Iseenesest oleks see väga lühike: et elus olen LOL!
Aga ma võlgnen oma lubaduse teile, ja katsun siis teada anda, kuidas asi edenenud on :)
Muidugi olen ma olnud laisk, või siis pole kirjutamise inspiratsioon mind tabanud või olen suhteliselt hõivatud olnud. Endiselt ikka kodune inimene, nagu ma olen! LOL! Aga päevad mööduvad suhteliselt kiirelt, nii ei panegi tähele, et kuu või paar möödas.
Esimene uudis on see, et sain kätte oma järjekordse viisa!!!!!!! See tähendab järjekordset elamis- ja tööluba ja selle baasiks on, et ma olen abielus Austraalia kodanikuga! Eelmine viisa võttis aega 6 kuud, ja see ooteaeg oli vist üks kõige närvesöövamaid aegu mu elus. Nüüd siis seadsime Anthonyga sammud kodakondsus- ja migratsiooniametisse, et uus taotlus sisse viia. Esiteks tabas mind shokk, kui nägin, mis järekord mind ees ootas. Aga minusugune endine nõukogude naine ei andnud alla ja sättisin end ka ritta. Ma olin ainuke nn. valge inimene selles tohuvapohus ja kõik vaatasid mind imeliku näoga, et MIS SINA siit vajad. Eestlasele omaselt oskasin ma endasse tõmbuda ja kinnitasin pilgu ainiti ühte kohta....... ja see pilk kinnitus ühele A4 formaadis paberile ukseklaasi peal (järjekord ulatus nimelt tänavale....), mis teatas, et ...... ka Dandenongis on täisvolitustega kontor ja võite ka sinna pöörduda, kuna seal on lühemad järjekorrad....... Ma pean märkima, see Dandenong on kohe meie naabruses!
Mu järjekorras seismise karjäär osutus õnneks lühikeseks, sest peale helistamist sinna Dandenongi kontorisse, selgus et:
1. kuna mul oli eelnev viisa olemas ja ma olin ennast Austraalia valitsusele piisavalt tõestanud, siis ..... pange viisataotlus ja muud vajalikud paberid posti
2. vestlusele pole vaja tulla
Võite arvata, et paberite kokkupanekuks mul just väga palju aega ei kulunud. Kirja panime posti 10. aprillil, ja 16. aprillil oli viisa olemas!!!!!!!! Nii et kokku 6 päeva!!!! :) See viisa on kahe etapiline:esimesed 2 aastat annab see ajutise elaniku staatuse ning kui 2 aasta pärast meie abielu on toimiv, siis autmaatselt saavutab see püsielaniku staatuse. Püsielaniku staatus on aga juba midagi palju enamat, see annab ka kõik sotsiaalsed garantiid. Esimesed kaks aastat mul on ainult nn. haigekassakindlustus, ent kõik muud sotsiaalsed hüved on kättesaamatud. Pead ise hakkama saama ja riik sulle abikätt ei ulata. Aga .....mina olen ju alati ise hakkama saanud ja pole eales ühtegi toetust ega abiraha palunud ega ka saanud! :)
Ahjaa, üks abikäsi on, mille riik ulatab: see on 510 tunni ulatuses tasuta keeleõpet. Ütleme nii, et mu entusiasm oli suht suur, kui registreerisin ennast kursustele...... ent praeguseks pean ma mainima, et mu ootused on suht kustunud ja kohati tunnen, et aeg on maha visatud. Minu tase on üle keskmise, ent ma jagan ma aega umbkeelsete asiaatidega. Meie tund näeb välja selline, et hiinlased vaikivad ja vahivad oma sõnaraamatuid ja ei saa millestki aru, mina ja õpetaja siis vahetame fraase. Õpetaja on mul keelanud teisi tudengeid aidata :). Ja tegelikult on naljakas veel see, et mina kui migrant ja kuskit pärapõrgust, tean Austraaliast palju rohkem, kui siin sündinud õpetajanna. Kohati mind ajab vihale, milliseid faktivigu ta teeb! Ja nii õpetab ta aastast aastasse! Ta küsis mu käest ka, et KUIDAS ma nii palju tean. Ma vastasin, et väikese rahva asi: tuleb palju teistest teada, tunda geograafiat, lugeda raamatuid, vaadata dokumentaalfilme, hoida silmad lahti ja suhelda! Igaljuhul tegelen ma paremate kirsuste otsingutega, sest hetkel need kursused mulle midagi ei paku ja mingit arengut ei toimu!
