Syndmustevaene elu

Minu moningane vaikiolek ei tahenda, et mul suu mulda tais. No lihtsalt pole olnud midagi tarka oelda ja pole toimunud ka yhtegi markimisvaarset syndmust, mis meediakynnise yletaks.

Tavaline argirutiin.

Voi siiski???????....

.....kaks nadalat tagasi siis tombasin oma kalendermarkmikusse suure punase ringi...... mis ei tahendanud seda, mis see tavaliselt naistel kalendris tahendaks, vaid see tahendas hoopis seda, et jseisin silm silma vastas aasta koige JOLEDAMA ilmaga. Ilmateade lubas kah vahemalt taskunugasid taevast alla, ja hommikul kui end yle ajasin, koeri uksest valja surudes ning siis (vanainimese kombel) omaette raakides .... et kurat sellise ilmaga ei aja Eestis keegi isegi koera oue, ent MINA pean veetma vahemalt jargmised 10 tundi selle vanajumala meelevallas, tuules ja vihmas...... Ok, egas midagi.... meriinovillased karupyksid jalga, kiht kihiti sarke ja kampsikuid (aga ka mitte yleliia, sest mul on vaja kogu selle kihtide alla jaada ka liikumisvoimeliseks!), myts silmini, kindad katte ja teele. Arvestades olukorda valjas, polnud mu ettevalmistused asjatud. Kuid hiljem tool, oma valdustes seistes ja oma hindamatu vaartusega panust andes, sain aru, et kui ikka vihma kallab lakkamatult, siis ka kihid ei aita. Ja kui vesi saabastes mulksub, siis villane sokk ka ei aita. Ja mida iganes sa omale ymber ja pahe ei pane, sellise antarktilise tuulega ei aita kohe yldse miskit. Samal ajal mul siiski jatkus empaatiat nende inimeste suhtes, kes kuskil seal valjas tootasid, sest mina sain ikkka aegajalt nn. tuppa sooja minna, olgugi et siis nn. toas oli 5 kraadi sooja, ent seal ei vingunud tuul. Oli ikka jole paev! Ja siis ma motlen koigi nende myytide peale, mis Austraaliast teevad volumaa.... et soe ja paike ja kangurud ja lahked inimesed....... siis............. ah, mis ma neid unistusi ikka lohun, las igayks avastab enda Austraalia! Asja kokkuvotteks: -25 Eestis on lihtsam yle elada, kui +1 sellist joledust Austraalias.

Aga muidugi veedan ma suurema osa oma paevast tool. Selg tehti terveks, igasugu piirangud voeti maha ja nyyd ma olen juba paar nadalat tammunud vana sissetallatud rada. On yks asi, mis yhel kaunil paeval OTSUSTASIN. Kuna 21. sajandiks on tehnikarevolutsioon juba mingil maaral edenenud, siis julgesin omale ette kujutada, et ..... ennast saastes hakkan raskeid (40 - 42 kg) puualuseid tostma hoopis TOSTUKIGA... ja mitte kasitsi teisaldama...... ning siis ma otsustasingi hakata seda nn. forklifti tostukit oppima. No et kui mul on veoautojuhi luba ja seemendustehniku paberid (molemad kyll paraku kaugetest 80-ndatest!), et mis see tostuk siis ara oppida pole????? Palusin abi meie meestelt, kes sellega iga paev tootavad ja alustasin tasapisi, ohtupoolikutel, kui meie tookaitse spetsialist juba kodus saia mugis...... Tostuki kasitlemiseks pead ju omama kvalifikatsiooni lol. Ok, alustasin siis ringikestest, mis yha suuremaks laksid. Olin isegi nii lahke, et KUULASIN mida nouandjad mulle RAAKISID. Viskasin ikka tiba musta huumorit ka enda arvel, siis meestel hea kaasa noogutada, et jajajaaaaa, saame aru, naine ja tostuk..... Ytleme nii, et nyyd 3 nadalat hiljem, keegi enam ei maleta, et ma kunagi ei osanud seda masinat. Nyyd tundub koigile see iseendast moistetavana, et ma sellega ringi lendan, aluseid korrastad ja laen. Ja mulle omale pakub koige rohke silmaroomu, kui olen kogu meie sissesoidu ala hoidnud korras, nii et koik alused on JOONE JARGI.

Muidu on too juures koik endine, voi.... ehk isegi natuke parem. Endiselt vaidan ma aga, et tomba meie suureparasele toostusettevottele aed ymber, nimeta see ymber Melbourne Zoo osakonnaks, pane tadi putkaga varavasse ja hakka pileteid myyma, sest issanda loomaaia elukate lai valik on kenasti esindatud. Meil on oma emalovid, anakondad, barrakuudad, podrad, teod, suslikud, kaopojad, hundid, rebased, paar neandertaallast, tiigrid, afgaan, kohe mitut sorti ahvi, taltsutatud ja taltsutamata karud, gekod jne jne. Omaette turvapuuris on muidugi Eesti naine, kes voib olla aarmiselt ohtlik, kui teda narrida voi kepiga togida. Parem on teda mitte susida. Las ta ajab oma asja talle omale arusaadava systeemi alusel lol.

Meil on endiselt kasil juhtkonna muutmine ja pea iga nadal toob mone uue nao. Ilmselt laheb meil vaja kogu selle ametnikkonna jaoks varsti uut administratiivhoonet ning laiendada parkla, sest igalyhel siin paikese all on ju koht oma lauale ja arvutile ja ametiautole.

Aga ega nad meid, puuriloomi, palju sega, neil on oma voitlused voidelda ja oma missioonid lopuni kaia.

Meie puuriloomadest aga kirjutan ma ykspaev yksikasjalikult, sest nad koik on oma liigi parimad esindajad. Ja kust siis veel oppida, kui mitte Emake Looduse enda poolt pakutavast??????