Kõigil neil, kes kuulsid, et me sõidame keset kõige kuumemat puhkuste aega Canberrasse, tõusis kulm või kaks paar kraadi kõrgemale, et MILLEKS CANBERRA??????
**********************************************************************
Enamik inimesi väljapool Austraaliat ei teagi, et mitte kiidetud Sydney, vaid ikka tegelikult Canberra on Austraalia pealinn, mis ongi ehitatud keset mittemidagi maad, kuna Sydney ja Melbourne omal ajal ca 100 aastat tagasi ei suutnud kokku leppida, kumb loobub aust olemaks pealinn vastloodud Austraalia riigile (1901 aastal otsustasid Briti koloonia osariigid kaugel Austraalia mandril luua ühtse riigi, mis sai ülla, ülla!nimeks Austraalia).
Seega, valiti välja koht kus enamjaolt polnud midagi, peale võsa ja metsa ning mõni üksik põllusiil sekka. Muidugi olid Melbourne inimesed nördinud, sest toigas lööd maasse paarsada kilomeetrit Sydneyle lähemale. Ent kui ongi olnud magamata öid ja/või pisaraid valatud selle ebaõigluse pärast, siis aeg on oma töö teinud, uues põlvkonnad on peale kasvanud, linn ehitati üles, eesmärgiga luua kaasaegne linn, mis sobituks kenasti olemasoleva loodusega ning kus oleks palju ruumi nii riigiametnikel ametiasutuste ja saatkondade vahel vehkida kui ka kängurudel vilkalt keset parke omi asju toimetada.
**********************************************************************
Polegi imestada, kui keegi aru ei saanud, miks meie pere oma sammud sinna seab! Jaanuaris olevat Canberra 1. välja surnud, kuna kõik puhkavad, 2. päikesest põlenud pruun võsa
No aga kuna meie elamegi ju rannas, siis seda igavest kutset igal suvel auto maast laeni suvevärki täis laadida ja siis minna randa telkima, meil pole. Meil on randaminek nagu teine loomus igapäevaste toimetuste seas.
Tegelikult tuli meil jutuks juba millalgi oktoobris, et kuna minu Eesti pass on aegumas, siis äkki peaks ühendama vajaliku meeldivaga - teha passitaotlus ning anda sõrmejäljed Eesti saatkonnas ning samas kaeda üle ka pealinn? Keegi meie perest polnud kunagi Canberras käinud - jah, tean ajab naerma, kuidas, te polegi pealinnas käinud????? Tavalisel austraallasel pole ju mingeid toimetusi pealinnas. Igal osariigil on oma pealinn, kus asju aetakse ja ei kujutanud ka meie omal ajal ette, miks peaks aetama asju Moskvas ja mitte Tallinnas.
Lisaks on pealinn üle 700 km kaugusel, nii et lihtsalt tassi kohvi ja saiakese pärast vähemalt Melbournest, kohvikupealinnast, küll keegi sinna ei sõida.
Seega otsustatud, kokkusaamine saatkonnas kokkulepitud ja üljejäänud oli vaid maitse küsimus, mismoodi sinna 700 km taha saab.
Meie valisime mugavuse pärast muidugi minu auto!
Leppisime kokku eelnevalt, et halva tuju jätame koju, kogu maailma nodi kaasa ei vea ning et iga kase juures jalga ei tõsta!
Minekuks valisime aeglasema tee - 300 km mööda rannikut ja siis suunduda üle mägede ning jääda öömajale 130 km kaugusele Canberrast, et siis pühapäeva hommikul varakult teekonda jätkata.
GPS teatas meile uljalt laupäeva hommikul kell 8, et öömajani on 599 km. Julgete huntide rinnad on rasvased ning meil veeta 600 km teineteise seltskonnas pole kunagi probleem olnud! Teismeline oli end tagaistmel sisse seadnud tekkide ja patjade keskele, varustatuna kõrvaklappide, iPadi, Samsungi tahvli ja Samsungi telefoniga, mis KÕIK olid laetud (ent igaks juhuks olid kaasa võetud ka kõik kaablid ja muud vidinad, sest ju see oleks maailma ots, kui üks või isegi kolm peaks rivist välja minema.....) ja ega me teda rohkem eriti ei näinud ega kuulnud ülejäänud teekonna jooksul.
