Aprilli lopus tostsin tool omal nn. selja ara (et siis polnudki tugevaim mees meie lugupeetud ettevottes.... ohhhhhh) ja seega veetsin kodus 2 nadalat..... Iseendast oli ju suht jeeeeeeee............. aga samas, kui liikumine on suht piiratud, siis nii jippppiiiii polegi! Ja kui sa ikka pead ootama arsti ukse taga 4.5 tundi, teades, et istuda sa ei tohi, vaid seista voi lamada, siis ..... vottis ikka vanduma, et kuratttt, oli seda nyyd vaja! Ma siis olin pool-losakil sealses korvtoolis, kasvatasin juuri alla ja oma mottes molgutasin, et selle ajaga oleks lennukiga juba poolel teel New Yorki...... Ainus kasu oli kogu selle jama juures, et kuna kodus olles oli magamis (ja onneks ka lugemis)aeg piiramatu, siis vahemalt sain omale roosa ja puhanud naolapi! Toole tagasi sain nn. "tingimisi", et lubatud on seista ja raskeim asi mida kaes hoida olgu pastakas ent ei mingeid kummardusi, kykke, tostmisi, venitamisi, kyynitamisi. Ohhhhooooooohoooooooo! Aga koik see keelatu ju ongi see, mis on minu too!!!!!! Isegi kogu paberitoo jargneb fyysilisele tegevusele.....
Ok, eks siis proovime.
Toole tagasi minnes aga ootas ees ysna mitu yllatust!
Esimene yllatus oli see, kuidas koik reageerisid, kui mind nagid!!!!!!! Rahvas juubeldas, pooled kallistasid, teine pool aga karjus huraaaaaaa!!! Monel tadil oli roomupisar silmis. Enamus oli arvanud, et mul sai korini sellest toidukaitlemisettevottest ja lihtsalt saatsin nad kukele!!!!!!!
Teine yllatus oli aga .... et meie direktor oli omaniku poolt paeva pealt lahti lastud . Tegelikult oma vaatlusandemete alusel voin vaita, et MIDAGI oli teoksil juba pikemat aega...... Eks mul oli natuke ka tegemist selle direktoriga, kuigi uskuge voi mitte, ma hoidsin ennast tosiselt tagasi, et mitte plahvatada. Nimelt pani ta meid koiki tundma kurttummade pimedate idiootidena. Kuna ta viimasel ajal oli suht palju sekkunud igapaevasesse tootmisse (ilmselt ta tahtis toestada omanikele seda nn. MISKIT), siis lopuks hakkas see segama. Rahvas jaatus, kui ta lahenes. Igakord oli tal erisugune lahenemine, nii et koik see, mis eile kolbas, oli tana vale. Ja see tahendas, et homme oli tanane vale. Yhe ajakirja esikaanel, kus oli tema pilt ja lause: KOIGE TAHTSAM ON FOOKUS..... siis on ju arusaadav, et fookus ju kah muutub.....lol. Kui eile pidid lillkapsa sattima peaga pohja, siis homme pead sa selle kasti asetama suunaga edelasse..... hahahahahaaaaa. Aga kogu selle jama juures mina teda ei kartnud ja ega ta mind puutunud kah. Ma ainult paar korda astusin valja oma kaastootajate eest. Nimelt asiaadid ikka toeliselt kardavad valget meest. Aga mina olen valge naine ja ei karda kuraditki. Talle see muidugi minu etteasted ei meeldinud. Aga ega tema mulle ju ka muljet ei avaldanud. Nii et jah.... 0 : 0.....