Keeleõppe koha pealt veel nii palju, et kasutan palju raamatukogu teenust ja loen kui hull. Ikka oma sõjaajalugu ja elulugusid ja ajalugu üleüldse. Endiselt ma väldin pehmekaanelisi armastusromaane LOL! (Pole vist veel selles eas ja ma loodan, et sellesse ikka ma ka ei jõuagi..... Ikka loen 40 aasta pärast oma sõjaraamatuid loojuvas päikeses ja vahel vaatan kaugusesse...... ent keegi ei tule LOL! LOL! LOL!)
Teine uudis on see, et KA AUSTRAALIAS ON TALV!!!!!!!! Praegu viibime nn. kaamoses ja ilmajutt on inimeste vahel ikka 1 - 2. kohal! Talv Austraalia moodi tähendab sellist 5 - 15 kraadi plusspoolel ja siin Melbournes n suht palju päevi, kui on pilvs ja tibutab! Et siis selline keskmine Eestimaa suvi!! :) Kui siis ühel ööl oli 4kraadi sooja, siis seda loeti KÜLMUMISTÄPIKS.....lol!!!!!! Mind ajab naerma mõte iseenesest! Aga kuidagi on nii, et päeval see 15 kraadi tundub tegelikult ka suht külm!!!!!! Muidugi ei pane see mind kandma saapaid (mida enamus inimesi teeb!), sest põhjamaa inimesena ma eal ei rutta panemast jalga talvesaapaid, et jagu hautada.... Ma naudiks ikka lahtist kinga! Aga mulle tundub, et natsa on tegu moeröögatusega ja vaheldusega, sest... mitu aastat sa oma elusut ikka plätudega ringi käid, läheb suht igavaks kätte! Aga on ju igavene trendi, kui bootsid jalas....
Aga inimestest ja riietusest rääkides, siis ..... täielik issanda loomaaed!!!!!! Kedagi ei huvita, kui sa kannad täpilist seelikut ja kollaseid kauboisaapaid ning triibulist kampsikut ja lisaks sellele oled omale playboy jänku kõrvadpähe munsterdanud....... või kui sul on jope, mis narmendab, et on nii armas, et loobuda ei raatsi, siis pole see ka kellegi asi! Muidugi mõista teenagerid on kõik üksteise kloonid, vahet pole kas Eestis või Austraalias. Ja ilmselt on ikka kesklinna trendikohtades ka oma dresscode, nii nagu ka töökohtades!
Üks Austraalia parimaid leiutisi on minu jaoks steelcapped boots... siis algupäraselt terasninadega töösaapad. Me soetasime ka alguses mulle sellised, kuid see võttis kuid aru saamaks, kui hea leiutis see on. Austraallased ise ka paistavad suht armastavat neid, igal juhul on enamikes töökohtades (mis pole just kontoritöö!) need saapad kohustuslikud. Isegi restorani köögis näiteks. Nende eelis on, et nad on mugavad ja ei libise ja jalg hingab nendega ja mulle, kes ma sageli kõnnin 10 km päevas sügavas rannaliivas või siis metsaalust pidi üle juurikate ja kivide ja kändude...mulle on nad igati abiks olnud! Muidugi pole mul elus ka ühtegi paari matkasaapaid olnud, aga tossudele teevad need saapad pikapuuga ära! Vahel ma kohe mõtlen, kuidas ma oma eelmises töökohas KUMMIKTEGA oma jalgu tapsin..... ja kus olid siis need bootsid..........