Tegelikult oli sõit ootuspäraselt mugav, natsa aeglane ehk nondes väikelinnades tee peal, ent mis minul kaevelda - minu pea keerles kaela otsas 360 kraadi ahmides sisse vaateid ja loomi ja inimesi.
Mind lasti rooli taha pühaks 200 kilomeetriks, metsade vahel, kus meiega samas suunas liikus umbes terve trassi jooksul 3 muud autot. Vastassuund oli aga täis paate ja karavane vedavaid autosid, kelle taha oli takerdunud (ilmselt vihast hullumas) terve parv väikeautosid, kõigil suund rannikule. Loodame et nad sinna tõotatud maale ka kunagi jõudsid!
Tee viis läbi Snowy Mountain (Lumemägede) piirkonna, mis hõivab ca 7000 ruutkilomeetrit ning milles asub ka Austraalia kõige kõrgem tipp, Mt Kosciuszko oma 2228 meetriga. Kõige kõrgem koht, millest me üle veeresime, oli 1110 m merepinnast, ent kuna ainuke füüsiline harjutus oli minule see peakeerutamine ning Renault toimetas meid laugelt üles ja alla, siis selle mäetipu vallutamist ma mingiks isiklikuks saavutuseks ei pea (erinevalt Wilson Promontorys paar kuud tagasi!)
Meie aga lõime lusika nurka selleks õhtuks Coomas. Jap, kuulsite õigesti - koomas! Pereisa langes nagu kuulist tabatud koheselt voodisse, sel ajal kui mina läksin väikelinna nimega Kooma vallutama. Valluturetk oli küll ajaloo lühim - kogu linn oli vaiksem kui Türi esmaspäeva õhtul kell 8.... mitte hingegi! Kui krusiisin mööda laiu ja tühje tänavaid, jäi mulle silma Eesti lipp. Jap, kuulsite õigesti - kuskil pärapärgus asuvas linnakeses nimeg Kooma, on tänava ääres teiste lippude seas uhkesti lehvimas sini-must-valge lipp!
Ausalt, ma oleks oma juhi-istme peale alla kukkunud, kui turvavöö polek mind kinni hoidnud! Ja jumalale tänu, et ma näiteks õuna ei puginud sel ajal, sest siis oleks selle kohe kurku tõmmanud ning lumivalgekesena otsa andnud..... keerasin auto ümber ning panin prillid ninale, et nägemine oleks terav. Ent seal ta oli!
Nii atsakat prouat polnud meie motelli vastuvõtulaua tädi ammu näinud, kui mina sisse sammusin, käe puusa panin ja nõudsin rest of the story!
Tegu olevat nimelt Lippude Avenüüga, mis on püsti pandud mälestuseks kõigile töömeestele, kes tulid appi ehitama Austraalia suurimat inseneriprojekti, Snowy Mountain Scheme, otsetõlgituna Lumemägede Skeemi. Need töömehed olla tulnud üle 30 riigist, et ehitada üles maailma suurim veeprojekt ja nende auks olidki lipud püsti! (nii spetsiifiliseks keegi muidugi pole läinud, et ka nonde eestlaste nimed oleks teada saanud!)
Projekt ise algas 1949 aastal mõttega, et äkki koguks kokku kõik selle lume ja vee Lumemägedest ning suunaks selle siis mägedest alla vajalikus suunas, et niisutada põllumaid kuni tuhandete kilomeetrite kaugusel mäestikust ning samal ajal kõik see voolav vesi ka toodaks elektrit. Mõte ju hea, ent teostus võttis üle 30 aasta. Ent mis siin viriseda, valmis ta sai ja toimib! See et mõnigi orus asuv küla koliti mäetippu ja org ujutati üle ning muudeti veehoidlaks, oli ilmselt probleem nendele inimestele, kes sel ajal juhtusid seal elama, ent tänapäeval pole enam märkigi mingist ohkimisest, sest projekt on edukas ja kuigi kogu sellest ehitustööst on inimsilmale näha ainult 2% (ülejäänud on mägede sees), toob see sisse turiste ja talvehooajal suusatajaid suusakuurortite nõlvadele. Ma loodan, et kõik on häpid!
