Omale yllatuseks avastasin, et kuidagi markamatult on kaes marts, kolmas kuu jookseb aastast 2011 ja mul nagu polekski midagi tehtud voi oelda?????? Peale koike jamasid, mis Lounapoolkeral toimuma on saanud?????? Pole mul piisavalt eriharidust, et panna omale diagnoos sellise suhtumatuse tottu ....lol
Ok, alustame siis globaalsetest teemadest: yleujutused ja torm Yasi!
Eesti inimesele on suht ettekujuteldamatu, kui suur on Austraalia ja yldiselt tavaeestlane ju eriti huvi ei tunne ka, et mis osariigid ja kui suured ja kus asub ja mis linnad ja joed ja mered (ega peaaegu ykski yle keskmise austraallane ka Eesti maakondi ei tea ning Eesti pikimat joge/ sygavaimat jarve nimetada ka ei oska!!!!). Nii et siis jamedalt lajatades: yleujutused jaid meist ca 2500 km kaugusele ja Yasi myrgeldas 3500 km eemal. Nii et me suht turvalises kohas, kuigi kuigi...... molema mojud ulatusid meilegi, kuigi just otseselt meie koduoue!
Ma arvan, et meedia kajastas juba piisavas koguses, mis juhtus ja terve maailm sai piisava annuse telepilti. Meieni joudsid siis vaikese viivitusega siis yleujutusekesed kohalikul tasandil ja asi hakkas votma juba suht ulmelisi mootmeid: et kus suurem poriloik, seal TV platsis ja kasi mudiv kohalik tadi, et appi, mis nyyd saab......... ja igal pool olid tanavatel sildid: ettevaatust, vesi teel (ma muuseas ei nainud yhelgi korral mitte yhtegi loiku oma silmaga ega tea ka mitte kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks nainud....) Ja kui Yasi vasinult oma tiivakest ripsutas meie linna kohal, siis ega see tavalisest tuulisest ilmast suurt erinenud. Nii et ... omal kogemusi siis pole ja ei oska enamat lisada! Kui kunagi naen ja tunnen omal nahal, siis kindlasti raagin, kuidas oli!
Aga kaks kommentaari selle teema lopuks: me lopetasime igasuguste uudiste vaatamise selleks ajaks, sest mida iganes, aga meedia nuumas ennast kyll kuhjaga! Ja see hakkas vasitama!
Ja siis yhel paeval arutasime, et mille me siis kaasa rabaks, kui tuleks ronida katusele abi ootama... (ma muuseas justkui ootaksin ponevusega sellist voimalust ning seiklejahing nagu ma olen, tahaksin naha, kuidas eesti naine olukorrast valja tuleb.....). Karina votaks muidugi Nintendo DSXl-i, Anthony rabaks lapaka ja mina ytlesin, et mina pakiks vaina laisa kass Grandpussi puuri ja votaks tema lol. Anthony selle peale lausus, et Grandpuss on ju pere liige niikuinii ja tema tuleks katusele kaasa iseenesest moistetavana. Ma siis vastasin, sel juhul votaks ma kaasa kassitoidu......
Ok, aga nyyd niis lopp globaalteemadele, ja mis on uudist siis rohujuure tasandil, pererakukese elus??????
Karina vahetas kooli. See oli suht terav teema pikemat aega, sest nagu alati, on nii poolt- kui vastuolijaid. Eelmine kool asus 23 km eemal ja see tahendas, et igal hommikul Anthony viis lapse autoga koolivaravasse ja siis paeva lopus laks tagasi lapsele jargi. Ei tundu ju midagi isearalikku, aga see tahendas seda, et laps astus koduuksest valja kell 8 hommikul ja jargmine kord uksest tagasi sisse kell 7 ohtul...... Ja selleks ajaks oli ta juba suht kustunud silmavaatega ja suht oimetu..... ning nalga suremas. Ja see olukord oli suht stressitekitav Anthonyle ka, sest jouda tagasi kooliukse ette tapselt 18.30 (see oli aeg, mil nn. pikapaevaryhm sulges uksed....) oli sageli suht rockenroll....kihutades ajaga voidu! Ja isegi kui Anthony ema-isa elasid suht laheda, ca 10 km, siis nende korge vanuse tottu ja olematu reaktsioonikiiruse tottu, nende kaest abi kysida ka ei olenud voimalik (et minna Karinale kooli jarele, pidi Anthony vanemad sellest teadma paev enne, et oma toimetusi teaksid seada....).
Niisiis, peale igasugu pikki vestlusvoore, Karina alustas nyyd uues koolis, mis asub 300 m eemal, nn. nurga taga! ja valjub kodust 8.50 ja laekub plaaniparaselt 15.30. Ja lopuks on tal ka ometi sobrad oma tanavas, sest siiani ei tundnud ta yhtegi last meie linnaosast ja oli suht kurb naha, kuidas ta oma paevi kahe vanuriga mooda saatis (kes ei olnud iga kord valmis kapi otsast alla hyppama ja jalkat taguma ja ratastega voidu kihutama jne jne). Tana on tapselt yks kuu uues koolis (kooliaasta algas 4. veerbuaril) ja tema on vaga rahul ja esimene tagasiside kooli poolt on ka hea olnud. Ja lisaks sellele kuuleme nyyd meie ka, mis meie tanavas toimub, sest nn. lastekommunikatsioon tootab vaga eduliselt lol
Mina ise aga veedan oma paevi pohiliselt meie koogivilju tootlevas yksuses... kahjuks. Ma just tshekkasin palgalehelt, keskmiselt 55 tundi nadalas, ja lisa siia siis igapaevane pooltund, mil viibid nn. lounapausil ja teekond toole-koju, 7,5 tundi....kokku siis pea 63 tundi viibin ma kodust eemal. Natuke liiga palju .... :(
Ma arvan, et see on yks pohjusi, miks ma blogipidamises olen olnud suht laisk, sest peale 12 tundi jalgel, pole eriti energiat ja isegi yleminek keelelt teisele tundub liiga vasitav!
Aga too on mul endiselt nagu seiklusraamat! Ma vahel kohe hoorun silmi, et kas see on tegelikult ka toimuv voi ainult halb uni! Ja ilmselt, kui keegi hakkaks jagama auhindu KOIGE HALVEM TOOKESKKOND.... siis ma usun, et meie ettevote oleks kindel nominent! No aga pole midagi, ma endiselt pean vastu ja nn. saan seda AUSTRAALIA KOGEMUST, mis mu CV-st puudus! Iseenesest mul oma too kohta pretensioone pole, oskan oma energiat nyyd jaotada suht saastlikult ja lopuks olen aru saanud jah, et tark ei torma...lol Aga nagu isegi minu ylemus tutvustas mind mingile nn. korgele kylalisele: temal on meil kullipilk! Ja siit midagi labi ei paase! Ja ma ju tegelikult ka votan asja tosiselt, kuigi sageli tekib kysimus, kas keegi eal ka hoolib sellest, mida ma naen ja mida ma kirjutan oma paberitesse. Ma isegi kysisin, et kas ma voingi kohe kirjutada, et naiteks spinatis madanenud lehed? Jah, sa PEAD kirjutama. Sest mida iganes, korralduse ka see spinat tootlusse saata vaatamata kvaliteedikontrolli otsusele, annab keegi korgemalt poolt. Aga meie oleme oma seljataguse kaitsnud! No aga sellegipoolest ma suht tihti blokin omalt poolt tooraine, mis minu talupoja moistuse jargi ei kolba kuhugi.
Aga too on yks osa, teine marksa ponevam osa on see ellujaamisvoitlus sealjuures! No et naiteks pole piisavalt tooriideid ja kindaid (osa inimesi peseb kodus ohukesi puuvillaseid kindaid, mis iseenesest on moeldud yhekordseks kasutamisesk...). Et kui lahed kontorisse uut pastakat kysima, siis saad uue, kui vana tyhjaks saanud annad asemele. Et yks juhtivtootaja kirjeldas oma tood nii: minu too siin firmas on eeskatt hoolitseda oma vajaduste eest ja teiseks lyya nuga selga igayhele, kes mu teele ette peaks jaama! Julm vend!!!!! Aga tapselt nii ta teeb! Aga mina olen muidugi nagu miski Pohja Tark ja mina tean, et yhel paeval saab ta tagasi koik selle, mis ta teinud on. Ja elu on naidanud, et SEE AEG tuleb!
Suurima tormi veeklaasis tekitas, kui Glen, ehk siis see nn. ylemus, kellega ma oma kolmandal toopaeval rinnad/sarved risti panime.... esitas lahkumisavalduse. Mina muidugi juubeldasin, oleme ausad! Ma kohe hakkasin lugema, et kui mitu magamist veel ..... kuni ta on lainud! Minuga yhines suht tugev taustakoor, kuigi oli ja pugejalikke nagusid, et MIS NYYD SAAB??????? Mitte midagi ei saa ju!!!!! Vaba mees vabal maal, valikuvabadus. Ja nagu alati tyhja anuma pohimote, alati leidub miski/keski, mis/kes selle anuma taidab. Glen lahkus, aga karavan on endiselt edasi liikunud! Ja mitte keegi ei vala pisaraid ja mitte keegi ei igatse taga tema haukuvaid kasklusi ja kriipsuks suletud suud! Muide, omma populaarsuse tostmiseks tegi ta avalduse, et ta lahkub, kuna ta ei suuda taluda, kuidas toolisi siin ettevottes koheldakse! Mida odav trikk, tema oli see, kes neid kohtles eeskatt!
Aga minu suhted oma kaastoolistega on head! Taaskord ma toestasin ..kellele? huvitav huvitav..... oma nn. inimoskusi. Isegi koige umbusklikumad on nyyd jarele andnud ja tykivad sopradeks, sest mina ei tee vahet nahavarvil, usul ja sool, mina ei anna ei moista neid hukka ega anna hinnaguid, vaid ma igati pyyan neid moista ja toetada ja sageli ytelda hindava sona!!!!! Nyyd on hommikuti nii, et peaaegu koik astuvad minu juurest labi, et mulle tere hommikust oelda, ja ka igal ohtul teatavad, et nad lahevad nyyd koju ja soovivad head aega! Siis moned on toonud mulle naha nende perede voi tydruksoprade pildid.... ja siis nad raagivad mulle oma muredest ja ka roomudest ja elust nende kodus, kus iganes see siis ka poleks (Afganistan, Kambodza, Vietnam, Indonesia). Sageli toimub meie vestlus algelises inglise keeles ja pool infot laheb minu jaoks kaduma, aga mis siis..... kuulamine on teinekord palju olulisem!
Aga kodu on mul alati koht , kuhu ma tahan minna ja kus ma tahan olla (ideaalis ma ei tahakski sealt lahkuda....lol). Niipea kui ma keeran ristmikult alla oma kodutanavasse, syda mu sees hoiskab:KODUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUU
Vaatamata minu pikkadele paevadele ja valutavatele jalgadele, me pole endile asu andnud ja oleme olnud suht liikvel. Kyll maad ja linna avastamas, kyll maasika- voi kirsiistanduses end ogaraks ogimas, aga onneks mitte kunagi kuskil pubis voi kasiinos! Nii et igareedene Austraaliaparane beer and poke.... pole meile! Me pigem tunneme roomu, kui vaatame reede ohtul dokumentaalfilmi II Maailmasojast naiteks lol! No endiselt ma rohun oma sojaajaloo huvile ja endiselt ma ootan aega, et saaksin oma varutud raamatuid lugema hakata!!! Aga eks see paev ka tuleb, kui istun oma verandal, sojaraamat peos ja vaatan teele.......lol
Minu synnipaeva veetsime me nn. Austraalia Alpides. Mangusin too juurest endale poolteist vaba paeva ja tottasime nn. magedesse. No nii maed ju nad ka polnud, aga madala maa tytrele, nagu ma olen, on ka 1800 meetrit magi ja tee selle mae tippu oli minu jaoks suht kurviline ja ... anname toele au, noudis ka suht vaprat vastupidamist, rohudes taas minu kalduvusele eriti kergesti merehaigeks jaada! Aga ma pidasin vastu selle tousu kaks korda ja jain ellu! Ma isegi olin nous sinna tagasi minema talve ajal, kui ka lund naha voib! Sest iseenesest oli see aarmiselt maaliline ymbrus ja puhas ohk ja vulisevad magiojad! Ma vaid kujutan ette sygisvarve ja see teeb mind tahtma sinna tagasi! Me oleks peaaegu valinud tagasitulekuks tee, mis viis labi eimidagi maad. Ent..... meil oli tagaistmel austraallannast 8 aastane tytarlaps, kes.... noudis poode ja MacDonaldit keset eimidagimaad ja kes pole sugugi mitte valmis seisma silmitsi elu- ja looduskatsumustega. Elukatsumuseks nimetatakse siinmaal naiteks seda, kui pissihada tuleb ara ajad poosas..... lol ja looduskatsumuseks kui seda asja tuleb seal poosas ajada naiteks vihmasajus..... Nii et me siis otsustasime, et jargmisel korral tuleme nn. vallutama metsikut loodust ainult kahekesi... ei, kolmekesi: ikka Mitsubishi Outlander kah!
Aga nyyd ma lopetan tanaseks! Meil hakkavad siin Karina synnipaeva pidustused ja juba praegu trallivad kolm last elutoas ja juurde neid laekub lahimal ajal ja nad koik jaavad ka ooseks, nii anna Jumal meile Anthonyga tugevat narvi see yle elada! Aga korra aastas ju ikka voib?????
P.S. Ja meie kass, koaalalaadne laisik..... on imekass!!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar