Kuidagi ootamatult avastasin, et ma pole poolteist kuud oma blogisse kriipsugi vedanud..... Mis seal salata....... laiscus condites...... mis see muu ikka olla saab!
Et mis ma kogu selle aja teinud olen?????
Koduperenaisena on nagu natuke naljakas oelda, et KURADIMA KIIRE ON OLNUD!!!!! Aga see on tosi!!!!!
Nagu ma mainisin oma eelnevates kirjutistes, siis plaanisin ma vahetada keeleklassi. Tehtud!!!! Alustasin siis koige korgemat taset selles programmis (Adult Migrant English Program). Noooooh....... kuidas ma siis kommenteeriksin???? Jalle LIIGA LIHTNE!!!!! Ei mingit valjakutset! Muidugi olen ma saanud paar head valjendit, aga seda on nagu natuke liiga vahe..... Ent!!!!!!! ENT!!!!!!!! E N T!!!!! Koige rohkem meeldib mulle seal see seltskond, kes koik keskporandale kokku kogunenud on! LOL! Mina ajan muidugi uhkusest rinna kummi ette, sest olen koige kaugemalt ja mis koige olulisem, peaaegu et eskimo staatuses!!!!!!!!! Sest ma olen oma elus nainud temperatuuri allapoole - 30! Ytleme nii, et ylejaanutele tundub see igal juhul midagi myydisarnast....
Meie grupp on jagatud kaheks, kesktase ja korgtase. Kesktase peab suutma kirjutada 30 sona yhes essees, nn. korgtase peab kirjutama vahemalt 350 sona kirjutises. Ma pean mainima, et kuigi ma olen laisk kirjutamaks oma blogi, siis 350 sona essees on mulle nagu ainult esimene loik. Hahahahahaaaaa! Aga see selleks. Kui sa tuled Hiinast voi Afganistaanist voi Tiibetist voi Vietnamist voi Taist voi isegi Venemaa (....ja Ukraina, Moldaavia, Kirgiisi jne jne) avarustest, siis inglise keele kirjutamine eeldab ju taielikult kohanemist uue tahestikuga.
Ja ega paritolumaa jatab oma jalje ju aktsendile niikuinii..... Nii et venelane raagib inglise keelt vene keeles, eestlane eesti keeles jne jne. ja hindu inglise keel on nii tugeva india aktsendiga, et sellest arusaamine vajab eelnevat koolitust...LOL!
Minu jaoks on koige eksootilisem Jamshid ja tema pere. Nemad on Afganistanist ja siin Austraalias sojapogeniku staatuses. Nad ootasid Iraanis 13 aastat oma viisat. 13 aastat on pikk aeg, eriti kui arvestada, et nad viibisid seal ILLEGAALSELT ning iga hetk oli neil elamine hirmus, et nad saadetakse tagasi Afganistani. Austraaliasse saabus neist siis moodunud oktoobris isa-ema ja 2 taiskasvanud poega, 21 ja 26 aastane. Isa-ema ja vanem vend on taielikult umbkeelsed siiani, Jamshidi sonul ema opib yks sona paevas, aga unutab 5 sona nadalas..... Jamshid on siis selle pere noorim, ent taielik pere raudvara. Ta raagib juba yllatavalt hasti keelt, hoiab end kursis maailma asjadega ja on ytlemata intelligentne. Nagu koik keelekursustel kaijad, ka tema otsib tood, kuid temale on see veelgi raskem.... koolis ta kainud ei ole, lugemise/ kirjutamise opetas talle selgeks isa ...ning koigele lisaks on ta muslim. Ja ikka kohe tosiusklik muslim. Aga silmad tal saravad ja ta tahab hirmsasti oppida ning ma usun, et ta leiab varsti oma valjundi. Ta ju alles nii noor ka! Tema vend aga maadleb sygava depressiooniga. Afganistanis oli ta olnud roomus ja sarav poiss, aga Iraanis elamine, pinge ja alandus on teinud oma too. Paar kuud tagasi vottis ta naise. Naine on ka Afganistanist, aga hetkel elab pogenikuna Pakistanis. Noored kohtusid silmast silma alles pulmapaeval, kuna pulm oli perekodade poolt korraldatud. Nyyd siis aetakse naisele viisapabereid, kusjuures Austraalia valitsus korra juba lykkas viisataotluse tagasi. Edasine hakkab olema juba advokaatide peen ja ilus mang.