Viimane kuu aega olen ma teinud sügavat tutvust ka nn. heaoluriigi meditsiiniteenusega. Inimestega juhtub igasuguseid asju ja nii ka mina vajasin abi! Muidugi ei läinud ma arsti juurde vabatahtlikult, vaid Anthony lohistas mu vedela keha kohale ning NÕUDIS abi! Ja kuna mu seisund ei lubanud mingit elavas järjekorras ootamist, siis sattusin suht kiiresti vastvõtule ja sealt edasi haiglasse!!!!!!! No oli kui stseenid Kiirabihaiglast!!!!!!! Ja konveier töötas laitmatult 24/7. Teenus kiire ja korralik, pidev järelevalve ja poputamine. Austraallased ise kogu aeg räägivad, et kuidas meditsiiniteenus on alla käinud, ent minusuguse neandertaallase kogemus on ülivõrdes. Igat asja selgitati ja enne igat protseduuri hoiatati, et võib ebamugav olla jne jne. Aega kulus 3 nädalat, õnneks enamuse aega siiski kodus, ja nüüd neljandal nädalal tuli pööre ning ma juba kosun suht jõudsasti!!!!! Nii et ei hävine see eestimaine umbrohi midagi nii kergesti!!!!!
Aga arstisüsteem on siin selline umbes nagu Eestiski, midagi perearsti süsteemi moodi. Sa võid valida omale nn. perearsti, aga ei pruugi. Siis lähed lihtsalt lähimasse arstikeskusesse ning ootad elavas järjekorras. Aega ette broneerida ei saa (kõiksugused ultrahelid ja röntgenid ja muud eriuuringud muidugi tuleb ette kinni panna, arsti saatelehe alusel!). Meie arstikeskus on avatud 7 päeva nädalas, tööpäeviti 7.00 - 22.00, nädalavahetusel 10.00 - 19.00. Kõik edasised otsused teeb arst ja saadab siis vajadusel edasi uurngutele või eriarstile. Kõik raportid tulevad aga tagasi oma arsti kätte. Mina valisin omale isiklikuks tohtriks dr. Sam´i, kes on pärit Flipiinidelt! Muuseas, ma pole veel kohanud NAISARSTI!!!!!! Siiani on see olnud meeste pärusmaa! Ja isegi meditsiiniõdedest miski kolmandik on mehed!!!!!!! Aga noh, ma ei kaeba, ..... mul on elu aeg poistega parem klapp olnud! LOL!
Meie isiklikus elus pole palju muutunud!!!!! Karina käib ikka kooli vahet ja Anthony teeb tööd. Meie perre lisandus ka uus liige: meil on nüüd kass!!!!!!! Vat mina ju vana kassiinimene. Aga ma eales ei nõudnud kassi. See oli Anthony idee. Me käisime lihtsalt aegajalt varjupaigas loomi vaatamas, täiesti ainult et nunnumeeter põhja vajutada. Mingit plaani täiendavalt loom võtta polnud. Ja kuna Anthony vihkab igasuguseid udemeid ja karvu, siis pole ta elus olnud kassisõber! Kunagi ta mainis, et kui kaslane tulebki majja, siis elab ainult garaazis. Või ok, kui toas, siis Karina toas. Mina vaikisin ja muigasin.
Ja nüüd kui ma olin nii haige ja tühja silmaga, siis Anthony lihtsalt tahtis mind natukegi ergutada ning...... meil on nüüd Grämps!!!!!!! Nagu kõik mu loomad, on ka tema varupaigast! Teadmata minevik! Aga siin tehakse varjupaikades nn. kodustamise test ja hinnatakse kõik loomad ära, kas neil on lootus kohaneda uute inimeste ja ümbrusega. Kõik metsikud ja agressiivsed ning närvilised kassid/ koerad pannakse tudule.
Grämps on selline 5 aastane hiigelsuur hõbehall pikakarvaline, valge maniskiga ja valgete sokkidega, kunagine poisskass, nüüd kastraat-vaeseke. Kodunemiseks kulus tal täpselt 3 minutit! Ja esimesel õhtul oli tema enne mind MEIE voodis!!!!!! Ja nii siis läksid ajaloo solgitorust alla kõik Anthony teesid kasside teemal! Kassil kulus 1 päev meile pähe istumiseks ja nüüd on tegu täieliku IMEKASSIGA!!!!!!! Meile meeldib, et ta on piisavalt vana ja flegmaatiline ning tal on väga head kombed! Ja Anthony imestab, kui kerge on mul temaga asja ajada, aga .... no ma mõistan ju kasside keelt!!!!!! Koertele me teda veel tutvustanud pole, aga koerad juba TEAVAD, et KEEGI on majas!!!!! Me viime nad kokku, kui MINA olen kindel, et aeg õige!!!!!!