Kuna Koomas midagi muud erilist teha polnud, siis langesime ka meie kooma suht vara. No ok, minusugusele unetule oleks kooma kena unistus, seega rapsisin kuidagi väherdades läbi öö, et hommikul perele jalad alla saaks ja Koomast minema!
Canberrasse saabusime pühapäeva hommikul kell 10.
Oh My God! Liiklust pole!!!!!! Ja polnudki kuni lõpuni! Ma armastan seda linna!
Meie pühapäev oli väga tegus - alustasime Austraalia Sõjamuuseumiga ja minusugusele sõja-ajaloo gurmaanile oli see trühvel taldrikul! Austraalia sõja-ajalugu on muidugi veelgi lühem, kui kogu Austraalia ajalugu, algab 1914 aastal Esimese Maailmasüja algusega, jumal tänatud. Muidu poleks ma nädal aega sealt välja saanud!
Mulle meeldis muidugi kõige enam need kaks seina, kus on iga lahingutegevuses hukkunud inimese nimi kirjas, sest iga nime taga on need, kes temast maha jäid ja kes kaotusvaluga pidid hakkama saama (kui said...)
Ent kogu muuseum on lihtsalt suurepärane ja informatsioon kenasti esile toodud. Muidugi oli seal tuhat inimest ja omajagu trügimist, aga enamus inimesi lihtsalt jooksis läbi, nii et meil oli piisavalt aega lugeda, vaadata ja arutleda.
Muuseumist välja jalutades ja raamatukotti järel lohistades (ikka, ma ei saa raamatuid ostmata jätta, eriti kui need on just mulle kirjutatud!) arutasime, et vist mitte kunagi pole üheski sõjas võitjaid olnud. Nn. võit tuleb ju läbi kohutavate kaotuste ning kogu selle hävitustöö taustal ning eesoleva ülesehitustöö arvel - kas see võit ongi võit, mis on võidu hind?
Enne veel kui päevakavaga edasi läksime, viisime oma vähesed natad hotelli. Hotell oli nii heas kohas ja nii lahe, et pidime lapse vägisi kaasa vedama päeva teise poole kultuurikavaks - meie laps olekski tahtnud uppuda ülisuurde voodisse ja vahtida non stop tasuta uusimaid filme! Ent vanadel inimestel olid eluga teised plaanid (me ei tulnud siia Facebuukis istuma ega filme vahtima, vaid Canberrat avastama!) - Rahvusmuuseum ja Parlamendihoone!
Meie avastuseks asub Canberras kõik suhteliselt lähedal ja kas ma juba mainisin, et liiklust pole!?
Rahvusmuuseumi me lihtsalt jooksime läbi ühe hingetõmbega, sest seal oli veelgi rohkem inimesi ja veelgi vähem ruumi ja/või õhku! Parlamendihoonesse saime läbi hambuni relvastatud turvakontrolli ja kogu see aeg, mis me maja peal ringi kondasime, tundsid neid silmi sind jälgivat! Ent tore oli - parlamendihoone on avatud avalikkusele ja nii saad mööda koridore ringi tuiata ning istungite saalis tooli maitset tunda.
Ent õhtusöögi ajaks olime me kõik kolm juba suhteliselt koomas emotsioonidest ja nähtust, seega peale õhtusööki kobisime igaüks oma tuppa - lapsel oli omaette tuba! - mina palusin kaasal valada mulle klaasi veini, veel enne kui voodisse udusulgedesse vajusin ja siis vaatasin ära filmi, sel ajal kui pereisa oligi juba koomasse vajunud ning lõrises mu kõrval magada! (ta tegelt väitis, et EI maganud, vaid KUULAS filmi! - minu küsimuse peale, et kuidas siis Captain Fantastic ka lõppes, kõlas ebamäärane eeeehm.... )
Koduteeks valisime teise trassi, 717 km pikk ja teiselt poolt ümber Lumemägede! Umbes 50 km pärast ühines meie tee suure riigiteega, kust edasine oli peatumatu asfalt, 110 km tunnis! Koju jõudime me 15 minutit vähem kui 7 tunniga, ilma ühegi peatuseta, ent sellegi poolest heas tujus ja ühes tükis! Terve tee kaasa üürates minu playlistis jõudsime me 7 tunni ajal alles täheni I.... nii et kõik ülejäänud laulud mille pealkirjad algavad alates J, peavad uut reisi ootama!!
**********************************************************************
Enamik inimesi väljapool Austraaliat ei teagi, et mitte kiidetud Sydney, vaid ikka tegelikult Canberra on Austraalia pealinn, mis ongi ehitatud keset mittemidagi maad, kuna Sydney ja Melbourne omal ajal ca 100 aastat tagasi ei suutnud kokku leppida, kumb loobub aust olemaks pealinn vastloodud Austraalia riigile (1901 aastal otsustasid Briti koloonia osariigid kaugel Austraalia mandril luua ühtse riigi, mis sai ülla, ülla!nimeks Austraalia).
Seega, valiti välja koht kus enamjaolt polnud midagi, peale võsa ja metsa ning mõni üksik põllusiil sekka. Muidugi olid Melbourne inimesed nördinud, sest toigas lööd maasse paarsada kilomeetrit Sydneyle lähemale. Ent kui ongi olnud magamata öid ja/või pisaraid valatud selle ebaõigluse pärast, siis aeg on oma töö teinud, uues põlvkonnad on peale kasvanud, linn ehitati üles, eesmärgiga luua kaasaegne linn, mis sobituks kenasti olemasoleva loodusega ning kus oleks palju ruumi nii riigiametnikel ametiasutuste ja saatkondade vahel vehkida kui ka kängurudel vilkalt keset parke omi asju toimetada.
**********************************************************************
Polegi imestada, kui keegi aru ei saanud, miks meie pere oma sammud sinna seab! Jaanuaris olevat Canberra 1. välja surnud, kuna kõik puhkavad, 2. päikesest põlenud pruun võsa
No aga kuna meie elamegi ju rannas, siis seda igavest kutset igal suvel auto maast laeni suvevärki täis laadida ja siis minna randa telkima, meil pole. Meil on randaminek nagu teine loomus igapäevaste toimetuste seas.
Tegelikult tuli meil jutuks juba millalgi oktoobris, et kuna minu Eesti pass on aegumas, siis äkki peaks ühendama vajaliku meeldivaga - teha passitaotlus ning anda sõrmejäljed Eesti saatkonnas ning samas kaeda üle ka pealinn? Keegi meie perest polnud kunagi Canberras käinud - jah, tean ajab naerma, kuidas, te polegi pealinnas käinud????? Tavalisel austraallasel pole ju mingeid toimetusi pealinnas. Igal osariigil on oma pealinn, kus asju aetakse ja ei kujutanud ka meie omal ajal ette, miks peaks aetama asju Moskvas ja mitte Tallinnas.
Lisaks on pealinn üle 700 km kaugusel, nii et lihtsalt tassi kohvi ja saiakese pärast vähemalt Melbournest, kohvikupealinnast, küll keegi sinna ei sõida.
Seega otsustatud, kokkusaamine saatkonnas kokkulepitud ja üljejäänud oli vaid maitse küsimus, mismoodi sinna 700 km taha saab.
Meie valisime mugavuse pärast muidugi minu auto!
Leppisime kokku eelnevalt, et halva tuju jätame koju, kogu maailma nodi kaasa ei vea ning et iga kase juures jalga ei tõsta!
Minekuks valisime aeglasema tee - 300 km mööda rannikut ja siis suunduda üle mägede ning jääda öömajale 130 km kaugusele Canberrast, et siis pühapäeva hommikul varakult teekonda jätkata.
