No nii... lõpuks olen ma valmis sellest rääkima. Olen pannud enda vabatahtlikult "kadunud asjade" nimekirja ja vältinud rahvarohkeid paiku. Nüüd võin ma selgitada, miks.
Kõik algas tegelikult 2 aastat tagasi, kui Sri Lankalt tagasi tulles hilines lennuk saatuslikud 4 tundi ja me jäime toppama Dubaisse. Me Pilleka ja Epuga muidugi olime suht häpid, sest Emirates orgunnis meile viisa ja hotelli ja transfeeri linna ja tagasi. Peale linnaekskursiooni läksin mina üksinda kõrbesafarile, kuna ma tegelikult ka ei salli shoppamist.
...ning Pillekas ja Epp ei saa tänaseni aru, mis minuga sel öö juhtus.
Tegelikult mitte midagi erilist :)
Kõrbes ootas meid ees beduiini õhtusöök. Võtsin istet esimese laua taha, mis oli kohe lava ääres ning mingil hetkel avastasin, et kuigi ma läksin kõrbesse üksi, oli äkki mu ümber tohuvapohu.... inimesi laiast maailmast. Mingi Kanada tüdruk rääkis miskit juttu miskist courshsurfingust ja ta oli seal omaani poistega.... Ma muidugi ei hakanud neil sõrmi sahtli vahele lööma ja küsima, et mis värk on, aga meelde ma selle sõna jätsin.... et tagasi kodus välja tshekkida, millise saidiga tegu on. Igaljuhu tundus minusuguse seikleja jaoks see piisavalt huvitav. Aga seltskond oli vägev ja rahvaste sõprus ei tundnud piire, lõpuks vehkisin teismeliste vene tüdrukutega araabia diskot.... mida iganes see väljend ka endast ei kujuta.... :)
Kodus eluga tagasi selgus, et tegu on ... COUCHSURFINGUGA! /vaata www.couchsurfing.org/. Isegi kui ma kohe nagu ei jaganud matsu ära, ikkagi registreerisin end ära ja .. nakatusin. Sellest peale võtsin ette päris mitu trippi ja sellega seoses avastasin ka, et ei midagi uut päikese all: inimesed igal pool samasugused! Ja samas sain ka enesekindluse üksi rännata ning nägin kindlasti selliseid vingeid paiku, mida ükski toptours ega estravel ei näita. Ja kordagi ei tundnud ma end ohus olevat! Sellistel reisidel oli parim valuuta NAERATUS! Ja see toimis alati!
Nii. Aga minu tagasitõmbumisel on hoopis teine põhjus. Ja tema ma leidsin tänu sellele, et mina leidsin couchsurfingu. Tema kuulis sellest alles hiljem minu käest ja pole iial sellest midagi arvanud. Aga ilma selleta me poleks ka kunagi kokku jooksnud.
Et siis põjuse nimi on Anthony. Ja ta on sündinud Austraalias ja tal pole plaaniski sealt kuhugile mujale elama minna. Ta on elanud terve elu Melbourne´s ja tal on 7 aastane tütar Karina, kes on äärmiselt oluline tegelane tema elus. Olulisim tegelikult, ma arvan. Lisaks majakesele mere ääres on tal ka 2 koera - siberi huskyd Emily ja Mimi.
Anthony rääkis mulle juba eelmiste jõulude ajal, et küll näed, järgmised jõulud veedad sa siin. Mina olin suht kindel, et tõenäosus, et minu tallad üldse kunagi seda mannert puudutavad on suht nullilähedane.
Nüüd on siis asjad nii kaugel, et Austraalia elamise- ja tööluba on taskus ning peatselt ühinen selle väikese seltskonnaga ja jõulud 2009 veedan ma just täpselt seal, selles Melbourne kodus.
Ma mäletan meie optimismi aasta alguses, kui me hakkasime pabereid viisa jaoks ajama. Muidugi kogu mäng jagunes 90 : 10, et siis mulle jäi see 90 % teha. Algul tundus, et jep.... we will do that! Ajaga hakkas plaat aina aeglasemini käima......polkast valsini... kohati suht ära vajudes.
Mitte et meie oleks ära vajunud, aga .... kui hakkasid asju lähemalt vaatama, siis...... üks kuradi oravaratas! Muidugi pean ma mainima, et kõik sujus, nii Eesti Post kui kõik ametkonnad töötasid laitmatult, kuigi vahepeal ilmselt kohalikus postkontoris vagutati päid, et JÄLLE.......