Mis siis veel.....
Anthony ema läbis edukalt oma kuuajalise kiiritamise protseduuri. Ta tundis end suht ebamugavalt, aga nüüd on õnnelik, et pooleli ei jätnud! Esialgsed testid näitavad, et vähki pole!
Ma käisin temaga ikka paar korda arsti juures kaasas, lihtsalt toetamas ja samas ka kuulamas, mis arst räägib.
Ja teate, koduigatsusega on nii...... et pole koduigatsust!!!!!!! Mu kodu on siin ja see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii KODU!!!!!!!!! Ja kui nüüd rääkida söögist, siis teen omale suht sagedasti eestimaist sööki ja tunne on ikka nagu KODUS!!!!! Must leib on mu laual iga päev! Ja ma tean, et Kasekese ja Pilvekese ja Teekonna kommid on ka teel, nii et halada pole midagi!
Kogu omapärasest eesti söögist maitseb Karinale ..... pannikartul ja eestimaisest Kalevi toodangust on valge shokolaad mustikatega Anthony lemmik!!!!!
Ja endiselt ma enamuse aega ei saagi aru, et ma pole Eestis...... sest ma olen ju KODUS! LOL!
Ja endiselt valitseb meie majas üksmeel ja ma ei liialda.... meie kodus on armastus õhus!!!!!!!
Kallid teile!
Aga ma võlgnen oma lubaduse teile, ja katsun siis teada anda, kuidas asi edenenud on :)
Muidugi olen ma olnud laisk, või siis pole kirjutamise inspiratsioon mind tabanud või olen suhteliselt hõivatud olnud. Endiselt ikka kodune inimene, nagu ma olen! LOL! Aga päevad mööduvad suhteliselt kiirelt, nii ei panegi tähele, et kuu või paar möödas.
Esimene uudis on see, et sain kätte oma järjekordse viisa!!!!!!! See tähendab järjekordset elamis- ja tööluba ja selle baasiks on, et ma olen abielus Austraalia kodanikuga! Eelmine viisa võttis aega 6 kuud, ja see ooteaeg oli vist üks kõige närvesöövamaid aegu mu elus. Nüüd siis seadsime Anthonyga sammud kodakondsus- ja migratsiooniametisse, et uus taotlus sisse viia. Esiteks tabas mind shokk, kui nägin, mis järekord mind ees ootas. Aga minusugune endine nõukogude naine ei andnud alla ja sättisin end ka ritta. Ma olin ainuke nn. valge inimene selles tohuvapohus ja kõik vaatasid mind imeliku näoga, et MIS SINA siit vajad. Eestlasele omaselt oskasin ma endasse tõmbuda ja kinnitasin pilgu ainiti ühte kohta....... ja see pilk kinnitus ühele A4 formaadis paberile ukseklaasi peal (järjekord ulatus nimelt tänavale....), mis teatas, et ...... ka Dandenongis on täisvolitustega kontor ja võite ka sinna pöörduda, kuna seal on lühemad järjekorrad....... Ma pean märkima, see Dandenong on kohe meie naabruses!
