Joulud on tapvad pyhad, koigi oma traditsioonidega. Aga veelgi tapvamad on lihavottepyhad siin kontingendil. Ma polegi aru saanud, kust tuleb see shokolaadimunade tava, aga lugu on nii, et iga austraallane kylvab oma pere yle eri suurusega, aga kindlasti surmava annuse sisaldava shokolaadiga munadega. Eelmisel aastal Karina luges kokku, et ta sai kogu suguvosa ja meie kaest natuke yle 300 muna...... Ja need munad pole muidugi mitte vaatamiseks, vaid ikka soomiseks. Ja ma just ykspaev alles lugesin, et see yks muna sisaldab 50 grammi rasva ja et selle rasva poletamiseks peaks kolm tundi kiires tempos jooksma.... (lugesin ka et kogu Austraalias myyakse ligi 600 miljonit shokolaadimuna pyhade ajal....OUDUS kuubis ju?)
Nii et see oli yks pohjustest, miks me oma vidinad kokku pakkisime ja end aegsasti teele asutasime. Teine pohjus oli muidugi see, et minu toidukaitlemise tehas sulges kah neljaks paevaks uksed ja andis "orvukestele" 4 vaba paeva.... Seegi suht haruldane juhus ja see tuleb kohe kindlasti ara kasutada.... Omajagu oli pohjus muidugi, et tahtsime ikka jalle linnast ara ja inimestest eemale. Ja kuna Karinal on koolivaheaeg ja just selle nadala veedab ta ema juures, siis olime ainult meie kaks vanakest, kes siis end teele asutas.
Sihtkohaks valis Anthoy Naracoorte Caves (www.environment.sa.gov.au/naracoorte/home)... ehk siis maakeeli Naracoorte Koopad..... kerged 572 km eemal ja just natuke valjaspool osariiki.
Me sel korral yritasime olla eriti edumeelsed ning lahkuda kodust varavalges. Ehk siis meie jaoks kukkus kell, kui koduukse seljataga kinni loime, 11.15 hommikul. Suht "varajane" aeg..... lol. Seekord oli meil suund tapselt labi linna, ehk siis..... saime kogu monu tunda, istuides jarjekordses ummikus keset silda, koik neli soidurada umbes ja kaos ymber ringi. Ma lubasin Anthonyle, et jargmine kord votan kaasa diktofoni ja lindistan ta emotsioonid, sest tema rahulik veri keerab ikka taiesti itaaliaparaseks ja siis ta tatti pritsides karjub seal rooli taga, tema on ainus tark, koik on lollid, kaasaarvatud poliitkud ja muidugi rekkajuhid ja naisjuhid ja meesjuhid ja Holdenid ja Fordid ja Toyotad.... Mina ainult lagistan naerda, sest olukord on sedavord koomiline.
Nii et kaks tundi ja nagu niuhti sild yletatud! ja siis veel natuke, ja Melbourne oligi otsas.
Selleks ajaks kui meie maapiirkonda joudsime, oli vili juba voetud ja korrepollud lambaid tais!!!!! Ja muld muutus ka aina punasemaks ja punasemaks. Linnakesed mida labisime, olid valjasurnud, ainult maanteedel valitses suht kaos ja itaallane mu korvalistmel karjus oma kurgu kahedaks.... sest eks koik need, kes suundusid jumal teab kuhu pyhadeks, eks see koik yls lollikari oli..... lol
Vaatamata sellele, et me ei jokutanud, vaid andsime agu, hakkas ohtu aga ikkagi katte joudma. Tegime viimases suuremas linnas kiirpeatuse, tungeldes inimeste vahel, kes ei suutnud kuidagi oma shokolaadimunade vahel valikut teha..... ja kui olime oma viinamarjad ja kohvipiima katte saanud, siis algas meie soidu ilusaim osa..... soit paikeseloojangusse..... ja nagu ikka, on see iseendast ka ilus, aga sel ajal tavaliselt liiguvad ka koikvoimalikud loomad. No peale ilusate lambakarjade ja lihaveiste nagime siis emusid vabas looduses ja muidugi kanguruid. Ja liiklus oli selleks ajaks ka valjasurnud, sest me olime koikvoimalikud suuremad maanteed selja taha jatnud ja kasutasime kylavaheteid (mis siiski olid asfalteeritud ja kiirusepiirang 100 km tunnis.....) Raadiost tuli klassikaline muusika ja me vahtisime suud ammuli volutud seda maastikku akna taga ja sonu meil polnud, sest sonad olid kurgus kinni, kuna nahtu ja valgus tegi meid lihtsalt sonatuks.
Muidugi tahendas aga koik see ilu seda, et kui me laagripaika saabusime, oli juba pilkane pimedus. See oli meie ammune soov minna telkima. Olla looduses ja loodusega. Aga samas me valisime ikkagi paiga, mis oli telkimiseks ette nahtud ja kus olid olemas nii tualetid kui ka pesumasin/kuivati ja ka elektrikasutamise voimalus. Enne reisi Anthony ostis ka uue telgi, kuna ta arvas, et vana on liiga amortiseerunud ja lihtsalt me vajame suuremat....
Nii me siis kobasime autotulede valgel maad, et leida koht..... Ja siis votsime valja tuttuue telgi.... teadmata, kuidas see oieti kokku kaib....... No taitsa meielik.... panna kokku telk pimedas, kahe taskulambi valgel, sorm juhendil..... Aga pysti see telk sai ja ei mingit lahutust!!!!! lol Ringi polnud seal miskit vaadata, pilkane pimedus ja udutav vihm pakkis ka meid telki suht ruttu ja sel ool maitses uni niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea......
Mina arkasin yles kell 6.30....... Koik kohalikud linnud olid end ritta sattinud ja hakkasid kui yhendkoor tapselt yheaegselt pihta. Ja seda mitte pianos, .... vaid ikka taiest korist (voi nokast?lol). Ja see oli yks parimaid live kontserte, mida ma elus olen kogenud. Ma ukerdasin telgist valja ja tahtsin kohe seda VAADATA..... Lauljaid ennast naha ei onnestunud, kuid selle eest jain ma kangestunult seisma, sest.... kohe laagri taga pollu askeldas kanguru pere, oli suuremaid ja vaiksemaid, aga seal nad koik seltsis asjatasid ja kiiret neil polnud kuhugi. Kogu see pilt oli lihtsalt rohkem kui elu ja ma SEISIN JA SEISIN JA SEISIN. Ja KUULASIN JA KUULASIN JA KUULASIN.
Yhendkoor aga lopetas kuskil tunni parast. Ju vist liiga palju inimesi hakkas toimetama ning koorilauljad tombusid aegsasti turvalisemasse tagalasse, ent kanguru vahmiil jai pollule terveks paevaks.
Aga ega siis oli juba aeg meil ka silmad rahmast puhtaks pesta ja uuele paevale vastu minna.
Meie telklaager asetses kohe Naracoorte koobaste korval (ja ka peal!). Nii et siis matkasaapad jalga ja avastama maa-aluseid imesid. Naracoorte koopad kuuluvad nn. World Heritage listi ja on seega on nad hindamatu vaartusega.
Alustuseks votsime yhe nn. tavatuuri Aleksandra koopasse. Ega seda sonadega kirjeldada oska, vaatad seda koik seal all ja ei usu, mida naed. Et kuidas ikka loodus seda koike teeb. Muidugi on loodus loojana loonud selle ca 15 - 45 miljonit aastat tagasi ja sel ajal oli see merepohi. Nyyd on meri tagasi tommanud, ent mere katetoo on senini alles ning senini toimuvad protsessid. Giidi jutus kais labi mingi syndmus, mis oli suhteliselt hiljuti, ehk siis 900 000 aastat tagasi...... Aga seal sa siis vaatad stalaktiite (need on need, mis ripuvad laest alla) ja stalakmiite (need on need, mis kasvavad porandast yles..... ja kunagi jargmise 100000 aasta parast on voimalus, et need kaks saavad kokku sambaks...)..... ja siis sa saad aru, et inimelu pole isegi sekund, vaid ikka mingi palju pisem parisosa.
Teise treti tegime me privaatgiid saatel siis koige kuulsamasse koopasse. Mitte et me nii ylbikud oleksime ja nouaksime privaatgiidi, vaid lihtsalt rohkem huvilisi polnud :(
See koobas avastati alles 1969 aastal ja kuskil 1970 hakati sellega rohkem tegelema. Esimesed kom uurijat olid fanaatikud, kes sona otseses mottes kirkaga endale teed rajasid. Olles fanaatikud, seisid nad dilemma ees, sest tahtes kogu maailmale naidata, mis nad leidsid, samal ajal nad ka tahtsid kaitsta koopaid, mis olid nii unikaalsed. Ja unikaalsed olid nad pohjusel, et sellest koopast leiti kokku 103 eri fossiilse loomaliigi esindajate jaanused. Liike oli yle saja, kuid loomi..... ilmselt loendamatu hulk. Tanaseks paevaks on osad koopaosad avatud turistidele, osad on uuritud, kuid mitte kattesaadavad tavainimestele, kuid mis endiselt on nn. teadustoo baasiks, ning on ka selliseid, mis on taiesti uurimata. Kui me kysisime giid kaest, et kuidas nad hindavad luude vanust, siis ... mitte luu pole oluline, vaid oluline on ymbrus, milles see luu lebab . Ja just seda ymbrust, seda teadlased uurivad ning selle pohjal teevad oletused. sest ega see hindamine ongi koik suhteliselt oletuste tasemel. Keegi lykkab neid teooriaid pidevalt kuskil ymber ja keegi kuskil avastab aga uusi..... Naracoortes on 26 koobast ja paar nendest on taiesti uurimata ja seisavad nn. referentskoopastena, et kunagi tulevikus hinnata protsesse neis ja nendes koobastes, kus inimene kaib.....
Vaatasime siis neid luid... oli kuidagi kohe ja jallegi tundsid, et ... mis on yks inimelu? Ja mille parast me rabeleme? On sel siht? On sel eesmark? Sellises paleontoloogilises pyhamus tundub, et ... pole seda eesmarki, on toesti vaid sekund eksisteeritud, .... ent oma imepisike okoloogiline jalajalg jaetud.
Igal juhul tundus, et kui sa tulid Naracoortesse ja nn. fossiilikoopasse ei sattunud, siis ... sa nagu polekski siin kainud.....
Kaisime ka nn. Wet Cave' s, mis on igayhele ise avastatav. Kolasime seal nurgataguseid pidi ja olime omaarust ilged targad ja panime pilti kokku, millega tegu on....lol.
Peale kerget kehakinnitust laksime siis oma jargmisele tuurile. See oli nn. seiklustuur. Ega ma sellest midagi oodanud, arvasin, et ju siis natuke kollitatakse ja lollitatakse sind, ja siis see peaks nagu ponev olema voi nii.
Jalle nii, et ainult neli inimest oli kohale tulnud. Giid Jenny ytles, et tegelikult oli 11 inimest tulemas, aga 7 ytles mis iganes pohjusel ara. Aga tema ei podenud.... (ma nyyd tean, miks....lol)
Varustanud ennast polvekaitsmetega, pannud endale selga kombinesoonid, pahe lambiga varustatud kiivri, nagime valja nagu (rahvisvaheline)kosmosetiim muiste.... Ja kui me siis sammusime yle muru, siis miantegelikult ka ju ei teadnud veel, mis juhtuma hakkab.
Laksime tagasi sellesse Wet Cave' i. Esimes asjana tegi Jenny nn. kehalise katse... lastes meil roomata labi tunneli... et saada selgeks, kes on klaustrofoobik, kes jouetu, kes puujalaga, kes lihtsalt liiga paks jne jne. No aga mina ju olen klaustrofoobik ja parajalt paks kah... aga labi ma sealt laksin nagu siug.... ja ei miskit paanikat ega hirmu. Ikkagi Eesti naine, maalt parit, asi see siis kiivide otsas roomata.......
Me koik 4 labisime katse edukalt...... ja siis laks lahti. Vauuuuuuuuuuuuuuuuuuu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Et siis see seiklus oli ikkagi kohe paris adrenaliinilaks. Et siis tegu oligi roomamise ja ronimisega kuskil koopa sygavustes, pimedas, usaldades oma meeli ja kahvatut pealambikest..... Ja nii me siis surusime endid labi koikvoimalikest takistustest. See oli taiega lahe!!!!!!!!!! Jenny arvas, et me oleme suht krapsakad ja vottis ette jarjest poorasemaid katseid..... Yhes kohas jai ta seisma yhe vaikese augu juures ja ytles: nyyd peate sellest labi saama..... No ma vaatasin ja vaatasin..... et POLE VOIMALIK..... sealt ei mahu isegi pea kuidagi otse labi, vaid tuleb kylitsi keerata, ammugi mitte kere. Aga .... koik on voimalik ja alla ma ei andnud.... ja labi ma sellest august ennast pressisin...... Ise ka ei tea kuidas, kuigi ringkerel on triibukujuline verevalum ja ega surus ikka rinnakorvi suht kovasti. Ju see pekk kere ymber ikka suht vetruv ole, nii et annab teist natuke kokku suruda kyll.... Ainuke kes sellest august labi ei tulnud, oli Anthony...... Mis teha, kui nii macho oled ja rindkere nii lai on..... siis kai pigem jala, aga ara tyki igast august kohe labi suruma...... Igal juhul, sellest august labitulek andis mulle aga hoogu juurde! Ja nii me siis ukerdasime seal...... jargest raskemaks laks. Tegelikult oli see nii ponev, et ma kyll ei saa oelda, et see oli raske. Ja kuna meie grupp oli nii vaike, ainult 4 inimest ja giid, siis saime me rohkem katseid ja takistusi (kujuta ette mis aja oleks votnud, kui 11 inimest iga katset teeb... ) Kui Jen siis kysis, et kas me oleme lopetuseks valmis tegema nn. praokatset, siis .... koigi meie nelja suust kolas kosmonautidele omane CAN DO reibas jahhhhhhhh. Et siis teema oli, et kui tahad taas inimeste sekka tagasi, siis pead ennast siit praost labi pressima... ja seal on valgus ja hapnik..... Lisaks sellele, et see pragu oli vaga vaike, oli ta ka ysna pikk. Et siis peaksid end pressima labi jargmisest 18 meetrist suht piiratud ruumis...... Jen natuke selgitas ka nippe, mida kasutada, kui tundub, et valjapaasu pole, aga tagasi enam ka ei anna minna..... Et siis poora jalalabad liikumise suunas ja ara anna alla, vaid sobitu praoga. Ja kui jalgu liigutada ei anna, siis klammerdu katega ja vinna end edasi.
Esimene mineja olin loomulikult mina....... Vat see on koige ekstreemsem asi, mida mina oma elus teinud olen. Esimesena minejana laksin ma tundmatusse, minule jargnejatel oli lihtsam, sest nad nagid, mis ees ootas. Vat vahepeal oli kyll tunne, et sellest ma labi ei MAHU....... Paanikat polnud, aga lihtsalt oli tunne, et ma lihtsalt jaangi siia kinni ja kogu lugu. Samal ajal motlesin, et kuule Margit, sul on 4 inimest sinu taga, toenaoliselt kah kohtu-rinda-jasemeidpidi kinni kivide vahel ja tagasiteed sul pole.... ja eesti naine ju alla ei anna, nii et anna tuld ja ikka edasi-edasi-edasi......... Ja uskumatu tunne oli, kui ma end siis valguse katte vedasin!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Tydruk peale mind ilmus praost kah suht kiiresti (me naised olimegi hasti kiired, mehed jahmerdasid kogu aeg miskil kilpkonnakiirusel). Jargmisena ilmus Jen, kes juhendas mehi. Viimasena pistis oma nina praost valja Anthony! Me koik kiljusime ja oli hea olla ja tunne oli nii tugev!!!!!!!!!!!! Ja siis me astronautide team kondis yle muru, rinnad uhkusest ette lykatud, loug pysti, ninad ja kombinesoonid mullased, inimeste koordpilgud saatmas, ent see hing tormas........ sest see oli seiklus taiega..... ja see pani mind tahtma rohkem ja veel raskemat taset...... Ja koige parem tunne oli see eneseyletamise tunne ja mis kurat..... pole ma miski klaustrofoobik...... parajalt paks naine oma parimais aastais, aga mitte klaustrofoobik..... Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!!!!!!!
Igal juhul on mul tunnistus nyyd riiulis lebamas, mis toestab, et ma selle katse labisin!!!!! Et nyyd on siis kysimus, kas jargmisena tuleb benji hype, et seljatada oma korgusekartus????????
Tagasi oma telgis, tahistasime oma paeva munapudru ja krobeda peekoniga, ning mina lubasin omale kruusitaie shampanjat ikka kahhhhhh!!!!!! Ja siis jargnes filmiohtu... nautisime oma lemmikdokumentaalsarja Teisest Maailmasojast..... Mina joudsin jarjega ainult Itaalia vabastamise lahinguteni, Rooma vallutamist ma enam ei nainud, kustusin vist poolelt sonalt..... Anthony ytles, et tema pani arvuti kinni 8.30..... ja kustus kah samas........
Jargmisel hommikul linnukisa mind yles ei ajanud. Ju siis magasin surmaund. Ja kangurupere oli ka siirdunud kuskile mujale..... Nii et egas midagi, asjad kokku ja teele!
Koju me suundusime teist teed pidi, tahtsime jouda valja Mount Gambier' i. 100 km sinna oli jallegi ilus-ilus-ilus, tais viinamarjaistandikke....... Kohale joudes leidsime siis ees eresinise vulkaanilise paritoluga jarvekese, mis asub mae sees. Olles kristalselt aus, ..... jah, see oli ilus ja hingemattev, aga eelmise paeva emotsioonide taustal..... ei pakkunud mulle just palju...... On ju enne ka jarvi nahtud, ok, see siin oli nii sinine (pohjused pole isegi teada, miks.... on jalle erinevaid teooriaid.....), aga .... minu syda jai sinna koobastesse.
Tagasi tee koju jai aga jalle pimeda peale. Kui ikka mingi tee alguses on mark, ettevaatust, kangurud teel, ja esimese kilmomeetri sees naed kolme surnut isendit tee aares... siis teeb ikka ettevaatlikuks kyll...lol Kokkupuudet elusate ruudega meil onnestus valtida, aga regaseid, vallabid ja jankud.... neid jooksis yle tee kogu aeg...... Aga meie soitsime tasa ja targu ja meist nad koik elama jaid. Ja itaallane mu korval ka oli vana rahu ise..... me isegi ei kuulanud raadiot vaid nautisime kahekonet ja arutasime taas maailma asjade yle...... Vahel ma tunnen, et see on yks parimaid osi meie soitudel, raakida ........ See on meie kvaliteetaeg. Mina raagin oma elust Noukogude Eestis, Anthony raagib, kuidas oli sel ajal Austraalias......
Aga kui me siis ohtul hilja taas koju saime, siis .... meie kass oli sellevorra solvunud, et vottis oma minuti, enne kui ta oma silmad meie poole pooras.......Aga nyyd ta meist enam lahti ei lase, kleepunud meie kylge ja jalle kord Anthony lubas, et jargmine kord votame ta kaasa......
Ja kogu meie reis on taas onnestunud: ei mingit shokolaadi ja volts pyhalisust, inimestega kokkupuude minimaalne, uus telk testitud, ja meil tahe ikka ja jalle minna.... ja naha ....
Elu ilus!
Nii et see oli yks pohjustest, miks me oma vidinad kokku pakkisime ja end aegsasti teele asutasime. Teine pohjus oli muidugi see, et minu toidukaitlemise tehas sulges kah neljaks paevaks uksed ja andis "orvukestele" 4 vaba paeva.... Seegi suht haruldane juhus ja see tuleb kohe kindlasti ara kasutada.... Omajagu oli pohjus muidugi, et tahtsime ikka jalle linnast ara ja inimestest eemale. Ja kuna Karinal on koolivaheaeg ja just selle nadala veedab ta ema juures, siis olime ainult meie kaks vanakest, kes siis end teele asutas.
Sihtkohaks valis Anthoy Naracoorte Caves (www.environment.sa.gov.au/naracoorte/home)... ehk siis maakeeli Naracoorte Koopad..... kerged 572 km eemal ja just natuke valjaspool osariiki.
Me sel korral yritasime olla eriti edumeelsed ning lahkuda kodust varavalges. Ehk siis meie jaoks kukkus kell, kui koduukse seljataga kinni loime, 11.15 hommikul. Suht "varajane" aeg..... lol. Seekord oli meil suund tapselt labi linna, ehk siis..... saime kogu monu tunda, istuides jarjekordses ummikus keset silda, koik neli soidurada umbes ja kaos ymber ringi. Ma lubasin Anthonyle, et jargmine kord votan kaasa diktofoni ja lindistan ta emotsioonid, sest tema rahulik veri keerab ikka taiesti itaaliaparaseks ja siis ta tatti pritsides karjub seal rooli taga, tema on ainus tark, koik on lollid, kaasaarvatud poliitkud ja muidugi rekkajuhid ja naisjuhid ja meesjuhid ja Holdenid ja Fordid ja Toyotad.... Mina ainult lagistan naerda, sest olukord on sedavord koomiline.
Nii et kaks tundi ja nagu niuhti sild yletatud! ja siis veel natuke, ja Melbourne oligi otsas.
Selleks ajaks kui meie maapiirkonda joudsime, oli vili juba voetud ja korrepollud lambaid tais!!!!! Ja muld muutus ka aina punasemaks ja punasemaks. Linnakesed mida labisime, olid valjasurnud, ainult maanteedel valitses suht kaos ja itaallane mu korvalistmel karjus oma kurgu kahedaks.... sest eks koik need, kes suundusid jumal teab kuhu pyhadeks, eks see koik yls lollikari oli..... lol
Vaatamata sellele, et me ei jokutanud, vaid andsime agu, hakkas ohtu aga ikkagi katte joudma. Tegime viimases suuremas linnas kiirpeatuse, tungeldes inimeste vahel, kes ei suutnud kuidagi oma shokolaadimunade vahel valikut teha..... ja kui olime oma viinamarjad ja kohvipiima katte saanud, siis algas meie soidu ilusaim osa..... soit paikeseloojangusse..... ja nagu ikka, on see iseendast ka ilus, aga sel ajal tavaliselt liiguvad ka koikvoimalikud loomad. No peale ilusate lambakarjade ja lihaveiste nagime siis emusid vabas looduses ja muidugi kanguruid. Ja liiklus oli selleks ajaks ka valjasurnud, sest me olime koikvoimalikud suuremad maanteed selja taha jatnud ja kasutasime kylavaheteid (mis siiski olid asfalteeritud ja kiirusepiirang 100 km tunnis.....) Raadiost tuli klassikaline muusika ja me vahtisime suud ammuli volutud seda maastikku akna taga ja sonu meil polnud, sest sonad olid kurgus kinni, kuna nahtu ja valgus tegi meid lihtsalt sonatuks.
Muidugi tahendas aga koik see ilu seda, et kui me laagripaika saabusime, oli juba pilkane pimedus. See oli meie ammune soov minna telkima. Olla looduses ja loodusega. Aga samas me valisime ikkagi paiga, mis oli telkimiseks ette nahtud ja kus olid olemas nii tualetid kui ka pesumasin/kuivati ja ka elektrikasutamise voimalus. Enne reisi Anthony ostis ka uue telgi, kuna ta arvas, et vana on liiga amortiseerunud ja lihtsalt me vajame suuremat....
Nii me siis kobasime autotulede valgel maad, et leida koht..... Ja siis votsime valja tuttuue telgi.... teadmata, kuidas see oieti kokku kaib....... No taitsa meielik.... panna kokku telk pimedas, kahe taskulambi valgel, sorm juhendil..... Aga pysti see telk sai ja ei mingit lahutust!!!!! lol Ringi polnud seal miskit vaadata, pilkane pimedus ja udutav vihm pakkis ka meid telki suht ruttu ja sel ool maitses uni niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea......
Mina arkasin yles kell 6.30....... Koik kohalikud linnud olid end ritta sattinud ja hakkasid kui yhendkoor tapselt yheaegselt pihta. Ja seda mitte pianos, .... vaid ikka taiest korist (voi nokast?lol). Ja see oli yks parimaid live kontserte, mida ma elus olen kogenud. Ma ukerdasin telgist valja ja tahtsin kohe seda VAADATA..... Lauljaid ennast naha ei onnestunud, kuid selle eest jain ma kangestunult seisma, sest.... kohe laagri taga pollu askeldas kanguru pere, oli suuremaid ja vaiksemaid, aga seal nad koik seltsis asjatasid ja kiiret neil polnud kuhugi. Kogu see pilt oli lihtsalt rohkem kui elu ja ma SEISIN JA SEISIN JA SEISIN. Ja KUULASIN JA KUULASIN JA KUULASIN.
Yhendkoor aga lopetas kuskil tunni parast. Ju vist liiga palju inimesi hakkas toimetama ning koorilauljad tombusid aegsasti turvalisemasse tagalasse, ent kanguru vahmiil jai pollule terveks paevaks.
Aga ega siis oli juba aeg meil ka silmad rahmast puhtaks pesta ja uuele paevale vastu minna.
Meie telklaager asetses kohe Naracoorte koobaste korval (ja ka peal!). Nii et siis matkasaapad jalga ja avastama maa-aluseid imesid. Naracoorte koopad kuuluvad nn. World Heritage listi ja on seega on nad hindamatu vaartusega.
Alustuseks votsime yhe nn. tavatuuri Aleksandra koopasse. Ega seda sonadega kirjeldada oska, vaatad seda koik seal all ja ei usu, mida naed. Et kuidas ikka loodus seda koike teeb. Muidugi on loodus loojana loonud selle ca 15 - 45 miljonit aastat tagasi ja sel ajal oli see merepohi. Nyyd on meri tagasi tommanud, ent mere katetoo on senini alles ning senini toimuvad protsessid. Giidi jutus kais labi mingi syndmus, mis oli suhteliselt hiljuti, ehk siis 900 000 aastat tagasi...... Aga seal sa siis vaatad stalaktiite (need on need, mis ripuvad laest alla) ja stalakmiite (need on need, mis kasvavad porandast yles..... ja kunagi jargmise 100000 aasta parast on voimalus, et need kaks saavad kokku sambaks...)..... ja siis sa saad aru, et inimelu pole isegi sekund, vaid ikka mingi palju pisem parisosa.
Teise treti tegime me privaatgiid saatel siis koige kuulsamasse koopasse. Mitte et me nii ylbikud oleksime ja nouaksime privaatgiidi, vaid lihtsalt rohkem huvilisi polnud :(
See koobas avastati alles 1969 aastal ja kuskil 1970 hakati sellega rohkem tegelema. Esimesed kom uurijat olid fanaatikud, kes sona otseses mottes kirkaga endale teed rajasid. Olles fanaatikud, seisid nad dilemma ees, sest tahtes kogu maailmale naidata, mis nad leidsid, samal ajal nad ka tahtsid kaitsta koopaid, mis olid nii unikaalsed. Ja unikaalsed olid nad pohjusel, et sellest koopast leiti kokku 103 eri fossiilse loomaliigi esindajate jaanused. Liike oli yle saja, kuid loomi..... ilmselt loendamatu hulk. Tanaseks paevaks on osad koopaosad avatud turistidele, osad on uuritud, kuid mitte kattesaadavad tavainimestele, kuid mis endiselt on nn. teadustoo baasiks, ning on ka selliseid, mis on taiesti uurimata. Kui me kysisime giid kaest, et kuidas nad hindavad luude vanust, siis ... mitte luu pole oluline, vaid oluline on ymbrus, milles see luu lebab . Ja just seda ymbrust, seda teadlased uurivad ning selle pohjal teevad oletused. sest ega see hindamine ongi koik suhteliselt oletuste tasemel. Keegi lykkab neid teooriaid pidevalt kuskil ymber ja keegi kuskil avastab aga uusi..... Naracoortes on 26 koobast ja paar nendest on taiesti uurimata ja seisavad nn. referentskoopastena, et kunagi tulevikus hinnata protsesse neis ja nendes koobastes, kus inimene kaib.....
Vaatasime siis neid luid... oli kuidagi kohe ja jallegi tundsid, et ... mis on yks inimelu? Ja mille parast me rabeleme? On sel siht? On sel eesmark? Sellises paleontoloogilises pyhamus tundub, et ... pole seda eesmarki, on toesti vaid sekund eksisteeritud, .... ent oma imepisike okoloogiline jalajalg jaetud.
Igal juhul tundus, et kui sa tulid Naracoortesse ja nn. fossiilikoopasse ei sattunud, siis ... sa nagu polekski siin kainud.....
Kaisime ka nn. Wet Cave' s, mis on igayhele ise avastatav. Kolasime seal nurgataguseid pidi ja olime omaarust ilged targad ja panime pilti kokku, millega tegu on....lol.
Peale kerget kehakinnitust laksime siis oma jargmisele tuurile. See oli nn. seiklustuur. Ega ma sellest midagi oodanud, arvasin, et ju siis natuke kollitatakse ja lollitatakse sind, ja siis see peaks nagu ponev olema voi nii.
Jalle nii, et ainult neli inimest oli kohale tulnud. Giid Jenny ytles, et tegelikult oli 11 inimest tulemas, aga 7 ytles mis iganes pohjusel ara. Aga tema ei podenud.... (ma nyyd tean, miks....lol)
Varustanud ennast polvekaitsmetega, pannud endale selga kombinesoonid, pahe lambiga varustatud kiivri, nagime valja nagu (rahvisvaheline)kosmosetiim muiste.... Ja kui me siis sammusime yle muru, siis miantegelikult ka ju ei teadnud veel, mis juhtuma hakkab.
Laksime tagasi sellesse Wet Cave' i. Esimes asjana tegi Jenny nn. kehalise katse... lastes meil roomata labi tunneli... et saada selgeks, kes on klaustrofoobik, kes jouetu, kes puujalaga, kes lihtsalt liiga paks jne jne. No aga mina ju olen klaustrofoobik ja parajalt paks kah... aga labi ma sealt laksin nagu siug.... ja ei miskit paanikat ega hirmu. Ikkagi Eesti naine, maalt parit, asi see siis kiivide otsas roomata.......
Me koik 4 labisime katse edukalt...... ja siis laks lahti. Vauuuuuuuuuuuuuuuuuuu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Et siis see seiklus oli ikkagi kohe paris adrenaliinilaks. Et siis tegu oligi roomamise ja ronimisega kuskil koopa sygavustes, pimedas, usaldades oma meeli ja kahvatut pealambikest..... Ja nii me siis surusime endid labi koikvoimalikest takistustest. See oli taiega lahe!!!!!!!!!! Jenny arvas, et me oleme suht krapsakad ja vottis ette jarjest poorasemaid katseid..... Yhes kohas jai ta seisma yhe vaikese augu juures ja ytles: nyyd peate sellest labi saama..... No ma vaatasin ja vaatasin..... et POLE VOIMALIK..... sealt ei mahu isegi pea kuidagi otse labi, vaid tuleb kylitsi keerata, ammugi mitte kere. Aga .... koik on voimalik ja alla ma ei andnud.... ja labi ma sellest august ennast pressisin...... Ise ka ei tea kuidas, kuigi ringkerel on triibukujuline verevalum ja ega surus ikka rinnakorvi suht kovasti. Ju see pekk kere ymber ikka suht vetruv ole, nii et annab teist natuke kokku suruda kyll.... Ainuke kes sellest august labi ei tulnud, oli Anthony...... Mis teha, kui nii macho oled ja rindkere nii lai on..... siis kai pigem jala, aga ara tyki igast august kohe labi suruma...... Igal juhul, sellest august labitulek andis mulle aga hoogu juurde! Ja nii me siis ukerdasime seal...... jargest raskemaks laks. Tegelikult oli see nii ponev, et ma kyll ei saa oelda, et see oli raske. Ja kuna meie grupp oli nii vaike, ainult 4 inimest ja giid, siis saime me rohkem katseid ja takistusi (kujuta ette mis aja oleks votnud, kui 11 inimest iga katset teeb... ) Kui Jen siis kysis, et kas me oleme lopetuseks valmis tegema nn. praokatset, siis .... koigi meie nelja suust kolas kosmonautidele omane CAN DO reibas jahhhhhhhh. Et siis teema oli, et kui tahad taas inimeste sekka tagasi, siis pead ennast siit praost labi pressima... ja seal on valgus ja hapnik..... Lisaks sellele, et see pragu oli vaga vaike, oli ta ka ysna pikk. Et siis peaksid end pressima labi jargmisest 18 meetrist suht piiratud ruumis...... Jen natuke selgitas ka nippe, mida kasutada, kui tundub, et valjapaasu pole, aga tagasi enam ka ei anna minna..... Et siis poora jalalabad liikumise suunas ja ara anna alla, vaid sobitu praoga. Ja kui jalgu liigutada ei anna, siis klammerdu katega ja vinna end edasi.
Esimene mineja olin loomulikult mina....... Vat see on koige ekstreemsem asi, mida mina oma elus teinud olen. Esimesena minejana laksin ma tundmatusse, minule jargnejatel oli lihtsam, sest nad nagid, mis ees ootas. Vat vahepeal oli kyll tunne, et sellest ma labi ei MAHU....... Paanikat polnud, aga lihtsalt oli tunne, et ma lihtsalt jaangi siia kinni ja kogu lugu. Samal ajal motlesin, et kuule Margit, sul on 4 inimest sinu taga, toenaoliselt kah kohtu-rinda-jasemeidpidi kinni kivide vahel ja tagasiteed sul pole.... ja eesti naine ju alla ei anna, nii et anna tuld ja ikka edasi-edasi-edasi......... Ja uskumatu tunne oli, kui ma end siis valguse katte vedasin!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Tydruk peale mind ilmus praost kah suht kiiresti (me naised olimegi hasti kiired, mehed jahmerdasid kogu aeg miskil kilpkonnakiirusel). Jargmisena ilmus Jen, kes juhendas mehi. Viimasena pistis oma nina praost valja Anthony! Me koik kiljusime ja oli hea olla ja tunne oli nii tugev!!!!!!!!!!!! Ja siis me astronautide team kondis yle muru, rinnad uhkusest ette lykatud, loug pysti, ninad ja kombinesoonid mullased, inimeste koordpilgud saatmas, ent see hing tormas........ sest see oli seiklus taiega..... ja see pani mind tahtma rohkem ja veel raskemat taset...... Ja koige parem tunne oli see eneseyletamise tunne ja mis kurat..... pole ma miski klaustrofoobik...... parajalt paks naine oma parimais aastais, aga mitte klaustrofoobik..... Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!!!!!!!
Igal juhul on mul tunnistus nyyd riiulis lebamas, mis toestab, et ma selle katse labisin!!!!! Et nyyd on siis kysimus, kas jargmisena tuleb benji hype, et seljatada oma korgusekartus????????
Tagasi oma telgis, tahistasime oma paeva munapudru ja krobeda peekoniga, ning mina lubasin omale kruusitaie shampanjat ikka kahhhhhh!!!!!! Ja siis jargnes filmiohtu... nautisime oma lemmikdokumentaalsarja Teisest Maailmasojast..... Mina joudsin jarjega ainult Itaalia vabastamise lahinguteni, Rooma vallutamist ma enam ei nainud, kustusin vist poolelt sonalt..... Anthony ytles, et tema pani arvuti kinni 8.30..... ja kustus kah samas........
Jargmisel hommikul linnukisa mind yles ei ajanud. Ju siis magasin surmaund. Ja kangurupere oli ka siirdunud kuskile mujale..... Nii et egas midagi, asjad kokku ja teele!
Koju me suundusime teist teed pidi, tahtsime jouda valja Mount Gambier' i. 100 km sinna oli jallegi ilus-ilus-ilus, tais viinamarjaistandikke....... Kohale joudes leidsime siis ees eresinise vulkaanilise paritoluga jarvekese, mis asub mae sees. Olles kristalselt aus, ..... jah, see oli ilus ja hingemattev, aga eelmise paeva emotsioonide taustal..... ei pakkunud mulle just palju...... On ju enne ka jarvi nahtud, ok, see siin oli nii sinine (pohjused pole isegi teada, miks.... on jalle erinevaid teooriaid.....), aga .... minu syda jai sinna koobastesse.
Tagasi tee koju jai aga jalle pimeda peale. Kui ikka mingi tee alguses on mark, ettevaatust, kangurud teel, ja esimese kilmomeetri sees naed kolme surnut isendit tee aares... siis teeb ikka ettevaatlikuks kyll...lol Kokkupuudet elusate ruudega meil onnestus valtida, aga regaseid, vallabid ja jankud.... neid jooksis yle tee kogu aeg...... Aga meie soitsime tasa ja targu ja meist nad koik elama jaid. Ja itaallane mu korval ka oli vana rahu ise..... me isegi ei kuulanud raadiot vaid nautisime kahekonet ja arutasime taas maailma asjade yle...... Vahel ma tunnen, et see on yks parimaid osi meie soitudel, raakida ........ See on meie kvaliteetaeg. Mina raagin oma elust Noukogude Eestis, Anthony raagib, kuidas oli sel ajal Austraalias......
Aga kui me siis ohtul hilja taas koju saime, siis .... meie kass oli sellevorra solvunud, et vottis oma minuti, enne kui ta oma silmad meie poole pooras.......Aga nyyd ta meist enam lahti ei lase, kleepunud meie kylge ja jalle kord Anthony lubas, et jargmine kord votame ta kaasa......
Ja kogu meie reis on taas onnestunud: ei mingit shokolaadi ja volts pyhalisust, inimestega kokkupuude minimaalne, uus telk testitud, ja meil tahe ikka ja jalle minna.... ja naha ....
Elu ilus!
Kommentaarid
Postita kommentaar