GPS teatas meile uljalt laupäeva hommikul kell 8, et öömajani on 599 km. Julgete huntide rinnad on rasvased ning meil veeta 600 km teineteise seltskonnas pole kunagi probleem olnud! Teismeline oli end tagaistmel sisse seadnud tekkide ja patjade keskele, varustatuna kõrvaklappide, iPadi, Samsungi tahvli ja Samsungi telefoniga, mis KÕIK olid laetud (ent igaks juhuks olid kaasa võetud ka kõik kaablid ja muud vidinad, sest ju see oleks maailma ots, kui üks või isegi kolm peaks rivist välja minema.....) ja ega me teda rohkem eriti ei näinud ega kuulnud ülejäänud teekonna jooksul.
Tegelikult oli sõit ootuspäraselt mugav, natsa aeglane ehk nondes väikelinnades tee peal, ent mis minul kaevelda - minu pea keerles kaela otsas 360 kraadi ahmides sisse vaateid ja loomi ja inimesi.
 |
| Ma pean mainima, et terve tee alates osariigi piirist oli kenasti pikitud loomalaipadega, erinevas staadiumis kängurusid ja wallabisid olid teeääred täis. Kui meie osariigis koristab korjused ära teid hooldaja ja Tasmaanias söövad kõik värske ära Tasmaania kuradid, siis New South Walesis on nad kõik jäetud silmailuks tee äärde loodusele lintshida! Pildilt puudub korjus nii et ärge nähke vaeva - tegu pole peitepildiga Sädeme ajalehes! |
Mind lasti rooli taha pühaks 200 kilomeetriks, metsade vahel, kus meiega samas suunas liikus umbes terve trassi jooksul 3 muud autot. Vastassuund oli aga täis paate ja karavane vedavaid autosid, kelle taha oli takerdunud (ilmselt vihast hullumas) terve parv väikeautosid, kõigil suund rannikule. Loodame et nad sinna tõotatud maale ka kunagi jõudsid!
Tee viis läbi Snowy Mountain (Lumemägede) piirkonna, mis hõivab ca 7000 ruutkilomeetrit ning milles asub ka Austraalia kõige kõrgem tipp, Mt Kosciuszko oma 2228 meetriga. Kõige kõrgem koht, millest me üle veeresime, oli 1110 m merepinnast, ent kuna ainuke füüsiline harjutus oli minule see peakeerutamine ning Renault toimetas meid laugelt üles ja alla, siis selle mäetipu vallutamist ma mingiks isiklikuks saavutuseks ei pea (erinevalt Wilson Promontorys paar kuud tagasi!)
Meie aga lõime lusika nurka selleks õhtuks Coomas. Jap, kuulsite õigesti - koomas! Pereisa langes nagu kuulist tabatud koheselt voodisse, sel ajal kui mina läksin väikelinna nimega Kooma vallutama. Valluturetk oli küll ajaloo lühim - kogu linn oli vaiksem kui Türi esmaspäeva õhtul kell 8.... mitte hingegi! Kui krusiisin mööda laiu ja tühje tänavaid, jäi mulle silma Eesti lipp. Jap, kuulsite õigesti - kuskil pärapärgus asuvas linnakeses nimeg Kooma, on tänava ääres teiste lippude seas uhkesti lehvimas sini-must-valge lipp!
Ausalt, ma oleks oma juhi-istme peale alla kukkunud, kui turvavöö polek mind kinni hoidnud! Ja jumalale tänu, et ma näiteks õuna ei puginud sel ajal, sest siis oleks selle kohe kurku tõmmanud ning lumivalgekesena otsa andnud..... keerasin auto ümber ning panin prillid ninale, et nägemine oleks terav. Ent seal ta oli!
Nii atsakat prouat polnud meie motelli vastuvõtulaua tädi ammu näinud, kui mina sisse sammusin, käe puusa panin ja nõudsin rest of the story!
Tegu olevat nimelt Lippude Avenüüga, mis on püsti pandud mälestuseks kõigile töömeestele, kes tulid appi ehitama Austraalia suurimat inseneriprojekti, Snowy Mountain Scheme, otsetõlgituna Lumemägede Skeemi. Need töömehed olla tulnud üle 30 riigist, et ehitada üles maailma suurim veeprojekt ja nende auks olidki lipud püsti! (nii spetsiifiliseks keegi muidugi pole läinud, et ka nonde eestlaste nimed oleks teada saanud!)
Projekt ise algas 1949 aastal mõttega, et äkki koguks kokku kõik selle lume ja vee Lumemägedest ning suunaks selle siis mägedest alla vajalikus suunas, et niisutada põllumaid kuni tuhandete kilomeetrite kaugusel mäestikust ning samal ajal kõik see voolav vesi ka toodaks elektrit. Mõte ju hea, ent teostus võttis üle 30 aasta. Ent mis siin viriseda, valmis ta sai ja toimib! See et mõnigi orus asuv küla koliti mäetippu ja org ujutati üle ning muudeti veehoidlaks, oli ilmselt probleem nendele inimestele, kes sel ajal juhtusid seal elama, ent tänapäeval pole enam märkigi mingist ohkimisest, sest projekt on edukas ja kuigi kogu sellest ehitustööst on inimsilmale näha ainult 2% (ülejäänud on mägede sees), toob see sisse turiste ja talvehooajal suusatajaid suusakuurortite nõlvadele. Ma loodan, et kõik on häpid!
Kuna Koomas midagi muud erilist teha polnud, siis langesime ka meie kooma suht vara. No ok, minusugusele unetule oleks kooma kena unistus, seega rapsisin kuidagi väherdades läbi öö, et hommikul perele jalad alla saaks ja Koomast minema!
 |
| Lumemäed |
 |
| Kuhupoole jääb kodu? |
 |
| Kesse lollitab? |
 |
| Kui seda metsa ees poleks.... uups, polegi ju! |
 |
| Tõeliselt hea kohv! Tükike Melbourne Koomas! |
Canberrasse saabusime pühapäeva hommikul kell 10.
Oh My God! Liiklust pole!!!!!! Ja polnudki kuni lõpuni! Ma armastan seda linna!
Meie pühapäev oli väga tegus - alustasime Austraalia Sõjamuuseumiga ja minusugusele sõja-ajaloo gurmaanile oli see trühvel taldrikul! Austraalia sõja-ajalugu on muidugi veelgi lühem, kui kogu Austraalia ajalugu, algab 1914 aastal Esimese Maailmasüja algusega, jumal tänatud. Muidu poleks ma nädal aega sealt välja saanud!
Mulle meeldis muidugi kõige enam need kaks seina, kus on iga lahingutegevuses hukkunud inimese nimi kirjas, sest iga nime taga on need, kes temast maha jäid ja kes kaotusvaluga pidid hakkama saama (kui said...)
Ent kogu muuseum on lihtsalt suurepärane ja informatsioon kenasti esile toodud. Muidugi oli seal tuhat inimest ja omajagu trügimist, aga enamus inimesi lihtsalt jooksis läbi, nii et meil oli piisavalt aega lugeda, vaadata ja arutleda.
Muuseumist välja jalutades ja raamatukotti järel lohistades (ikka, ma ei saa raamatuid ostmata jätta, eriti kui need on just mulle kirjutatud!) arutasime, et vist mitte kunagi pole üheski sõjas võitjaid olnud. Nn. võit tuleb ju läbi kohutavate kaotuste ning kogu selle hävitustöö taustal ning eesoleva ülesehitustöö arvel - kas see võit ongi võit, mis on võidu hind?
 |
| Vaade muuseumi ukselt Parlamendi Hoonele |
Meie avastuseks asub Canberras kõik suhteliselt lähedal ja kas ma juba mainisin, et liiklust pole!?