Jargmine imeinimene on minu jaoks Datse. Kah noor mees ja ka pogeniku staatuses. Tema on parit Tiibetist. Ta vanemad on siiani seal. Kui ta oli 6 aastane, siis ta vanemad korraldasid ta maalt valja. Asi kais sedasi, et Nepaali poolelt tulid 2 naist ja siis vaikesele Datsele opetati nepaali keeles ytlema kuidas on tere, ema ja ei ja ja.... ning teesklema, et tema on yhe naistest poeg. Ja nii ta siis polleserva kylge kleepudes yle piiri tuli..... Edasine elu kulges tal aga juba Indias Bangalores. Jallegi omandas ta ainult nn. tanavatarkuse ja ka kom-neli lauset inglise keelt. Elas ta kasuperes, kes avas oma kodu ukse puhtast headusest. Elamine ise oli allapoole igasugust vaesusepiiri. Pogeniku staatuse saamiseks ootas ta aastaid ja nagu ta ise mainis, selle saab 100 inimest aastas (pogenike staatusel on nii palju erinevaid tahke ja erinevaid allstaatusi, mina nendes orienteeruda ei suuda....) ja see pohineb loosil. Mitte mingit kainet vaagimist ja pohjendatut otsust pole. Kui on onne, siis saad selle. Temal oli onne ja nyyd ta siis ka katsub toime tulla ning leida too lahimas tulevikus.
Siis on meil veel yks pigimust poiss Sudaanist. Temast me midagi ei tea, sest ta inglise keel on suht kehva ja ta ise aarmiselt tagasihoidlik ning endasse tombunud. Igal juhul on ta ka sojapogeniku staatusega siin maal. Eelmisel nadalal ma aga nagin korvalseisjana, kuidas ta vihastas .... ja pelgalt selle VIHA nagemine tekitas minus esmakordselt hirmu, et hoia eemale pimedas kokku sattumast arritunud sudaanlasega! Kusjuures, pohjus mille peale ta vihastas, oli olematu isegi pogusaks solvumiseks: ta tahtis minna kuhugile poodi, mida Jamshid teadis, aga Jamshid ytles, et ta tahab paeva lopuni koolis olla ja mitte minna enne, kui kool labi.... ning sudaanlane sattus sellest raevu. See ehmatas muidugi noore afgaani ka ara.
Ylejaanud on rohkem nagu tavainimesed, pole selliseid kolelugusid.
Tatjana on Volgogradist Venemaalt ja nemad emigreerusid siia 4 kuud tagasi. Nad ootasid oma viisat yle 2 aasta. Nende puhul on tegu taieliku emigreerumisega, pohinedes oskustoolise viisal. Tatjana mees oli ehitusinsener ja tegi labi koik vajalikud koolitused jne selle viisa saamiseks. Praeguseks on olukord selline, et keegi ei vaja siin ehitusinseneri Venemaalt. Vaene mee on proovinud mida koike ja yritanud leida ykskoik millist tood. Ikka ja jalle porkub ta vastu myyri, millel ilutseb kiri: eelnev Austraalia tookogemus NOUTAV! (kuidagi vaga tuttav tunne!!!!!!!!) Isegi rekkajuhi kursustele ei saa ta enne, kui pole 1 aastat tookogemust Austraalias. Ta ise hakkab juba suht alla andma, aga naine vaitab, et tema alla ei anna mitte mingil juhul! Ja muidugi on nende suureks probleemiks veel see, et neil pole siin kedagi. Ainult nende vaike pere, ema/isa ja 2 last. Yhtegi inimest nad ei tundnud, alustasid taiesti puhtalt lehelt. Tatjana ytles, et esimest korda toidupoodi minnes veetis ta seal 4 tundi, sest .... ta ei suutnud orienteeruda selles valikus ning lisaks sellele oli ta inglise keel sel hetkel olematu: lisaks ostukarule kuulus ta arsenali ka sonaraamat!!!!!!!
Ma vaga palju ei tea nendest ylejaanud persoonidest, sest nagu ikka... hiinlased hoiavad koik omaette ja thailased omaette ja hindud moodustavad oma grupeeringu. Aga sellegipoolest on huvitav ja silmaringi laiendav. Nimelt meie opetaja peaagu alati kysib yle koik teemad, kuidas oli see teie kodumaal.... Ja nii sa aina opid uusi asju.....
