuna mina olin kõige vingem tegija, saavutades kõige kõrgema palaviku, kaotasin hääle ning vindusin neli nädalat miski pideva 38 kraadi käes, siis pereisa Anthony otsustas härjal sarvist haarata: mida palavikus memm vajab, kui saabub koju, seljataga 18000 sammu, 11 tundi, külmas ja tuules..... ???????????????????? Peale muside ja kallide ja kuuma vanni ning villaste sokkide vajab ta ka KUUMA KANASUPPI!!!!!!!!!!!!! Ma pidin esimesel korral minestusse langema, kui astusin kööki ning pereisa keetis puljongit ning hakkis porrut, Karina aga riivis porgandit, mõlemad ajasid köögilaual seisvast arvutist supiretsepti kohal näpuga järge..... Asjaolu iseendast pole ju midagi erakorralist: homo sapiens keedab suppi. Olukord oli mulle ulme, sest 1. keegi teine meie perest suppi ei söö ega pea ka seda üldse söögiks..... 2. Anthony pole ealeski suppi ise teinud...... Praeguseks on see aga vähemalt nädalas korra meie menüüs, ning lisaks kanasupile avastas ülejäänud pere, et rukkileib ja või maitseb kanasupiga ka suht hästi! No ma nüüd siis jään ootele, millal tatrapudru, mulgi kapsaste ning ühepajatoidu võit saabub.... (pakun, et mitte kunagi lol)
Töö juures on ..... las ma nüüd leian õige väljendi.... status quo. Ikka saama kaks sammu sisse, kaks sammu väljapoole tammumine. Mina endiselt raban kahel rindel, sest.... asendajat mulle pole leitud. See nn. õpipoiss andis alla, enne kui alustas ning siis saadeti minu tööd tegema yks 20 aastane vietnami taustaga nooruk. Tema tugevamaiks küljeks loeti tema mõningane inglise keelest arusaamise, rääkimise ning isegi kirjutamise oskus (muuseas, kas te teate, et enamus inimesi meie ettevõttes, isegi põlisaustraallased, on tõeliselt nõrgad kirjutamises? sõnad spinat, koriander, petersell, kapsas..... issake, mis versioone olen ma selle aasta jooksul nendest lihtsatest sõnadest näinud!). Ise ta pidas ka ennast suht tegijaks vennaks. Peale nädalat minu tööd tehes, sai ta omale oma aegluse ning pidevas uimas viibimise tulemusena hüüdnime DOPE. Ja kolmandal päeval võtsin ma ta ette, ning näitasin, kuidas oma töökoht korras hoitakse ning mis sõna PUHAS tähendab. Lisaks sellel oli ta täiesti dokumendisuutmatu, sest selle ajaga kui ta ühe paberiga valmis sai, oli seitse saadetist ootamas või õigemini möödunud ning ta lihtsalt magas kõik maha, tavaliselt suutis ta isegi selle ühe valmis paberi kogemata ära kaotada ning et küll küllale liiga ei tee, oskas ta ka OSA arvutifailist ara sokutada....... Ta isegi ei suutnud tuvastada meie suurimat rekkat, sest .... oooops, ma ei pannud tähele, et 34 alust minust mööda "vuhises"..... Olles algaja, usaldasime me talle ju ainult miski 1/3 minu tööst, et alustagu tasa-targu.... aga kaugemale ta sellest faasist ei saanudki.
Nii et minul on endiselt kogu aeg kiire ning päevad mööduvad ülehelikiirusel. Ja kiiremaks aga läheb, sest kevad ja suvi tulekul, ning kõrghooaeg ka salati/ürdi/köögiviljamaailmas alles on ees! Minu tavalisel madalhooaja päeval täidan ca 80 vastuvõtupaberit, suvisel ajal 120 ning selle aasta plaanide põhjal on uskuda, et kerkib pigem 150ni...... Vastuvõtu paber algab kuupäeva ja kellaajaga, sisaldab kogu informatsiooni, mis toodanguga tegu, millisest farmist ning milliselt peenralt, kogus, kaal, temperatuur ning siis kogu ülevaade visuaalselt, 5 erinevas klassis. Kui miski pole ok, siis kommenteerid ning annad hinnangu, kuidas seda edasi käidelda. Yhel vastuvõtu paberil on 7 rida, tihti on partii aga 10+... et siis vajad kahte lehte. Ja lehe krooniks on kohaletoimetaja allkiri, mis muide on väga TRICKY.... kuna inimesed ei taha oma allkirjadega priisata! Allkiri tähendab ju vastutust antud informatsiooni eest. Ja lisaks paberile märgistad ka partii, tavaliselt aluse ja ka seal on kommentaarid (limited use, check for disease, very fragile, need to select crate by crate, jne jne)
Peale kogu seda kupatust tuleb see kõik ka kenasti ...juhuuuuuuuuuuuu!!!!!!!........ arvutisse sisestada........... Lähipäevil aga ootab meid ees tehnoloogiline revolutsioon, sest võtame kasutusele uue, e-farmeri süsteemi, mis tähendab, et mina näen juba eelnevalt oma arvutist, mis tulemas on, kust, kui palju jne. ning mul tuleb siis ainult sisetada oma kommentaarid. Asja teeb aga ponevaks, et sel juhul tuleb tiimiliidritel kogu info iPad i sisse toksida juba põllul, ent nii palju kui mina tean, neist enamik ei oska isegi sms-i saata.....
Aga mul on tunne, et mu ühepajatoit on nüüd selle aja peale tõeliselt valmis ning minu suu jookseb juba vett..... seega ..... see you later, alligator!
Kommentaarid
Postita kommentaar