Ma muidugi tänasin õnne, et mul lapsi pole, muidu oleks see paberilasu olnud kordi kaalukam.
Asja kõige raskem point oli tõestada oma armastuse suurust ja tahet koos olla. Sõnadest ei piisa. Vaja on seda PABERLIKULT tunnistada. Ok, ükski lennu-ja laevapilet ja hotelliarved seda ei tõesta, paar pilti ka nagu natsa vähe. Võtsin siis julguse kokku ja printisin välja kogu meie Skaibi vestlused, seal ju kõik kirjas kuupäevaliselt, kes kellele mis kell teatas, et armastan armastan armastan....... ja seda sai väikeses sriftis 550 lehekülge :). Isegi parim jutuvestja ei suudaks seda põlve otsas välja mõelda, sest see tegelikult oli ka kahe ja kohati kolme inimese igapäevane elu seal paberil, samuti on ju näha kõik tehtud kõned ja mitu tundi siis räägitud.....
Saatsin oma dokumendid Berliini välja 19.mail ja siis hakkas üks lõputu vaikus ja ootus. Esimesed kuud tshekkisin oma meili iga 10 minuti tagant, hiljem .... 3 korda päevas ehk. Ainuke märk, et mu paberid on kohale jõudnud, oli näha krediitkaardi väljavõttelt: 28.05 oli viisa raha maha läinud. Saatsin paar järelepärimist ka ja enne Kreekasse sõitu teatasin, et olen maalt väljas jne jne..... kuid ainult vaikus! Augusti alguses tuli mingi kummaline pakk saatkonnast, mille sees pildid, lennupiletid, telefoni väljavõtted ja miski 30 lehte meie vestlusest - ilma mingi kommentaarita. Asi hakkas ikka väga närviliseks minema: tööandja küsib järjest, et millal minek, küla ilmselt arvaski, et näen vaime ja suhtlen mingite häältega minu peas....ja mul vaja ju misagi ette võtta auto ja korteriga.....
Otsustasime siis, et ootame ära kuni 6 kuud täis saab (viisa menetemise ajaks öeldi 6 kuud) ja siis hakkame päringuid saatma ja helistama. Paljud inimesed Austraalias imestasid, et miks me ei võtnud advokaati appi. Aga meie... me ju hakkasime peale teadmisega: yep, we will do it!
Esimene pääsuke lendas kohale 30.10.... kiri saatkonnast. Ma avastasin selle kell 6 õhtul ja istusin nagu sütel, et Anthonyt mitte üles ajada ja talle teatada! Kiri oli selline a la .... me endiselt ootame teie ... x paberit (abiellumise avaldust!).....ja et kuidas asjad sujuvad ja kas kõik on endiselt jõus.
Ma siis vastasin tagasi, et oleme seda kirja nii kaua oodanud, kuna see on esimene märk saatkonnast ja et kõik on endiselt jõus ja me väga väga tahame koos olla. Ja siis tagasi tuli kiri et...kohe kui saatkond saab kirjaliku tõestuse Austraaliast, et meie avaldus on laekunud, siis on viisa käes. Dziiiiiiiiiizuz, mida kisa kaks vanainimest suutsid enda seest välja ajada no ja minu pisaratel ei olnud lõppu....... Käisin ringi silmad kriimud, aga süda naeris!
Ja siis 11.11 saabus ilus ametlik vastus: Palju õnne, Teie viisa on olemas!
Ja hetkel siis ongi nii, et viimane tööpäev on 11.12, sorteerin oma pabereid, pakin asju, auto müügis, vanematega plaan notaris paar paberit korda ajada .... ja siis 28 päeva pärast peaksin oma 20 kilo pagasiga lennukile marssima :)
Ja põhjus miks ma olen hoidnud distantsi inimestest, on lihtne:
KÕIGIL TEKKIS ÄKKI ARVAMUS MINU ERAELUST JA PALJUD LUBASID ENDALE VABADUST ÖELDA MIDA NAD KÕIGEST SELLEST ARVAVAD JA VAHEPEAL TUNDUS ET KÕIK TEISED TEAVAD PAREMINI ASJADE SEISUST KUI MINA!
Ja ma lihtsalt enam ei jõudnud neile selgitada ja tõestada...... Eriti kuna ma pole iial kellegi teise valikuid hukka mõistnud ja mutta tampinud. Lihtsam oli eemale hoida. Ma tegelikult ka tahan endale elada ja õnnelik olla!