Mina aga tunnen end seal hasti. Ma olen nagu kohe valjavalitud onneseen, sest mul on kodune keel INGLISE keel ja mul on kodus AUSTRAALLANE!!!!!! LOL! Ja see tahendab, et elame Aussie elustiilis. Ja ma olen ikka taielikult kursis, mis toimub meie ymber ja kogu Austraalias ja ylejaanud maakeral. Enamus meie klassist vaatavad satelliidilt omakeelseid saateid ja ei tea ymbritsevast eriti midagi. 90% pole neist ka kunagi kainud Melbourne keskuses. Elu siin on suhteliselt kogukonna(rahvus)keskne: eri rahvused on koodnunud omaette linnaosadesse ja ymbruskondadesse ja neil on seal oma poed ja restoranid/kohvikud. Mones linnaosas on enamus silte muukeelsed ja suuremate tahtedega, kui inglise keeles. Kord me laksime Anthonyga kohvile mingis suvalises kohas, .... ja kohvikut otsides kolasime mooda tanavat. Ja siis me tundsime endid justkui turistid, sest me olime ainsad, kes olid kui nn. valged inimesed, ylejaanud olid raudselt araablased vms. ja meid ikka kohe lausa vahiti, et MIS NEMAD SIIN TEEVAD??????
Karina klassis on ka ainult 5 nagu, mida vaadates saad kohe aru, et nn. europiid, ylejaanud ikka suht tommud.... Ja kooliyritustel on alati tolgid kaasatud, sest lapsevanemad ei raagi inglise keelt (ma olen nainud vietnami, birma, oro, araabia, afrikaani, hiina, tai tolke nendel yritustel).
Aga see selleks, ....mida me veel siis teinud oleme?????
Anthonyl on palju tood olnud, olen kainud tal ka abiks joudmooda. Mulle on alati see meeldinud, sest ma naen jalle uusi kodusid ning elusid, mida inimesed elavad.
Mina muidgi ei saa minna mooda loodusest. Vat siinmail on asi selline, et talv on siin roheline aastaaeg ja suvi korbenud aastaaeg. Ma naudin kohe, kui me laheme kuhugile maapiirkonda. Ma nagu ei suuda uskuda, et rohi voib olla nii roheline ja lambad sellel nii valged. LOL! Pole see ju midagi nii erilist, aga lihtsalt see loodus ja need nolvad ja puud ja veesilmad ..... koik kenasti korras .... silm aina puhkab. Ja siis yhel ohtul, kui kulgesime yhe kliendi juurde maapiirkonda, mina vahtisin jalle suu ammuli akna taga mooduvat maastikku, kui jarsku karjatasin: KANGAROOOOOOOOOOOOS!!!!!!!! ja seal nad olid: paris kangurud ja kohe paris vabas looduses toimetamas oma asja. Siiani olen ma neind nainud ainult nn.loomaparkides, mitte kunagi vabas looduses. Nagu koaalad, nii ka kangurud valdivad ylerahvastatuid paikasid ning tahavad olla omaette. Sel korral ma muidugi ei osanud eal oodatagi naha mingeid loomi, kuna tegu oli Melbourne lennujaama vahetu naabrusega. Seda rohkem ma imestasin!!!!!! Aga Anthony ytles, et ta teadis, et sealkandis voib neid naha ja selleparast ta valiski tee sedakaudu (olemas oli ka marksa otsem ja kovakattega tee LOL!) ning ka ajastus oli suureparane: just enne paikeseloojangut. Kangurud nimelt armastavad tulla valja vopsikust eha ja koidu ajal......
Mis veel on toimunud?
Ahjaa, me kaisime pulmas. Kreeka pulmas. Anthony viimane vallaline sober tegi ka selle "vea" LOL! Peab mainima, et tegu polnud vaga suure pulmaga, .... ainult 350 inimest...... LOL! Ma sain kreepsu muidugi. ma kukkusin kohe arvestama, et ok, kui pruudi poolt pooled kylalised, siis naiteks mina ei suudaks kyll kuskilt valja voluda 170 inimest, keda ma kutsuda tahaksin.
Kirikusse laulatusele me ei lainud. Aga siis vastuvotule kyll. vastuvott koosnes 10 kohalistest laudadest. Laval oli kreeka band. yhte inglise keelset laulu kuulsime ka ka, aga selle esitas pruudi sobranna nn. avavalsina. Edasine pidu laks aga kreeka rytmides.
Pidu ise oli nii, et ei mingeid konesid. Kui noorpaar marssis pruuneitsite saatel sisse, siis suundusid nad oma kohale, rahvas plaksutas onnest kasi.... ja siis kohe hakkas see tydruk laulma, mis tahendas, et Harry ja Dimitra tyyrisid end keset keset tantsuplatsi ja hakkasid tammuma. Anthony oigas, et tema ei oska tantsida, aga Harry on kindlasti veel halvem.... Ma pean mainima, et kogu selle ohtu jooksul ei nainud ma pruudi naol naeratust ega mitte isegi muige virvet. Pruudil oli ikka kohe TOSI TAGA mehele saamisega! LOL! Elu tuli rahvale sisse, kui peale avavalssi band keeras oma voimenduse sisse ning kreeka rahvusmuusika pandi pohja. Pruutpaar ise olid suht loid, aga noorpaari vanemad siis tegid silmad ette ja lopuks oli seal yks keerleva sabaga uss.... Me Karinaga laksime kah tantsuporandale. No minu jaoks oli selle tantsu rytm kyll taiesti loogikavaline, aga anname toele au, ega tegu polnud ju kaerajaaniga kah!!!!!! Aga me Karinaga siis katsusime vahemalt puusanoksud oigesse paika saada! Ajal mil saba/ring tants loppematult kais, serveeriti ka siis ohtusook. Meil terve laudkond juba oli nalga suremise aare peal, sest koik olid valmistunud uhkeks pidusoomaajaks ja jatnud vahele lounasoogi, kui mitte isegi hommikusoogi (nagu naiteks mina!). Koigepealt kanti hoolt saalis viibivate laste eest: nagu vist kogu maailmas, on ilmselt pasta bolognese laste lemmiktoit ja nii siis toodi esmalt koigile lastele ette hiigelsuur ports makarone!!!! Meie siis vaatasime pealt, kuidas Karina seda kuhja havitas (Karina jaoks polnud see yldse mitte kuhi!) ja meil koigil suu jooksis vett! Lopuks siis saabus ka meie nn. esimene kaik: punane kala! No palju seda polnud, aga avitas ikke! Jargmine kaik algas jalle noorvormidest: uus kuhi, sedapuhku friikartulid (YLLATUS, YLLATUS!!!!!!lol!) ja kanashnitsel. Taiskasvanutel oli siis valida, et kas steigikild voi kana..... Mina valisin siis steigikillu ja Anthony jai nagu ikka, kanale kindlaks. Mul oli onne, sest Karina konsumeeris ainult friikartulid ja ma sain ta kanashnitsli endale... sest muidu oleks ma kyll nalga jaanud......LOL! Pulmatordini me oodata ei joudnud. Vaatamata sellele kisale, mis meid ymbrites ja pidevalt tantsule, Karina suutis toolil magama jaada ja nii me lahkusime peolt sydaoo paiku.
Minu kokkuvotte on selline, et ... kuidagi igav oli! Surmtosine pruut ja taustamyra, need olid marksonad. Tahtnuks ikka pikka rikkalikku syldilauda ja kogu aeg kibe karjuda ja sonavotte kuulata ja lollakaid mange mangida ja ollepruulijat yyrata! Nii et eesti pulmale 1 : 0!
Ahjaa, yks mang ikkagi oli selle pulmas: rahamang! Pruudile pandi pahe rahatahtedest koosnev lint, ja siis kylalised lisasid sinna linti oma 50 voi 100 dollarise... rahataht klopsti aga eelmise kylge ja nii see lint pikenes ja pikenes ja pikenes........ No ma arvan, et nonda kogunes noorpaari kukrusse ikka paris mitmeid ja mitmeid tuhandeid. Kingitused mis toodi, asetati yhte nurgalauda ja mingit avamise tseremooniat onneks polnud. Meie kinkisime yhe koduelektroonika kaubaketi kinkekaardi.
Aga paris pikk jutt sai.
Ma lahen nyyd teen meie imekassile pai ja vist ka vaike kohv kuluks mulle ara ja voibolla tulen veel hiljem arvutisse tagasi!!!!!!!
Et mis ma kogu selle aja teinud olen?????
Koduperenaisena on nagu natuke naljakas oelda, et KURADIMA KIIRE ON OLNUD!!!!! Aga see on tosi!!!!!
Nagu ma mainisin oma eelnevates kirjutistes, siis plaanisin ma vahetada keeleklassi. Tehtud!!!! Alustasin siis koige korgemat taset selles programmis (Adult Migrant English Program). Noooooh....... kuidas ma siis kommenteeriksin???? Jalle LIIGA LIHTNE!!!!! Ei mingit valjakutset! Muidugi olen ma saanud paar head valjendit, aga seda on nagu natuke liiga vahe..... Ent!!!!!!! ENT!!!!!!!! E N T!!!!! Koige rohkem meeldib mulle seal see seltskond, kes koik keskporandale kokku kogunenud on! LOL! Mina ajan muidugi uhkusest rinna kummi ette, sest olen koige kaugemalt ja mis koige olulisem, peaaegu et eskimo staatuses!!!!!!!!! Sest ma olen oma elus nainud temperatuuri allapoole - 30! Ytleme nii, et ylejaanutele tundub see igal juhul midagi myydisarnast....
Meie grupp on jagatud kaheks, kesktase ja korgtase. Kesktase peab suutma kirjutada 30 sona yhes essees, nn. korgtase peab kirjutama vahemalt 350 sona kirjutises. Ma pean mainima, et kuigi ma olen laisk kirjutamaks oma blogi, siis 350 sona essees on mulle nagu ainult esimene loik. Hahahahahaaaaa! Aga see selleks. Kui sa tuled Hiinast voi Afganistaanist voi Tiibetist voi Vietnamist voi Taist voi isegi Venemaa (....ja Ukraina, Moldaavia, Kirgiisi jne jne) avarustest, siis inglise keele kirjutamine eeldab ju taielikult kohanemist uue tahestikuga.
Ja ega paritolumaa jatab oma jalje ju aktsendile niikuinii..... Nii et venelane raagib inglise keelt vene keeles, eestlane eesti keeles jne jne. ja hindu inglise keel on nii tugeva india aktsendiga, et sellest arusaamine vajab eelnevat koolitust...LOL!
Minu jaoks on koige eksootilisem Jamshid ja tema pere. Nemad on Afganistanist ja siin Austraalias sojapogeniku staatuses. Nad ootasid Iraanis 13 aastat oma viisat. 13 aastat on pikk aeg, eriti kui arvestada, et nad viibisid seal ILLEGAALSELT ning iga hetk oli neil elamine hirmus, et nad saadetakse tagasi Afganistani. Austraaliasse saabus neist siis moodunud oktoobris isa-ema ja 2 taiskasvanud poega, 21 ja 26 aastane. Isa-ema ja vanem vend on taielikult umbkeelsed siiani, Jamshidi sonul ema opib yks sona paevas, aga unutab 5 sona nadalas..... Jamshid on siis selle pere noorim, ent taielik pere raudvara. Ta raagib juba yllatavalt hasti keelt, hoiab end kursis maailma asjadega ja on ytlemata intelligentne. Nagu koik keelekursustel kaijad, ka tema otsib tood, kuid temale on see veelgi raskem.... koolis ta kainud ei ole, lugemise/ kirjutamise opetas talle selgeks isa ...ning koigele lisaks on ta muslim. Ja ikka kohe tosiusklik muslim. Aga silmad tal saravad ja ta tahab hirmsasti oppida ning ma usun, et ta leiab varsti oma valjundi. Ta ju alles nii noor ka! Tema vend aga maadleb sygava depressiooniga. Afganistanis oli ta olnud roomus ja sarav poiss, aga Iraanis elamine, pinge ja alandus on teinud oma too. Paar kuud tagasi vottis ta naise. Naine on ka Afganistanist, aga hetkel elab pogenikuna Pakistanis. Noored kohtusid silmast silma alles pulmapaeval, kuna pulm oli perekodade poolt korraldatud. Nyyd siis aetakse naisele viisapabereid, kusjuures Austraalia valitsus korra juba lykkas viisataotluse tagasi. Edasine hakkab olema juba advokaatide peen ja ilus mang.
Jargmine imeinimene on minu jaoks Datse. Kah noor mees ja ka pogeniku staatuses. Tema on parit Tiibetist. Ta vanemad on siiani seal. Kui ta oli 6 aastane, siis ta vanemad korraldasid ta maalt valja. Asi kais sedasi, et Nepaali poolelt tulid 2 naist ja siis vaikesele Datsele opetati nepaali keeles ytlema kuidas on tere, ema ja ei ja ja.... ning teesklema, et tema on yhe naistest poeg. Ja nii ta siis polleserva kylge kleepudes yle piiri tuli..... Edasine elu kulges tal aga juba Indias Bangalores. Jallegi omandas ta ainult nn. tanavatarkuse ja ka kom-neli lauset inglise keelt. Elas ta kasuperes, kes avas oma kodu ukse puhtast headusest. Elamine ise oli allapoole igasugust vaesusepiiri. Pogeniku staatuse saamiseks ootas ta aastaid ja nagu ta ise mainis, selle saab 100 inimest aastas (pogenike staatusel on nii palju erinevaid tahke ja erinevaid allstaatusi, mina nendes orienteeruda ei suuda....) ja see pohineb loosil. Mitte mingit kainet vaagimist ja pohjendatut otsust pole. Kui on onne, siis saad selle. Temal oli onne ja nyyd ta siis ka katsub toime tulla ning leida too lahimas tulevikus.
Siis on meil veel yks pigimust poiss Sudaanist. Temast me midagi ei tea, sest ta inglise keel on suht kehva ja ta ise aarmiselt tagasihoidlik ning endasse tombunud. Igal juhul on ta ka sojapogeniku staatusega siin maal. Eelmisel nadalal ma aga nagin korvalseisjana, kuidas ta vihastas .... ja pelgalt selle VIHA nagemine tekitas minus esmakordselt hirmu, et hoia eemale pimedas kokku sattumast arritunud sudaanlasega! Kusjuures, pohjus mille peale ta vihastas, oli olematu isegi pogusaks solvumiseks: ta tahtis minna kuhugile poodi, mida Jamshid teadis, aga Jamshid ytles, et ta tahab paeva lopuni koolis olla ja mitte minna enne, kui kool labi.... ning sudaanlane sattus sellest raevu. See ehmatas muidugi noore afgaani ka ara.
Ylejaanud on rohkem nagu tavainimesed, pole selliseid kolelugusid.
Tatjana on Volgogradist Venemaalt ja nemad emigreerusid siia 4 kuud tagasi. Nad ootasid oma viisat yle 2 aasta. Nende puhul on tegu taieliku emigreerumisega, pohinedes oskustoolise viisal. Tatjana mees oli ehitusinsener ja tegi labi koik vajalikud koolitused jne selle viisa saamiseks. Praeguseks on olukord selline, et keegi ei vaja siin ehitusinseneri Venemaalt. Vaene mee on proovinud mida koike ja yritanud leida ykskoik millist tood. Ikka ja jalle porkub ta vastu myyri, millel ilutseb kiri: eelnev Austraalia tookogemus NOUTAV! (kuidagi vaga tuttav tunne!!!!!!!!) Isegi rekkajuhi kursustele ei saa ta enne, kui pole 1 aastat tookogemust Austraalias. Ta ise hakkab juba suht alla andma, aga naine vaitab, et tema alla ei anna mitte mingil juhul! Ja muidugi on nende suureks probleemiks veel see, et neil pole siin kedagi. Ainult nende vaike pere, ema/isa ja 2 last. Yhtegi inimest nad ei tundnud, alustasid taiesti puhtalt lehelt. Tatjana ytles, et esimest korda toidupoodi minnes veetis ta seal 4 tundi, sest .... ta ei suutnud orienteeruda selles valikus ning lisaks sellele oli ta inglise keel sel hetkel olematu: lisaks ostukarule kuulus ta arsenali ka sonaraamat!!!!!!!
Ma vaga palju ei tea nendest ylejaanud persoonidest, sest nagu ikka... hiinlased hoiavad koik omaette ja thailased omaette ja hindud moodustavad oma grupeeringu. Aga sellegipoolest on huvitav ja silmaringi laiendav. Nimelt meie opetaja peaagu alati kysib yle koik teemad, kuidas oli see teie kodumaal.... Ja nii sa aina opid uusi asju.....
Mina aga tunnen end seal hasti. Ma olen nagu kohe valjavalitud onneseen, sest mul on kodune keel INGLISE keel ja mul on kodus AUSTRAALLANE!!!!!! LOL! Ja see tahendab, et elame Aussie elustiilis. Ja ma olen ikka taielikult kursis, mis toimub meie ymber ja kogu Austraalias ja ylejaanud maakeral. Enamus meie klassist vaatavad satelliidilt omakeelseid saateid ja ei tea ymbritsevast eriti midagi. 90% pole neist ka kunagi kainud Melbourne keskuses. Elu siin on suhteliselt kogukonna(rahvus)keskne: eri rahvused on koodnunud omaette linnaosadesse ja ymbruskondadesse ja neil on seal oma poed ja restoranid/kohvikud. Mones linnaosas on enamus silte muukeelsed ja suuremate tahtedega, kui inglise keeles. Kord me laksime Anthonyga kohvile mingis suvalises kohas, .... ja kohvikut otsides kolasime mooda tanavat. Ja siis me tundsime endid justkui turistid, sest me olime ainsad, kes olid kui nn. valged inimesed, ylejaanud olid raudselt araablased vms. ja meid ikka kohe lausa vahiti, et MIS NEMAD SIIN TEEVAD??????
Karina klassis on ka ainult 5 nagu, mida vaadates saad kohe aru, et nn. europiid, ylejaanud ikka suht tommud.... Ja kooliyritustel on alati tolgid kaasatud, sest lapsevanemad ei raagi inglise keelt (ma olen nainud vietnami, birma, oro, araabia, afrikaani, hiina, tai tolke nendel yritustel).
Aga see selleks, ....mida me veel siis teinud oleme?????
Anthonyl on palju tood olnud, olen kainud tal ka abiks joudmooda. Mulle on alati see meeldinud, sest ma naen jalle uusi kodusid ning elusid, mida inimesed elavad.
Mina muidgi ei saa minna mooda loodusest. Vat siinmail on asi selline, et talv on siin roheline aastaaeg ja suvi korbenud aastaaeg. Ma naudin kohe, kui me laheme kuhugile maapiirkonda. Ma nagu ei suuda uskuda, et rohi voib olla nii roheline ja lambad sellel nii valged. LOL! Pole see ju midagi nii erilist, aga lihtsalt see loodus ja need nolvad ja puud ja veesilmad ..... koik kenasti korras .... silm aina puhkab. Ja siis yhel ohtul, kui kulgesime yhe kliendi juurde maapiirkonda, mina vahtisin jalle suu ammuli akna taga mooduvat maastikku, kui jarsku karjatasin: KANGAROOOOOOOOOOOOS!!!!!!!! ja seal nad olid: paris kangurud ja kohe paris vabas looduses toimetamas oma asja. Siiani olen ma neind nainud ainult nn.loomaparkides, mitte kunagi vabas looduses. Nagu koaalad, nii ka kangurud valdivad ylerahvastatuid paikasid ning tahavad olla omaette. Sel korral ma muidugi ei osanud eal oodatagi naha mingeid loomi, kuna tegu oli Melbourne lennujaama vahetu naabrusega. Seda rohkem ma imestasin!!!!!! Aga Anthony ytles, et ta teadis, et sealkandis voib neid naha ja selleparast ta valiski tee sedakaudu (olemas oli ka marksa otsem ja kovakattega tee LOL!) ning ka ajastus oli suureparane: just enne paikeseloojangut. Kangurud nimelt armastavad tulla valja vopsikust eha ja koidu ajal......
Mis veel on toimunud?
Ahjaa, me kaisime pulmas. Kreeka pulmas. Anthony viimane vallaline sober tegi ka selle "vea" LOL! Peab mainima, et tegu polnud vaga suure pulmaga, .... ainult 350 inimest...... LOL! Ma sain kreepsu muidugi. ma kukkusin kohe arvestama, et ok, kui pruudi poolt pooled kylalised, siis naiteks mina ei suudaks kyll kuskilt valja voluda 170 inimest, keda ma kutsuda tahaksin.
Kirikusse laulatusele me ei lainud. Aga siis vastuvotule kyll. vastuvott koosnes 10 kohalistest laudadest. Laval oli kreeka band. yhte inglise keelset laulu kuulsime ka ka, aga selle esitas pruudi sobranna nn. avavalsina. Edasine pidu laks aga kreeka rytmides.
Pidu ise oli nii, et ei mingeid konesid. Kui noorpaar marssis pruuneitsite saatel sisse, siis suundusid nad oma kohale, rahvas plaksutas onnest kasi.... ja siis kohe hakkas see tydruk laulma, mis tahendas, et Harry ja Dimitra tyyrisid end keset keset tantsuplatsi ja hakkasid tammuma. Anthony oigas, et tema ei oska tantsida, aga Harry on kindlasti veel halvem.... Ma pean mainima, et kogu selle ohtu jooksul ei nainud ma pruudi naol naeratust ega mitte isegi muige virvet. Pruudil oli ikka kohe TOSI TAGA mehele saamisega! LOL! Elu tuli rahvale sisse, kui peale avavalssi band keeras oma voimenduse sisse ning kreeka rahvusmuusika pandi pohja. Pruutpaar ise olid suht loid, aga noorpaari vanemad siis tegid silmad ette ja lopuks oli seal yks keerleva sabaga uss.... Me Karinaga laksime kah tantsuporandale. No minu jaoks oli selle tantsu rytm kyll taiesti loogikavaline, aga anname toele au, ega tegu polnud ju kaerajaaniga kah!!!!!! Aga me Karinaga siis katsusime vahemalt puusanoksud oigesse paika saada! Ajal mil saba/ring tants loppematult kais, serveeriti ka siis ohtusook. Meil terve laudkond juba oli nalga suremise aare peal, sest koik olid valmistunud uhkeks pidusoomaajaks ja jatnud vahele lounasoogi, kui mitte isegi hommikusoogi (nagu naiteks mina!). Koigepealt kanti hoolt saalis viibivate laste eest: nagu vist kogu maailmas, on ilmselt pasta bolognese laste lemmiktoit ja nii siis toodi esmalt koigile lastele ette hiigelsuur ports makarone!!!! Meie siis vaatasime pealt, kuidas Karina seda kuhja havitas (Karina jaoks polnud see yldse mitte kuhi!) ja meil koigil suu jooksis vett! Lopuks siis saabus ka meie nn. esimene kaik: punane kala! No palju seda polnud, aga avitas ikke! Jargmine kaik algas jalle noorvormidest: uus kuhi, sedapuhku friikartulid (YLLATUS, YLLATUS!!!!!!lol!) ja kanashnitsel. Taiskasvanutel oli siis valida, et kas steigikild voi kana..... Mina valisin siis steigikillu ja Anthony jai nagu ikka, kanale kindlaks. Mul oli onne, sest Karina konsumeeris ainult friikartulid ja ma sain ta kanashnitsli endale... sest muidu oleks ma kyll nalga jaanud......LOL! Pulmatordini me oodata ei joudnud. Vaatamata sellele kisale, mis meid ymbrites ja pidevalt tantsule, Karina suutis toolil magama jaada ja nii me lahkusime peolt sydaoo paiku.
Minu kokkuvotte on selline, et ... kuidagi igav oli! Surmtosine pruut ja taustamyra, need olid marksonad. Tahtnuks ikka pikka rikkalikku syldilauda ja kogu aeg kibe karjuda ja sonavotte kuulata ja lollakaid mange mangida ja ollepruulijat yyrata! Nii et eesti pulmale 1 : 0!
Ahjaa, yks mang ikkagi oli selle pulmas: rahamang! Pruudile pandi pahe rahatahtedest koosnev lint, ja siis kylalised lisasid sinna linti oma 50 voi 100 dollarise... rahataht klopsti aga eelmise kylge ja nii see lint pikenes ja pikenes ja pikenes........ No ma arvan, et nonda kogunes noorpaari kukrusse ikka paris mitmeid ja mitmeid tuhandeid. Kingitused mis toodi, asetati yhte nurgalauda ja mingit avamise tseremooniat onneks polnud. Meie kinkisime yhe koduelektroonika kaubaketi kinkekaardi.
Aga paris pikk jutt sai.
Ma lahen nyyd teen meie imekassile pai ja vist ka vaike kohv kuluks mulle ara ja voibolla tulen veel hiljem arvutisse tagasi!!!!!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar