Kodu on koige kallim koht ilmas. Ma parema meelega ei lahkukski oma kodust, aga elu sunnib tegema oma igapaevaseid toimetusi.
No naiteks et pead minema hambaarstile. No aga tulemuseks on, et moni kuu hiljem istub sul suus lennukipiletid-kahele-euroopasse-odavlennufirmaga hinnaklassis tuttuus "importhammas"!
Voi siis naiteks elu sunnib sind viima oma auto kummitookotta ja sulle jaab room maksta yhe paari tuttuute "importkummide" eest.
Ent ma ei soiu kohe yldse! Ikkagi tuttuued ja "import"!!!!!! (no selles mottes eestlasele import, et ikkagi ju AUSTRAALIAST! vana vene aja koll, see import! lol)
Aga meil oli ju ikka kole syndmus kah..... sel paeval, kui Inglismaal prints nais tulevase Inglismaa kuninganna, siis .... yks meie koertest, Emily, .... laks kutsademaale ara. Karina tuli mulle kooki ytlema, et ... Emily on surnud. Minu esimene reaktsioon oli, et mis, juhm oled we? Ei, isa on Emily juures ja nutab ja kaskis mul sulle ytlema tulla, et Emily on surnud. Ja tapselt nii oligi. Veel paar tundi enne Karina ja yks tema sopradest mangisid koertega oues, koik oli nagu tavaliselt. Ja parast ta enam ei arganudki. Muidugi oli see vist parim viis minna kutsudemaale, magamise pealt, sellises auvaarses eas. Eelmisel paeval said meie molemad kutsad 15 aastaseks....
Ytleme nii, et meie jaoks oli kogu nadalavahetus rikutud. Sel ohtul kostsid igast toast nuuksed ja lorinad. Mina vist valasin koige rohkem silmavett, sest Emily oli MINU koer. Ta oli nii kinni minus ja mina temas, ja ma pole kuigi tugev, mis puutub oma lemmikute kaotusse. Lopuks nutsin ma juba koik oma kaotatud loomade parast: Pepi (kogu mu lapsepolve koer, 14 aastat) , Naki (kui ma alles noor veel olli.....), Dzerri (temale ma volgnen au olla elus, ja peale 11 yhist aastat ei vaarinud ta nii koledat surma), Saku (leidkoer metsast, yhine aeg jai lyhikeseks, kuid vahemalt oli ta vaga armastatud oma korges eas), Muska(leidkass, inimkass, ylivorre) ja Emily(oli ootel 13,5 aastat enne kui minuga kokku sai ja esimesest sekundist olime me silmini armunud :D, onneks oli mul au olla temaga 1,5 aastat).
Anthony kaevas Emilyle haua sidrunipuu alla ja kattis selle ilusasti tsementplaadiga, kuhu ka Mimi vajutas oma kapajalje oma oe malestuseks..... Nyyd siis igal reedel paikeseloojangul paneme hauale kyynla ja vaatame koogist, kuidas see pimeduses hubiseb ning motleme Emilyst.
Aga asi ei ole ju veel loppenud. Nyyd akki jai Mimi yksi. Mimi Ja Emily olid yhest pesakonnast, kasvanud koos alates esimesest elupaevast, polnud kunagi lahutatud. Mimi alati valitses Emilyt ja ka natuke kiusas teda. Koeri sootes pidi keegi seisma koerte vahel.... sest Mimi lihtsale ei andnud kiusatusele alla ja vahemalt katsetas alati Emily sooki varastada. Mimi oli ka see, kes alati kaevas aia alt labi ja tallas koige nelja tuule poole, Emily vaikselt varjuna sabas...... Ja nyyd yhel paeval.... Y K S I!!!!!!!!!!!!!!! Mimi alustas ulgumist teisel paeval ja on teinud seda tegelikult nyydseks juba kolm nadalat. Sook ei maitse. Jalutuskaikudel vead teda siis adrana taga voi jooksed neljameetriste sammudega tema kannul rihma vaevu kinni hoides.... Silmad on vaevatud. Eile ohtul siis saabus ajalooline hetk: Anthony enam ei kannatanud valja seda kurba ulgu ja .... laskis Mimi sisse. Ja siis me organiseerisime oma elu ymber: kassliiv kooki ja esiku-koogi vaheline uks kinni. Esik ja Karina tuba on omavahel yhendatud, seega vesi esikusse ja padjakuhi Karina voodi ette. Karina vahetas oma padja peatsis jalutsi vastu ja kui ma oosel vaatama laksin, siis Karina magas, kasi yle voodiserva Mimi peal ja Mimi magas(teeskles) surmaund.... kenasti keras padjakuhjal Karina voodi eest. Ta tegelikult avas silma korraks ja siis surus kovasti kinni, et akki-kui-ka-silmad-kinni-hoian-siis-mind-enam-ei-saadeta-oue....... Hommikul kell 8 Anthony teisaldas koera oue.