Rahvusmuuseumi me lihtsalt jooksime läbi ühe hingetõmbega, sest seal oli veelgi rohkem inimesi ja veelgi vähem ruumi ja/või õhku! Parlamendihoonesse saime läbi hambuni relvastatud turvakontrolli ja kogu see aeg, mis me maja peal ringi kondasime, tundsid neid silmi sind jälgivat! Ent tore oli - parlamendihoone on avatud avalikkusele ja nii saad mööda koridore ringi tuiata ning istungite saalis tooli maitset tunda.
 |
| Parlamendihoone |
Ent õhtusöögi ajaks olime me kõik kolm juba suhteliselt koomas emotsioonidest ja nähtust, seega peale õhtusööki kobisime igaüks oma tuppa - lapsel oli omaette tuba! - mina palusin kaasal valada mulle klaasi veini, veel enne kui voodisse udusulgedesse vajusin ja siis vaatasin ära filmi, sel ajal kui pereisa oligi juba koomasse vajunud ning lõrises mu kõrval magada! (ta tegelt väitis, et EI maganud, vaid KUULAS filmi! - minu küsimuse peale, et kuidas siis Captain Fantastic ka lõppes, kõlas ebamäärane eeeehm.... )
 |
| Meie voodi oli otsevaates Välisministeeriumi akendest. |
Esmaspäeva hommikul läksime avastasime rohkem pealinna, käisime käsikäes ümbruskonnas kolamas, sel ajal kui teismeline basseinis ujuda vihtus ..... no nii umbes 10 min - liiga madal olevat olnud! Ja siis väisasime veel Vana Parlamendi Hoonet ja Rahvusgaleriid, kui oligi aeg end hotellist välja kirjutada ja saatkonda sättida.
Saatkonnas läks kõik lepse reega, täitsin passiavalduse esmalt sinise pastakaga ja siis uuesti mustaga, maksin mõne raha, andsin sõrmejäljed, ajasin paar sõna juttu ja asi ants, effektiivne ja eestlaslik. Nüüd vajan vaid 8 nädalat, et tutt-uut Eesti passi oma näppude vahel hoida.....
Ja siis algas tee koju! Täitsime kõik paagid - auto ja kõhud!
 |
| Tulles saatkonnast |
 |
| Uskuge mind, see on SUUR känguru |
 |
| Seda mis sai autost, millega see isend kokku põrkas, ajalugu vaikib! |
Koduteeks valisime teise trassi, 717 km pikk ja teiselt poolt ümber Lumemägede! Umbes 50 km pärast ühines meie tee suure riigiteega, kust edasine oli peatumatu asfalt, 110 km tunnis! Koju jõudime me 15 minutit vähem kui 7 tunniga, ilma ühegi peatuseta, ent sellegi poolest heas tujus ja ühes tükis! Terve tee kaasa üürates minu playlistis jõudsime me 7 tunni ajal alles täheni I.... nii et kõik ülejäänud laulud mille pealkirjad algavad alates J, peavad uut reisi ootama!!
Ka kui siis küsite, kus kassid olid sel ajal kui hiired Canberras juustu sõid? Kassid olid meie bangalo üürniku järelvalve all, ignoreerides teda täielikult! Mingil kombel aga olid hakklihakausikesed alati hommikuks tühjaks noolitud ja kust see värske hakkliha sinna kopsikutesse sai, polnud oluline. Tähtsaim oli, et mülemmad jooksid meile vastu ja undasid ning Prints tegi kohe endale pesa Karina kõhu peale ning Anna ei lasknud Anthonyt silmist. Mis mina sel ajal tegin? Õige - pesin kasside kopsikuid ja sõelusin junne nende liivakastis!
Back to normal!
Loo lõpuks ma pean nentima, et ma armusin Canberrasse kõrvuni ja kui mul kodu poleks, siis läheksin elama hoopis sinna aedlinna, nautima vaikust, rahi, head kohvi ja kas ma mainisin - olematut liiklust?
Seniks aga soldier on, puhkus on läbi ja homme hakkab kõik otsast peale - luugid, kardinad ja rulood ning kõikseemees!
Kommentaarid
Postita kommentaar