Ent peale kaht roomu-uudist, astusin sisse oma valdusalasse..... ahmisin ohku ning karmesti astusin sammukese sissepoole tagasi. Lugesin kymneni ja pidasin hinge, .... olles seega valmis karmi reaalsusega silmitsi seisma. Nimelt selle kahe araoldud nadala jooksul polnud keegi lillegi liigutanud ja ammugi enda jargi koristanud voi pyydnud naiteks prygikastegi tuhjendada...... Kogu minu eelneva 8 kuud nn. teemantit lihvida oli jooksnud vette..... Ja nii ma siis seisin seal, pastakas peos ja poolliikuv-paindumatu(selg oli nimelt kinniteibitud ja igasugune gymnastika voimatuks tehtud) ja hambad ristis lootsin leida valgust tunnelis..... mida hetkel aga naha polnud.
Mul kulus 3 paeva ja 3 indoneesia poissi et kord majja saada. Iseendast oleks ma sellega hakkama ju saanud kahe tunniga, aga .... kuna koigil vaikestel poistel oli oma arusaamine ja kiirus, siis kogu see seletamine ja juhendamine vottis enamuse ajast ning pealeselle oli mul ju oma too ka teha! Yks poiss suutis kyll mulle muljet avaldada sellevorra, et ristisin ta lootusetumaiks juhtumiks minu eluajal....... Kuigi vist iseendast on ta tore poiss ja opib kuskil ylikoolis majandust ja on muuseas gei, nagu ta mulle oma esimesel paeval uhkelt teatama tuli.... (minus ei liikunud ykski lihas, sest minu jaoks pole vahet, gei voi hetero, inimene ikka inimene koigepealt, eksole?). Aga see aeglus ja juhmus..... kogu see eelnev informatsioon tema huvitavast elust ei aita sind meie lugupeetud ettevottes, kui sa ikka ei tea, mispidi harja peos hoida. Ilmselt on tema koht elus kuskil laua taga, olla ilus ja toota mitte midagi.
Meie lugupeetud ettevotte pole kahjuks miski iludusvoistlus!
Tanaseks on aga lugu nii, et kord majas ja asi toimib. Uus juhtkond on teinud imet. Kurttummad on saanud kuuljateks ja omandanud konevoime. Pimedad naevad jalle. Ja idiootidest on saanud optimistid. Atmosfaar on uskumatult hea ja koik on valmis andma viimse veretilga meie lugupeetud ettevotte hyvanguks. Isegi mina motlesin, et ehk peaks moneks ajaks loobuma CV-de mass-saatmise ja ka hakkama optimistiks (kuigi mina vist enam muinajutte ei usu ning oma viimse veretilga annan kahtlemata ainult oma perekonna hyvanguks).
Ja kaks korda nadalas fysioteraapiat on mind ka natuke edendanud, nii et nyyd siis voin lisaks pastakale ka dokumendimappi tahtsa moega oma kaenla all hoida!
Ok, eks siis proovime.
Toole tagasi minnes aga ootas ees ysna mitu yllatust!
Esimene yllatus oli see, kuidas koik reageerisid, kui mind nagid!!!!!!! Rahvas juubeldas, pooled kallistasid, teine pool aga karjus huraaaaaaa!!! Monel tadil oli roomupisar silmis. Enamus oli arvanud, et mul sai korini sellest toidukaitlemisettevottest ja lihtsalt saatsin nad kukele!!!!!!!