Aga see tahendab nyyd siid seda, et meil on oositi toa ja paeviti ouekoer. :D
Ja meie asi on hoida ainult yks uks koomal, et Grandpuss kogemata husky lougade vahele ei satuks, sest ma olen taiesti kindel, et Mimi unustaks igasuguse une, kui kass silmapiirile satuks!
Aga Grandpuss on megakass. Peale seda, kui me oma kooparetkelt tagasi tulime, ta meid enam yksi ei jata. Nii kui vannituppa saad, siis kaib ukse taga kraapskraaps, sest tema peab ka KOHE sisse saama. Ja nii ma siis ligunen vannis ja tema paneb oma loua vanniaarele ja vaatab..... voi siis tombab vaibale kerra ja nurrub.... ja ei sega teda veesolin ega fooni kuri haal. Lapsi ta ei salli, laheb alati peitu, kui maja lapsi tais. Me oleme Karinale oelnud, et ei aja karja lastega kassi taga, vaid paneb meie magamistoa ukse hoopis kinni, et Grandpussile tema paljuvajatud rahu tagada. Grandpuss nimelt on valja raalinud, et koige turvalisem paik maa peal on meie voodi ja spetsiaalselt tema hallil tekil...... Aga meile meeldib tema rahulikkus ja laiskus! Vat tema elutoo on toesti olla ilus! Ja see on koik, mis me temalt vastutasuks peavarju ja soogi eest nouame! lol
Mis siis veel?
Emadepaeval viisime ema Gina valja. Et siis kohe kesklinna ja me ei leppinud vahemaga, kui ikka koige korgema maja otsa ning linnale vaat! Muidugi oli omaette kurb fakt, et viimase aasta jooksul on vanus noudmas oma tolli (ikkagi 78 aastane!), ja eriti Anthonyl on raske oma eluaeg nii joulist ja toimekat ema naha nii abitu ja kohmakana..... Aga ta pole oma positiivset hoiakut mitte grammigi tagasi andnud! Kuid vaadates 285 meetri korguselt linna, mainis ta: Melbourne pole enam see, mis ta oli 50 aastat tagasi!
Muidugi pole!
Elu ongi yks pidev muutumine...... aga nagu ytleb energia jaavuse seadus, energia ei tule kuskilt ega kao kuhugile, vaid muutub yhest olekust teise... vms..... siis ... elu ju ka?
No naiteks et pead minema hambaarstile. No aga tulemuseks on, et moni kuu hiljem istub sul suus lennukipiletid-kahele-euroopasse-odavlennufirmaga hinnaklassis tuttuus "importhammas"!
Voi siis naiteks elu sunnib sind viima oma auto kummitookotta ja sulle jaab room maksta yhe paari tuttuute "importkummide" eest.
Ent ma ei soiu kohe yldse! Ikkagi tuttuued ja "import"!!!!!! (no selles mottes eestlasele import, et ikkagi ju AUSTRAALIAST! vana vene aja koll, see import! lol)
Aga meil oli ju ikka kole syndmus kah..... sel paeval, kui Inglismaal prints nais tulevase Inglismaa kuninganna, siis .... yks meie koertest, Emily, .... laks kutsademaale ara. Karina tuli mulle kooki ytlema, et ... Emily on surnud. Minu esimene reaktsioon oli, et mis, juhm oled we? Ei, isa on Emily juures ja nutab ja kaskis mul sulle ytlema tulla, et Emily on surnud. Ja tapselt nii oligi. Veel paar tundi enne Karina ja yks tema sopradest mangisid koertega oues, koik oli nagu tavaliselt. Ja parast ta enam ei arganudki. Muidugi oli see vist parim viis minna kutsudemaale, magamise pealt, sellises auvaarses eas. Eelmisel paeval said meie molemad kutsad 15 aastaseks....
Ytleme nii, et meie jaoks oli kogu nadalavahetus rikutud. Sel ohtul kostsid igast toast nuuksed ja lorinad. Mina vist valasin koige rohkem silmavett, sest Emily oli MINU koer. Ta oli nii kinni minus ja mina temas, ja ma pole kuigi tugev, mis puutub oma lemmikute kaotusse. Lopuks nutsin ma juba koik oma kaotatud loomade parast: Pepi (kogu mu lapsepolve koer, 14 aastat) , Naki (kui ma alles noor veel olli.....), Dzerri (temale ma volgnen au olla elus, ja peale 11 yhist aastat ei vaarinud ta nii koledat surma), Saku (leidkoer metsast, yhine aeg jai lyhikeseks, kuid vahemalt oli ta vaga armastatud oma korges eas), Muska(leidkass, inimkass, ylivorre) ja Emily(oli ootel 13,5 aastat enne kui minuga kokku sai ja esimesest sekundist olime me silmini armunud :D, onneks oli mul au olla temaga 1,5 aastat).