Mu järjekorras seismise karjäär osutus õnneks lühikeseks, sest peale helistamist sinna Dandenongi kontorisse, selgus et:
1. kuna mul oli eelnev viisa olemas ja ma olin ennast Austraalia valitsusele piisavalt tõestanud, siis ..... pange viisataotlus ja muud vajalikud paberid posti
2. vestlusele pole vaja tulla
Võite arvata, et paberite kokkupanekuks mul just väga palju aega ei kulunud. Kirja panime posti 10. aprillil, ja 16. aprillil oli viisa olemas!!!!!!!! Nii et kokku 6 päeva!!!! :) See viisa on kahe etapiline:esimesed 2 aastat annab see ajutise elaniku staatuse ning kui 2 aasta pärast meie abielu on toimiv, siis autmaatselt saavutab see püsielaniku staatuse. Püsielaniku staatus on aga juba midagi palju enamat, see annab ka kõik sotsiaalsed garantiid. Esimesed kaks aastat mul on ainult nn. haigekassakindlustus, ent kõik muud sotsiaalsed hüved on kättesaamatud. Pead ise hakkama saama ja riik sulle abikätt ei ulata. Aga .....mina olen ju alati ise hakkama saanud ja pole eales ühtegi toetust ega abiraha palunud ega ka saanud! :)
Ahjaa, üks abikäsi on, mille riik ulatab: see on 510 tunni ulatuses tasuta keeleõpet. Ütleme nii, et mu entusiasm oli suht suur, kui registreerisin ennast kursustele...... ent praeguseks pean ma mainima, et mu ootused on suht kustunud ja kohati tunnen, et aeg on maha visatud. Minu tase on üle keskmise, ent ma jagan ma aega umbkeelsete asiaatidega. Meie tund näeb välja selline, et hiinlased vaikivad ja vahivad oma sõnaraamatuid ja ei saa millestki aru, mina ja õpetaja siis vahetame fraase. Õpetaja on mul keelanud teisi tudengeid aidata :). Ja tegelikult on naljakas veel see, et mina kui migrant ja kuskit pärapõrgust, tean Austraaliast palju rohkem, kui siin sündinud õpetajanna. Kohati mind ajab vihale, milliseid faktivigu ta teeb! Ja nii õpetab ta aastast aastasse! Ta küsis mu käest ka, et KUIDAS ma nii palju tean. Ma vastasin, et väikese rahva asi: tuleb palju teistest teada, tunda geograafiat, lugeda raamatuid, vaadata dokumentaalfilme, hoida silmad lahti ja suhelda! Igaljuhul tegelen ma paremate kirsuste otsingutega, sest hetkel need kursused mulle midagi ei paku ja mingit arengut ei toimu!
Keeleõppe koha pealt veel nii palju, et kasutan palju raamatukogu teenust ja loen kui hull. Ikka oma sõjaajalugu ja elulugusid ja ajalugu üleüldse. Endiselt ma väldin pehmekaanelisi armastusromaane LOL! (Pole vist veel selles eas ja ma loodan, et sellesse ikka ma ka ei jõuagi..... Ikka loen 40 aasta pärast oma sõjaraamatuid loojuvas päikeses ja vahel vaatan kaugusesse...... ent keegi ei tule LOL! LOL! LOL!)
Teine uudis on see, et KA AUSTRAALIAS ON TALV!!!!!!!! Praegu viibime nn. kaamoses ja ilmajutt on inimeste vahel ikka 1 - 2. kohal! Talv Austraalia moodi tähendab sellist 5 - 15 kraadi plusspoolel ja siin Melbournes n suht palju päevi, kui on pilvs ja tibutab! Et siis selline keskmine Eestimaa suvi!! :) Kui siis ühel ööl oli 4kraadi sooja, siis seda loeti KÜLMUMISTÄPIKS.....lol!!!!!! Mind ajab naerma mõte iseenesest! Aga kuidagi on nii, et päeval see 15 kraadi tundub tegelikult ka suht külm!!!!!! Muidugi ei pane see mind kandma saapaid (mida enamus inimesi teeb!), sest põhjamaa inimesena ma eal ei rutta panemast jalga talvesaapaid, et jagu hautada.... Ma naudiks ikka lahtist kinga! Aga mulle tundub, et natsa on tegu moeröögatusega ja vaheldusega, sest... mitu aastat sa oma elusut ikka plätudega ringi käid, läheb suht igavaks kätte! Aga on ju igavene trendi, kui bootsid jalas....
Aga inimestest ja riietusest rääkides, siis ..... täielik issanda loomaaed!!!!!! Kedagi ei huvita, kui sa kannad täpilist seelikut ja kollaseid kauboisaapaid ning triibulist kampsikut ja lisaks sellele oled omale playboy jänku kõrvadpähe munsterdanud....... või kui sul on jope, mis narmendab, et on nii armas, et loobuda ei raatsi, siis pole see ka kellegi asi! Muidugi mõista teenagerid on kõik üksteise kloonid, vahet pole kas Eestis või Austraalias. Ja ilmselt on ikka kesklinna trendikohtades ka oma dresscode, nii nagu ka töökohtades!
Üks Austraalia parimaid leiutisi on minu jaoks steelcapped boots... siis algupäraselt terasninadega töösaapad. Me soetasime ka alguses mulle sellised, kuid see võttis kuid aru saamaks, kui hea leiutis see on. Austraallased ise ka paistavad suht armastavat neid, igal juhul on enamikes töökohtades (mis pole just kontoritöö!) need saapad kohustuslikud. Isegi restorani köögis näiteks. Nende eelis on, et nad on mugavad ja ei libise ja jalg hingab nendega ja mulle, kes ma sageli kõnnin 10 km päevas sügavas rannaliivas või siis metsaalust pidi üle juurikate ja kivide ja kändude...mulle on nad igati abiks olnud! Muidugi pole mul elus ka ühtegi paari matkasaapaid olnud, aga tossudele teevad need saapad pikapuuga ära! Vahel ma kohe mõtlen, kuidas ma oma eelmises töökohas KUMMIKTEGA oma jalgu tapsin..... ja kus olid siis need bootsid..........
Viimane kuu aega olen ma teinud sügavat tutvust ka nn. heaoluriigi meditsiiniteenusega. Inimestega juhtub igasuguseid asju ja nii ka mina vajasin abi! Muidugi ei läinud ma arsti juurde vabatahtlikult, vaid Anthony lohistas mu vedela keha kohale ning NÕUDIS abi! Ja kuna mu seisund ei lubanud mingit elavas järjekorras ootamist, siis sattusin suht kiiresti vastvõtule ja sealt edasi haiglasse!!!!!!! No oli kui stseenid Kiirabihaiglast!!!!!!! Ja konveier töötas laitmatult 24/7. Teenus kiire ja korralik, pidev järelevalve ja poputamine. Austraallased ise kogu aeg räägivad, et kuidas meditsiiniteenus on alla käinud, ent minusuguse neandertaallase kogemus on ülivõrdes. Igat asja selgitati ja enne igat protseduuri hoiatati, et võib ebamugav olla jne jne. Aega kulus 3 nädalat, õnneks enamuse aega siiski kodus, ja nüüd neljandal nädalal tuli pööre ning ma juba kosun suht jõudsasti!!!!! Nii et ei hävine see eestimaine umbrohi midagi nii kergesti!!!!!
Aga arstisüsteem on siin selline umbes nagu Eestiski, midagi perearsti süsteemi moodi. Sa võid valida omale nn. perearsti, aga ei pruugi. Siis lähed lihtsalt lähimasse arstikeskusesse ning ootad elavas järjekorras. Aega ette broneerida ei saa (kõiksugused ultrahelid ja röntgenid ja muud eriuuringud muidugi tuleb ette kinni panna, arsti saatelehe alusel!). Meie arstikeskus on avatud 7 päeva nädalas, tööpäeviti 7.00 - 22.00, nädalavahetusel 10.00 - 19.00. Kõik edasised otsused teeb arst ja saadab siis vajadusel edasi uurngutele või eriarstile. Kõik raportid tulevad aga tagasi oma arsti kätte. Mina valisin omale isiklikuks tohtriks dr. Sam´i, kes on pärit Flipiinidelt! Muuseas, ma pole veel kohanud NAISARSTI!!!!!! Siiani on see olnud meeste pärusmaa! Ja isegi meditsiiniõdedest miski kolmandik on mehed!!!!!!! Aga noh, ma ei kaeba, ..... mul on elu aeg poistega parem klapp olnud! LOL!
Meie isiklikus elus pole palju muutunud!!!!! Karina käib ikka kooli vahet ja Anthony teeb tööd. Meie perre lisandus ka uus liige: meil on nüüd kass!!!!!!! Vat mina ju vana kassiinimene. Aga ma eales ei nõudnud kassi. See oli Anthony idee. Me käisime lihtsalt aegajalt varjupaigas loomi vaatamas, täiesti ainult et nunnumeeter põhja vajutada. Mingit plaani täiendavalt loom võtta polnud. Ja kuna Anthony vihkab igasuguseid udemeid ja karvu, siis pole ta elus olnud kassisõber! Kunagi ta mainis, et kui kaslane tulebki majja, siis elab ainult garaazis. Või ok, kui toas, siis Karina toas. Mina vaikisin ja muigasin.
Ja nüüd kui ma olin nii haige ja tühja silmaga, siis Anthony lihtsalt tahtis mind natukegi ergutada ning...... meil on nüüd Grämps!!!!!!! Nagu kõik mu loomad, on ka tema varupaigast! Teadmata minevik! Aga siin tehakse varjupaikades nn. kodustamise test ja hinnatakse kõik loomad ära, kas neil on lootus kohaneda uute inimeste ja ümbrusega. Kõik metsikud ja agressiivsed ning närvilised kassid/ koerad pannakse tudule.
Grämps on selline 5 aastane hiigelsuur hõbehall pikakarvaline, valge maniskiga ja valgete sokkidega, kunagine poisskass, nüüd kastraat-vaeseke. Kodunemiseks kulus tal täpselt 3 minutit! Ja esimesel õhtul oli tema enne mind MEIE voodis!!!!!! Ja nii siis läksid ajaloo solgitorust alla kõik Anthony teesid kasside teemal! Kassil kulus 1 päev meile pähe istumiseks ja nüüd on tegu täieliku IMEKASSIGA!!!!!!! Meile meeldib, et ta on piisavalt vana ja flegmaatiline ning tal on väga head kombed! Ja Anthony imestab, kui kerge on mul temaga asja ajada, aga .... no ma mõistan ju kasside keelt!!!!!! Koertele me teda veel tutvustanud pole, aga koerad juba TEAVAD, et KEEGI on majas!!!!! Me viime nad kokku, kui MINA olen kindel, et aeg õige!!!!!!
Mis siis veel.....
Anthony ema läbis edukalt oma kuuajalise kiiritamise protseduuri. Ta tundis end suht ebamugavalt, aga nüüd on õnnelik, et pooleli ei jätnud! Esialgsed testid näitavad, et vähki pole!
Ma käisin temaga ikka paar korda arsti juures kaasas, lihtsalt toetamas ja samas ka kuulamas, mis arst räägib.
Ja teate, koduigatsusega on nii...... et pole koduigatsust!!!!!!! Mu kodu on siin ja see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii KODU!!!!!!!!! Ja kui nüüd rääkida söögist, siis teen omale suht sagedasti eestimaist sööki ja tunne on ikka nagu KODUS!!!!! Must leib on mu laual iga päev! Ja ma tean, et Kasekese ja Pilvekese ja Teekonna kommid on ka teel, nii et halada pole midagi!
Kogu omapärasest eesti söögist maitseb Karinale ..... pannikartul ja eestimaisest Kalevi toodangust on valge shokolaad mustikatega Anthony lemmik!!!!!
Ja endiselt ma enamuse aega ei saagi aru, et ma pole Eestis...... sest ma olen ju KODUS! LOL!
Ja endiselt valitseb meie majas üksmeel ja ma ei liialda.... meie kodus on armastus õhus!!!!!!!
Kallid teile!
Nii hea on lugeda, et teil on hästi. Mul on väga hea meel selle üle. Ja kirjuta ikka siia ka, ma käin aegajalt piilumas. Saada mulle ka matkasaapaid... LOL , mul läheks ka neid hädasti siin vaja:D
VastaKustutaMuuseas, see polekski nii paha mote! Nad on tegelikult ka head! Tegeleme siis selle ideega!!!!!!!
VastaKustutaTegelt ka? See oleks lahe küll:D
VastaKustuta