Nii et ... annate äkki andeks nüüd, kui olen natuke loori kergitanud?
Kõik algas tegelikult 2 aastat tagasi, kui Sri Lankalt tagasi tulles hilines lennuk saatuslikud 4 tundi ja me jäime toppama Dubaisse. Me Pilleka ja Epuga muidugi olime suht häpid, sest Emirates orgunnis meile viisa ja hotelli ja transfeeri linna ja tagasi. Peale linnaekskursiooni läksin mina üksinda kõrbesafarile, kuna ma tegelikult ka ei salli shoppamist.
...ning Pillekas ja Epp ei saa tänaseni aru, mis minuga sel öö juhtus.
Tegelikult mitte midagi erilist :)
Kõrbes ootas meid ees beduiini õhtusöök. Võtsin istet esimese laua taha, mis oli kohe lava ääres ning mingil hetkel avastasin, et kuigi ma läksin kõrbesse üksi, oli äkki mu ümber tohuvapohu.... inimesi laiast maailmast. Mingi Kanada tüdruk rääkis miskit juttu miskist courshsurfingust ja ta oli seal omaani poistega.... Ma muidugi ei hakanud neil sõrmi sahtli vahele lööma ja küsima, et mis värk on, aga meelde ma selle sõna jätsin.... et tagasi kodus välja tshekkida, millise saidiga tegu on. Igaljuhu tundus minusuguse seikleja jaoks see piisavalt huvitav. Aga seltskond oli vägev ja rahvaste sõprus ei tundnud piire, lõpuks vehkisin teismeliste vene tüdrukutega araabia diskot.... mida iganes see väljend ka endast ei kujuta.... :)
Kodus eluga tagasi selgus, et tegu on ... COUCHSURFINGUGA! /vaata www.couchsurfing.org/. Isegi kui ma kohe nagu ei jaganud matsu ära, ikkagi registreerisin end ära ja .. nakatusin. Sellest peale võtsin ette päris mitu trippi ja sellega seoses avastasin ka, et ei midagi uut päikese all: inimesed igal pool samasugused! Ja samas sain ka enesekindluse üksi rännata ning nägin kindlasti selliseid vingeid paiku, mida ükski toptours ega estravel ei näita. Ja kordagi ei tundnud ma end ohus olevat! Sellistel reisidel oli parim valuuta NAERATUS! Ja see toimis alati!
Nii. Aga minu tagasitõmbumisel on hoopis teine põhjus. Ja tema ma leidsin tänu sellele, et mina leidsin couchsurfingu. Tema kuulis sellest alles hiljem minu käest ja pole iial sellest midagi arvanud. Aga ilma selleta me poleks ka kunagi kokku jooksnud.
Et siis põjuse nimi on Anthony. Ja ta on sündinud Austraalias ja tal pole plaaniski sealt kuhugile mujale elama minna. Ta on elanud terve elu Melbourne´s ja tal on 7 aastane tütar Karina, kes on äärmiselt oluline tegelane tema elus. Olulisim tegelikult, ma arvan. Lisaks majakesele mere ääres on tal ka 2 koera - siberi huskyd Emily ja Mimi.
Anthony rääkis mulle juba eelmiste jõulude ajal, et küll näed, järgmised jõulud veedad sa siin. Mina olin suht kindel, et tõenäosus, et minu tallad üldse kunagi seda mannert puudutavad on suht nullilähedane.
Nüüd on siis asjad nii kaugel, et Austraalia elamise- ja tööluba on taskus ning peatselt ühinen selle väikese seltskonnaga ja jõulud 2009 veedan ma just täpselt seal, selles Melbourne kodus.
Ma mäletan meie optimismi aasta alguses, kui me hakkasime pabereid viisa jaoks ajama. Muidugi kogu mäng jagunes 90 : 10, et siis mulle jäi see 90 % teha. Algul tundus, et jep.... we will do that! Ajaga hakkas plaat aina aeglasemini käima......polkast valsini... kohati suht ära vajudes.
Mitte et meie oleks ära vajunud, aga .... kui hakkasid asju lähemalt vaatama, siis...... üks kuradi oravaratas! Muidugi pean ma mainima, et kõik sujus, nii Eesti Post kui kõik ametkonnad töötasid laitmatult, kuigi vahepeal ilmselt kohalikus postkontoris vagutati päid, et JÄLLE.......
Ma muidugi tänasin õnne, et mul lapsi pole, muidu oleks see paberilasu olnud kordi kaalukam.