Teine yllatus oli aga .... et meie direktor oli omaniku poolt paeva pealt lahti lastud . Tegelikult oma vaatlusandemete alusel voin vaita, et MIDAGI oli teoksil juba pikemat aega...... Eks mul oli natuke ka tegemist selle direktoriga, kuigi uskuge voi mitte, ma hoidsin ennast tosiselt tagasi, et mitte plahvatada. Nimelt pani ta meid koiki tundma kurttummade pimedate idiootidena. Kuna ta viimasel ajal oli suht palju sekkunud igapaevasesse tootmisse (ilmselt ta tahtis toestada omanikele seda nn. MISKIT), siis lopuks hakkas see segama. Rahvas jaatus, kui ta lahenes. Igakord oli tal erisugune lahenemine, nii et koik see, mis eile kolbas, oli tana vale. Ja see tahendas, et homme oli tanane vale. Yhe ajakirja esikaanel, kus oli tema pilt ja lause: KOIGE TAHTSAM ON FOOKUS..... siis on ju arusaadav, et fookus ju kah muutub.....lol. Kui eile pidid lillkapsa sattima peaga pohja, siis homme pead sa selle kasti asetama suunaga edelasse..... hahahahahaaaaa. Aga kogu selle jama juures mina teda ei kartnud ja ega ta mind puutunud kah. Ma ainult paar korda astusin valja oma kaastootajate eest. Nimelt asiaadid ikka toeliselt kardavad valget meest. Aga mina olen valge naine ja ei karda kuraditki. Talle see muidugi minu etteasted ei meeldinud. Aga ega tema mulle ju ka muljet ei avaldanud. Nii et jah.... 0 : 0.....
Ent peale kaht roomu-uudist, astusin sisse oma valdusalasse..... ahmisin ohku ning karmesti astusin sammukese sissepoole tagasi. Lugesin kymneni ja pidasin hinge, .... olles seega valmis karmi reaalsusega silmitsi seisma. Nimelt selle kahe araoldud nadala jooksul polnud keegi lillegi liigutanud ja ammugi enda jargi koristanud voi pyydnud naiteks prygikastegi tuhjendada...... Kogu minu eelneva 8 kuud nn. teemantit lihvida oli jooksnud vette..... Ja nii ma siis seisin seal, pastakas peos ja poolliikuv-paindumatu(selg oli nimelt kinniteibitud ja igasugune gymnastika voimatuks tehtud) ja hambad ristis lootsin leida valgust tunnelis..... mida hetkel aga naha polnud.
Mul kulus 3 paeva ja 3 indoneesia poissi et kord majja saada. Iseendast oleks ma sellega hakkama ju saanud kahe tunniga, aga .... kuna koigil vaikestel poistel oli oma arusaamine ja kiirus, siis kogu see seletamine ja juhendamine vottis enamuse ajast ning pealeselle oli mul ju oma too ka teha! Yks poiss suutis kyll mulle muljet avaldada sellevorra, et ristisin ta lootusetumaiks juhtumiks minu eluajal....... Kuigi vist iseendast on ta tore poiss ja opib kuskil ylikoolis majandust ja on muuseas gei, nagu ta mulle oma esimesel paeval uhkelt teatama tuli.... (minus ei liikunud ykski lihas, sest minu jaoks pole vahet, gei voi hetero, inimene ikka inimene koigepealt, eksole?). Aga see aeglus ja juhmus..... kogu see eelnev informatsioon tema huvitavast elust ei aita sind meie lugupeetud ettevottes, kui sa ikka ei tea, mispidi harja peos hoida. Ilmselt on tema koht elus kuskil laua taga, olla ilus ja toota mitte midagi.
Meie lugupeetud ettevotte pole kahjuks miski iludusvoistlus!
Tanaseks on aga lugu nii, et kord majas ja asi toimib. Uus juhtkond on teinud imet. Kurttummad on saanud kuuljateks ja omandanud konevoime. Pimedad naevad jalle. Ja idiootidest on saanud optimistid. Atmosfaar on uskumatult hea ja koik on valmis andma viimse veretilga meie lugupeetud ettevotte hyvanguks. Isegi mina motlesin, et ehk peaks moneks ajaks loobuma CV-de mass-saatmise ja ka hakkama optimistiks (kuigi mina vist enam muinajutte ei usu ning oma viimse veretilga annan kahtlemata ainult oma perekonna hyvanguks).
Ja kaks korda nadalas fysioteraapiat on mind ka natuke edendanud, nii et nyyd siis voin lisaks pastakale ka dokumendimappi tahtsa moega oma kaenla all hoida!
Kommentaarid
Postita kommentaar