Anthony kaevas Emilyle haua sidrunipuu alla ja kattis selle ilusasti tsementplaadiga, kuhu ka Mimi vajutas oma kapajalje oma oe malestuseks..... Nyyd siis igal reedel paikeseloojangul paneme hauale kyynla ja vaatame koogist, kuidas see pimeduses hubiseb ning motleme Emilyst.
Aga asi ei ole ju veel loppenud. Nyyd akki jai Mimi yksi. Mimi Ja Emily olid yhest pesakonnast, kasvanud koos alates esimesest elupaevast, polnud kunagi lahutatud. Mimi alati valitses Emilyt ja ka natuke kiusas teda. Koeri sootes pidi keegi seisma koerte vahel.... sest Mimi lihtsale ei andnud kiusatusele alla ja vahemalt katsetas alati Emily sooki varastada. Mimi oli ka see, kes alati kaevas aia alt labi ja tallas koige nelja tuule poole, Emily vaikselt varjuna sabas...... Ja nyyd yhel paeval.... Y K S I!!!!!!!!!!!!!!! Mimi alustas ulgumist teisel paeval ja on teinud seda tegelikult nyydseks juba kolm nadalat. Sook ei maitse. Jalutuskaikudel vead teda siis adrana taga voi jooksed neljameetriste sammudega tema kannul rihma vaevu kinni hoides.... Silmad on vaevatud. Eile ohtul siis saabus ajalooline hetk: Anthony enam ei kannatanud valja seda kurba ulgu ja .... laskis Mimi sisse. Ja siis me organiseerisime oma elu ymber: kassliiv kooki ja esiku-koogi vaheline uks kinni. Esik ja Karina tuba on omavahel yhendatud, seega vesi esikusse ja padjakuhi Karina voodi ette. Karina vahetas oma padja peatsis jalutsi vastu ja kui ma oosel vaatama laksin, siis Karina magas, kasi yle voodiserva Mimi peal ja Mimi magas(teeskles) surmaund.... kenasti keras padjakuhjal Karina voodi eest. Ta tegelikult avas silma korraks ja siis surus kovasti kinni, et akki-kui-ka-silmad-kinni-hoian-siis-mind-enam-ei-saadeta-oue....... Hommikul kell 8 Anthony teisaldas koera oue.
Aga see tahendab nyyd siid seda, et meil on oositi toa ja paeviti ouekoer. :D
Ja meie asi on hoida ainult yks uks koomal, et Grandpuss kogemata husky lougade vahele ei satuks, sest ma olen taiesti kindel, et Mimi unustaks igasuguse une, kui kass silmapiirile satuks!
Aga Grandpuss on megakass. Peale seda, kui me oma kooparetkelt tagasi tulime, ta meid enam yksi ei jata. Nii kui vannituppa saad, siis kaib ukse taga kraapskraaps, sest tema peab ka KOHE sisse saama. Ja nii ma siis ligunen vannis ja tema paneb oma loua vanniaarele ja vaatab..... voi siis tombab vaibale kerra ja nurrub.... ja ei sega teda veesolin ega fooni kuri haal. Lapsi ta ei salli, laheb alati peitu, kui maja lapsi tais. Me oleme Karinale oelnud, et ei aja karja lastega kassi taga, vaid paneb meie magamistoa ukse hoopis kinni, et Grandpussile tema paljuvajatud rahu tagada. Grandpuss nimelt on valja raalinud, et koige turvalisem paik maa peal on meie voodi ja spetsiaalselt tema hallil tekil...... Aga meile meeldib tema rahulikkus ja laiskus! Vat tema elutoo on toesti olla ilus! Ja see on koik, mis me temalt vastutasuks peavarju ja soogi eest nouame! lol
Mis siis veel?
Emadepaeval viisime ema Gina valja. Et siis kohe kesklinna ja me ei leppinud vahemaga, kui ikka koige korgema maja otsa ning linnale vaat! Muidugi oli omaette kurb fakt, et viimase aasta jooksul on vanus noudmas oma tolli (ikkagi 78 aastane!), ja eriti Anthonyl on raske oma eluaeg nii joulist ja toimekat ema naha nii abitu ja kohmakana..... Aga ta pole oma positiivset hoiakut mitte grammigi tagasi andnud! Kuid vaadates 285 meetri korguselt linna, mainis ta: Melbourne pole enam see, mis ta oli 50 aastat tagasi!
Muidugi pole!
Elu ongi yks pidev muutumine...... aga nagu ytleb energia jaavuse seadus, energia ei tule kuskilt ega kao kuhugile, vaid muutub yhest olekust teise... vms..... siis ... elu ju ka?
Kommentaarid
Postita kommentaar