Asja kõige raskem point oli tõestada oma armastuse suurust ja tahet koos olla. Sõnadest ei piisa. Vaja on seda PABERLIKULT tunnistada. Ok, ükski lennu-ja laevapilet ja hotelliarved seda ei tõesta, paar pilti ka nagu natsa vähe. Võtsin siis julguse kokku ja printisin välja kogu meie Skaibi vestlused, seal ju kõik kirjas kuupäevaliselt, kes kellele mis kell teatas, et armastan armastan armastan....... ja seda sai väikeses sriftis 550 lehekülge :). Isegi parim jutuvestja ei suudaks seda põlve otsas välja mõelda, sest see tegelikult oli ka kahe ja kohati kolme inimese igapäevane elu seal paberil, samuti on ju näha kõik tehtud kõned ja mitu tundi siis räägitud.....
Saatsin oma dokumendid Berliini välja 19.mail ja siis hakkas üks lõputu vaikus ja ootus. Esimesed kuud tshekkisin oma meili iga 10 minuti tagant, hiljem .... 3 korda päevas ehk. Ainuke märk, et mu paberid on kohale jõudnud, oli näha krediitkaardi väljavõttelt: 28.05 oli viisa raha maha läinud. Saatsin paar järelepärimist ka ja enne Kreekasse sõitu teatasin, et olen maalt väljas jne jne..... kuid ainult vaikus! Augusti alguses tuli mingi kummaline pakk saatkonnast, mille sees pildid, lennupiletid, telefoni väljavõtted ja miski 30 lehte meie vestlusest - ilma mingi kommentaarita. Asi hakkas ikka väga närviliseks minema: tööandja küsib järjest, et millal minek, küla ilmselt arvaski, et näen vaime ja suhtlen mingite häältega minu peas....ja mul vaja ju misagi ette võtta auto ja korteriga.....
Otsustasime siis, et ootame ära kuni 6 kuud täis saab (viisa menetemise ajaks öeldi 6 kuud) ja siis hakkame päringuid saatma ja helistama. Paljud inimesed Austraalias imestasid, et miks me ei võtnud advokaati appi. Aga meie... me ju hakkasime peale teadmisega: yep, we will do it!
Esimene pääsuke lendas kohale 30.10.... kiri saatkonnast. Ma avastasin selle kell 6 õhtul ja istusin nagu sütel, et Anthonyt mitte üles ajada ja talle teatada! Kiri oli selline a la .... me endiselt ootame teie ... x paberit (abiellumise avaldust!).....ja et kuidas asjad sujuvad ja kas kõik on endiselt jõus.
Ma siis vastasin tagasi, et oleme seda kirja nii kaua oodanud, kuna see on esimene märk saatkonnast ja et kõik on endiselt jõus ja me väga väga tahame koos olla. Ja siis tagasi tuli kiri et...kohe kui saatkond saab kirjaliku tõestuse Austraaliast, et meie avaldus on laekunud, siis on viisa käes. Dziiiiiiiiiizuz, mida kisa kaks vanainimest suutsid enda seest välja ajada no ja minu pisaratel ei olnud lõppu....... Käisin ringi silmad kriimud, aga süda naeris!
Ja siis 11.11 saabus ilus ametlik vastus: Palju õnne, Teie viisa on olemas!
Ja hetkel siis ongi nii, et viimane tööpäev on 11.12, sorteerin oma pabereid, pakin asju, auto müügis, vanematega plaan notaris paar paberit korda ajada .... ja siis 28 päeva pärast peaksin oma 20 kilo pagasiga lennukile marssima :)
Ja põhjus miks ma olen hoidnud distantsi inimestest, on lihtne:
KÕIGIL TEKKIS ÄKKI ARVAMUS MINU ERAELUST JA PALJUD LUBASID ENDALE VABADUST ÖELDA MIDA NAD KÕIGEST SELLEST ARVAVAD JA VAHEPEAL TUNDUS ET KÕIK TEISED TEAVAD PAREMINI ASJADE SEISUST KUI MINA!
Ja ma lihtsalt enam ei jõudnud neile selgitada ja tõestada...... Eriti kuna ma pole iial kellegi teise valikuid hukka mõistnud ja mutta tampinud. Lihtsam oli eemale hoida. Ma tegelikult ka tahan endale elada ja õnnelik olla!
Nii et ... annate äkki andeks nüüd, kui olen natuke loori kergitanud?
Kommentaarid
Postita kommentaar