Ehk siis eestlased Austraalias!
Mul oli õnn võtta vastu Aive ja Pilleriin ning nendega kaks nädalat hängida ning näidata OMA Austraaliat! See et Pillekas siiamaile jõuab, oli vaid aja küsimus, ent et Aive kohale lendas, on juba sündmus omaette!
Mitteteadjale olgu öeldud, et Aivega õppisime me koos EPAs ja olime kõik need aastad ninapidi koos, kuni elu teda Saaremaale ära vedas. Pillekas oli meist aasta maas, ent temaga olen ma ninapidi koos olnud nii kooli ajal kui ka hiljem, toimetades Eestimaa põllumajanduses ning ka koos rännates.
Milline ta siis oli, see MINU Austraalia?
Mul olid juba pikki kuid ilmataadiga läbirääkimised käimas ja kena ilm tellitud, ent ilmataat otsustas sel aastal Melbourne ilmaga trikitada, nii et terve kevad on olnud külm, tuuline (loe: tormine) ja päikesekiireta, ent sel hetkel, kui eestlased kohale jõudsin, oragniseeriti ka päike välja!
Kuna mina olen ikkagi maatüdruk, kes sattus elama suurlinna serva ja ennast ei oska kohe kuidagi selle suurlinnaga seostada, siis mis seal muud, kui vedasin näitsikud ikka kohe loodusesse! Ikka eesrand ja tagarand ja võsa... Sel ajal kui mu kaks külalist end igal võimalusel päikesekiiri püüdsid, mina VÄLTISIN päikest, ent sellegipoolest õnnestus mul esimese päevaga ära põletada nägu ja peanahk ning T-särk kehale keevitada nagu korralikul agronoomil kombeks. Ülejäänud 12 päeva koorus mul nahka maha ja nii kandsingi ainult mingeid pika käisega pluuse, lisaks veel suusamütsi, ent ega see just paha idee polnud, sest NB! kõik jutud, nagu oleks Austraalias kena ilm 365 päeva aastas, on linnamüüt ning sellest saab alles siin olles aru, kui KÜLM on Antarktikast tulev tuul!
Meie naabruses asuva poolsaare peal tiirutades kolasime hekkidest labürintidest, külastasime ühte mainekamat veini-istandust ja mekkisime-ostsime kaasa, nautisime vaadet ülalt, sõime mereande (mina mitte!) ning väisasime majakat ja otsisime kivide alt spunki.
 |
| Korralike tütarlastena esitasime pealtvaatajatele memmederühma lindikava. Lindi unustasime maha, ent õnneks oli meetrite pikkuseid vetikaid kohapealt tasuta saadaval. |
 |
| Vaade ülalt |
 |
| Ühe tagaranna lõvi lõugade vahel |
 |
| Luidete tagant.... |
 |
| .... leidsime karmi ilu, mis lisas särtsu meie rändnunnade ordule! |
 |
| Neid on siin nähtud |
 |
| Kaheksajalg. Öäkk.... |
 |
| Fish`n ships. Yum! |
 |
| Vaade üle õla "taga"randadele - Sorrento, Blairgowrie, Rye, St Andrews ja Gunnamatta |
 |
| Nature eesranda ka - lahepoolne meri |
 |
| Võtsime aega, et lainete tekkimise võlu jälgida. Oma järgmises elus hakkan laineteuurijaks! |
 |
| Minu absoluutne lemmik-koht, kuhu ma ka sinu kohale vean, kui mulle külla tuled! |
 |
| Megane - vapper transporditööline, kes pidas meiega vastu 2400 km |
 |
| Saabusime Marsile |
 |
| ... |
 |
| Pillekas ilma veinita purjus. Lavendlilõhnast, ma arvan |
 |
| Oma ala spetsialistid. Ent mina punast veini ei joo ning kuna ma olin ka grupi kaine autojuht, siis ei andnud alla ka ahvatlusele valgele veinile päkad silma pista |
 |
| Cape Schank |
 |
| Nunnad hoos |
 |
| Gunnamatta rand - surfarite paradiis. Ja kui küsite, et mis meile sinna asja oli, siis... kamoon, luidete vahele päikest võtma! Laine oli aga seal kõige võimsam! |
 |
| Peale rändnunnade olid randa ära eksinud ka lohelennutajad..... |
Võtsime ette kaks pikemat reisi. Auto oli tuubil täis sooje riideid ja tekke, plätusid ja käterätte!
Esimene reis viis meid läbi maalilise ja künkliku karjakasvatus piirkonna (no kujutage ette kahte põllumeest autos oigamas ning igal kurvil sarvilistest pilte tegemas!) ilusasse kohta, mis kannab nime Wilson Promontory. Tegu on mandri küljes oleva ripikuga, mis eristub mandrist puutumatu looduse ja loomastikuga. Maastikuvormideks on mäed ja orud, kaljurahnud ja liivaluited, graniitkivid ja peenliiv.
Kuna julge hundi rinnad on endiselt rasvased ja julge hunt võtab ette suurelt, siis esmalt otsustasime mitte laiselda, vaid minna ikka kohe mäkke. Ilma igasuguse ettevalmistuseta, eel-laagrita ja sherpadeta! Ainuke sherpa moodi asi olin ma ise, kes seljakotti paar pudelit vett viskas, seda otsust poole tee peal kirudes, ent enne lõppu õnnistades, sest tõesti - lonks vett surijale võib imet teha!
Mäetippu me välja jõudsime! Veremaitse oli suus ja jalad värisesid, higi voolas ojadena, kui siis tipus kaljunukile istuma langesime, ent see kõik oli seda väärt! Vahet pole, et tipp oli ainult 558 m kõrge, ent meile oli see täielik Mount Everesti vallutamine ning me oleks Eesti lipu uhkusega maase löönud (loe: kalju sisse uuristanud), kui see meil vaid kaasas oleks olnud!
Huvitaval kombel läks mäest allaveeremine märksa lihtsamalt :D
Sättisime end sisse safari telgis, mis maksis hingehinna, ent selle eest pidi olema
oaas metsikus läänes ning mille ümber pidi väidetavalt kihisema igasugustest metsloomadest. Tegelikult oli tegu osava turundustrikiga, sest telk osutus külll suureks, ent täiesti hingetuks kopliks, kus oli kolmele rändajale 2 pesemata klaasi ja eelmistelt külastajate poolt külmkappi maha unustatud karahvin mingi imeliku vedelikuga (mille degusteerimise me vahele jätsime!) ja telgi ümbruses nägime ainult ühte vallabit, kängurust väiksemat hüpiklooma.
Ent selle eest ülejäänud laagris elu kihas: karvastest ja sulelistest ning teistest matkasellidest!
Järgmisel päeval avastasime taaskord peidetud aardeid, ehk siis randu ja abajaid, küll laulvate liivade, blondide surfarite ja kellegi taskust pudenenud rahnudega. Taaskord lasid eestlased end päiksesel paitada ja taaskord mina jonnakalt vältisin päikest.
 |
| Selleks tuleb 200 km kodust eemale sõita, et looduses emusid näha! |
 |
| Meie Everest! |
 |
| Tõenduseks, et oleme seal olnud! Ent kuna mina kardan kõrgust, siis end veerekese äärde ei sättinud, vaid toetasin kaljuseina, süda rinnust välja hüppamas! Ent isegi käte värisedes suutsin Aive ja Pilleka ajas jäädvustada! |
 |
| Tagasi maa peale! |
 |
| Meie super telk, mis tegelikult oli lage ja kõle koppel ning ilmselgelt ülehinnatud! |
 |
| Vaade telgitrepilt meie Everestile (mille tegelik nimi on Mt Oberon!) |
 |
| Päeva ära saatmas |
 |
| Laulvad liivad. Austraalia helistikus! |
 |
| Margiti kalliskivid. Ärge tulge mind juveelidega ära ostma. Rändrahnuga võite küll ahvatleda! |
 |
| Ja järgmine rand |
 |
| ... ja veel üks |
 |
| Tagasi inimkonnas |
 |
| Jap, Pillekas, kõik need austrid on sinu - mina keeldun, tänan väga! |
 |
| Hea sõbra jaoks on valla mu aken ja mu uks... ning muidugi mu toidukott! |
 |
| Kohe näha et vanad sõbrad.... |
 |
| ... ent kus on, sinna tuleb juurde! |
 |
| Pillekas ja noor ema! |
 |
| Tasmaania kurat - väljasuremise äärel. Loodame et peavad vastu ja suuvähktõvele, mis kuradeid laastab, osatakse peagi piir panna! Armas elukas! |
 |
| Metsik koer Dingo! |
 |
| Rindeajakirjanik aktsioonis |
 |
| Minu absoluutne lemmikloom Austraalias - vombat |
 |
| Meie köök laagris, kus väidetavalt olla kõik vajalik üheks korralikuks grillipeoks! Kahjuks polnud olemas mitte ühtegi riista, ning selle asemel, et paljaste kätega karu tappa, pidime me oskama selle asemel paljaste kätega liha küpsetada - õnneks mul endiselt huulepulka kotis pole, vaid taskunoa ikka leiab, seega saime liha küpsetatud ja kõhu täis! |
 |
| Sulelised. Rosella - sinipunane ja Galah - roosad |
Edasine tee viis meid tagasi inimkonda ning suund sai võetud Philip Islandile, kuhu ma olen kõik oma külalised viinud kahel põhjusel: et nad känguru saaksid kõrva tagant sügada ning eneseharimise mõttes näeksid ära tegeliku pingviinide paraadi, mille kõrval iga aastane samanimeline paraad Eestis meie pulma-aastapäeval (mis samal ajal on ka vabariigi aastapäev!) tundub suht mõtetu ja kitsarinnaline.
Pillekas pommitas mind hirmsasti selle pingviinide paraadiga, kuna ma olin suht salapärane informatsiooni andmisega, mainides moka otsast, et .... oot, ma vaatan äpist, mis kell see täna hakkab.... ah jah, kell 8.30, eile hakkas 8.27.....
Igal juhul me saabusime varakult, kenasti jopedesse, mütsidesse ja villastesse sokkidesse pakituna, sest tuul oli selline, mis oleks ajud ära viinud, kui poleks olnud müts peas ja kapuuts seda kinni hoidmas.
Pingviinide paraad on tegelikult igapäevane üritus, mille on paika pannud emake Loodus. Nimelt iga päev päikeseloojangu ajal tulevad tuhanded väikesed pingviinid (nimetatakse haldja pingviinideks, kõige väiksem pingviin maailmas oma 35 cm kehapikkusega!) merelt tagasi oma rannal asuvatesse urgudesse ööd veetma. Väidetavalt võtavad nad ette iga päev reisi avamerele, kuni 25 km kaugusele rannikust, et kõht kala täis saada. Ega seda kirjeldada oskagi, kuidas tormisest merest ilmuvad pisikesed valged kogud, kogunevad parve ja siis hakkavad atsakalt üle liiva kodu poole sammuma, kohati arglikult uudistades neid tuhandeid haudvaikuses istuvaid pealtvaatajaid tribüünidel ning teel "koju" taaruvad yksiti, kaksiti, kolmiti jne meie silmade eest läbi, ajades omi pereasju ja vahetades infot naabrimehega, enne kui üles mäkke oma urgu tagasi lähevad, ööks hinge tõmbama, et homme jälle kõik see mees mere poole tõtata päikesetõusu ajal....
Vaatad neid väikesi tegelasi, kes pole edevuse laadast kuulnudki ega muretse mingi kleidilõike või maniküüri pärast, vaid lihtsalt teevad seda, mida nad tegema peavad: jääma ellu! ... ja siis mõtled paljude asjade peale, mis nii tühised tunduvad ja mille nimel inimesed nii palju mõtetult aega raiskavad.
 |
| Tagasi kodus ja enne järgmist teekonda ravisime oma valutavaid kurke kanasupiga a la Santacaterinas. Retsept siiani Pillekale saatmata! |
Teine teekond viis meid Great Ocean Roadile - maalilisele käänulisele maanteele, mis kulgeb mööda rannaäärt ca 250 km ja mis oli omal ajal ehitatud Esimese Maailmasõjas hukkunute mälestuseks enamasti nende ellujäänud kaasvõitlejate käte rammu najal, lihtrahva annetuste toel.
Sel reisil vaheldus meil ilm umbes 8 korda päevas, ent superkuu õhtuks oli taevas klaar ja kuu taevas - kuigi ajaloo huvides võiks öelda, et nii super ta välja ei näinudki, kuu peegeldus merel oli palju vägevam!
Esimese päeva pealelõunal jõudsime oma mereäärsesse motelli, kus me peatusime ca 5 min, et siis edasi vihmametsa kaudu koaalasid ja kängurusid vaatama minna. Kui Wilson Promontory kubises vombatitest, siis Otway on kuulus oma koaala asumi poolest. Mingit pead me vaevama ei pidanud, sest kui leiad tee äärest inimesed, kel kõigil pead kuklas ja vehivad telefonidega pilte teha, siis tead, et oledki koaalad üles leidnud.... Nii ka meie ajasime pead kuklasse ja hakkasime pilte tegema. Meie uhkuseks võib nentida, et päeva lõpuks olime me täiesti kogenud koaala avastajad! Ja erinevalt turistidest, võtsime me suuna taaskord trassilt ära, metsa sisse, kust me leidsime ees vallabid ja kängurud ajamas oma asja ning metsa tagant leidsime ka kena peidusoleva lahe.
Kui me alla lahe äärde laskusime, siis avastasime end Marsilt. Sellised pinnavormid ei saa ju ometi planeedilt Maa pärit olla?
 |
| Random |
 |
| Kiri emale! |
 |
| Kiusav papagoi. |
 |
| Teeme Puhtaks idee hakkab ka siin idanema |
 |
| Jälgi ilma.... enne joale minekut.... |
 |
| ... ja sama koht 20 min hiljem. Kuhu hall kadus? |
 |
| Aasta tagune suur metsapõleng on selle kanfi jätnud kaunis hõredaks. Ent kohalikud alla ei anna ka ehitavad aeglaselt, ent kindlalt kodud uuesti üles, kohtamata lugupidamist või austust kindlustusfirmade poolt |
 |
| Vihmamets a la Cape Otway |
 |
| Pilleka uus kodu |
 |
| ... ja uus väljakutse |
 |
| Leia pildilt koaala |
 |
| Meie Mars |
 |
| .... Mars.... |
 |
| ... oot, korrake palun üle, kus me hetkel viibime? Ah jah, Blanket Bay! |
 |
| Kuu-uurijad peaaegu superkuuvalges öös - hakkab pimenema |
 |
| Eriti isamaaline |
 |
| Superkuu Apollo Bays |
 |
| Hommikune manguja |
 |
| Ahhhhhhh.... hea koht tuha puistamiseks |
Kolistasime lahe serva pidi, korjasime taas kive ja muid ollust (mida olid meil reisi lõpuks kõik taskud täis!), teel motelli Pillekas sobitas tutvust kohalike kängurudega ja oleks pea aegu ära rääkinud ühe eriti suure jõmmi, kui sel poleks kahte mossis näeoga seltsidaami kaasas olnud. Ega me olekski vist seda elusloodust vaatama jäänud, ent öö tuli peale ja nälg ka, seega naasime öömajja, kus me superkuu paistel vajusime surmaunne!
Järgmisel hommikul jätkasime teekonda läbi vahelduva maastiku, et olla enne kõiki teisi 12 Apostli juures, vältimaks turistide masse!
 |
| Õed Tihedad 12 Apostlil külas. |
12 Apostlit avaldavad alati muljet kõigile ja nii ka meile ning võtsime omale aega kaeda neid lubjakivi moodustisi, millest ongi tegelikult ainult 9 alles, ent positiivse noodiga lõpetades kasvavad merest uued asemele millalgi järgmise 50 000 aastaga!
Jätkasime teekonda ja minu tunguval soovil pöörasime maanteelt kõrvale, et laskuda alla Loch Ard´i. Sellega on mingi romantiline laevahuku lugu seostatud, ent meie jaoks oli oluline selle paiga ilu!
 |
| Õde Tihe |
 |
| Loch Ard |
 |
| Liiklusõnnetus maanteel jättis meid paariks tunniks lõksu, ent me ei virisenud, sest mängus oli mootorratturi elu ja et see päästa, tuli päästekopter appi ja viis kannatanu kriitilises seisundis Melbourne. Ma väga loodan, et sel lool on õnnelik lõpp! |
Just enne kui me keerasime peateelt võssa, sattusime peale ühele liiklusõnnetusele, kus mootorratas ja auto olid kokku põrganud. Kiirabi oli just kohale jõudnud, pilt ilus polnud. Sellegi poolest keerasime maanteelt alla ilma mõtlemata, sest tagasiteel inimkonda leidsime eest suletud maantee, kus politsei, kiirabi ja päästeamet kõik ametis olid. Meie hommikune plaan olla varane ja kraps läks allavoolu (tahtsime parimat, ent juhtus nii nagu alati....), sest ootasime läbipääsu 2 tundi.
Selleks kellaks polnud enam kindel, kuhu me minema peaks, sest koopatuurile, mis oli meie sihtkoht, pidime me jõudma poole viieks õhtul.... ent seal me istusime, kell oli 2 pealelõunal ja minna oli 300 km...... Igal juhul otsustasime riskida (sest kes ei riski, see ju shampust ei joo?) ning andsime hagu läbi osariigi teede! Helistasime koobastesse ette, et hei, me oleme teel! Justkui rahuläbirääkijate delegatsioon oleks teel! Meile kobiseti moka otsast, et kui 4.30 olete kohal, siis on hästi, ent ootama nad meid ei hakka.
Oli see alles andmine!!!!!! Vahepeal oli tegu mingite külavaheteedega, üherealistega, kus peale rekkade kedagi teist peale meie ei sõitnud! Punane muld lendas, kui sajaga kurvidest läbi lendasime ja Pillekas pidi esiistmel hoiatama aukude eest a la auk ees paremal... või keskel,,,, või HOIA keskele!!!!!!!
Igaljuhul meie pingutus osutus viljatuks, sest kell 4.30 olime veel ikka kuskil keset mitte midagi maad kuskil naaber osariigis ja koobasteni ikka minna ca 20 km......
Otsustasime siis selle öö veeta lähimas linnas, saabusime vaardiga kell 7 kohalikku motelli, nõudes tuba kolmele ja kangesime kooma, kohe kui voodisse vajusime.
 |
| Tere tulemas Lõuna-Australiasse! |
 |
| Vettehüpped jäid sel korral ära. Liiga külm oli! |
 |
| Sel korral tuli kodust 420 km kaugusele sõita, et vabas looduses emusid näha! |
Järgmisel hommikul sättisime end varakult teele. Ikkagi blondid eestlannad. Esimene tuur koopas pidi hakkama kell 10, seega olime väga enesekindlad, kui kohvi rüüpasime kell 9, sest minna oli miski 20 km....
Ja ma mäletan selgelt seda hetke, kui keerasime teele, kus silt et koobastesse 7 km ja vaatasin kella, kell oli 9.34 ning hirnatasin kommentaari, et me jõuaks isegi jala sinna tuurile.... Ent siis peatusime, sest Pillekas pidi teel peal lebava känguru surmaja fikseerima ning surnukeha teelt ära lohistama - kus sa jätad selle laiba laiba sinna? - ja paari minuti pärast tagasi autos, auto kell näitab, et kell on 10.04!!!!!!!
Kamoon, me peatusime vaid hetkeks, kuhu see pool tundi kadus??????
 |
| Pillekas - laibakorraldaja. |
Ent hei! - Lõuna Austraalias on aeg Victoria osariigist taga POOL TUNDI. Seega, kõik telefonid ja ka minu auto kell, uuendasid end automaatselt, kui üle piiri tagasi Victoria poolele saabusime.... seega, kui keegi oleks meile kolmele rändavale blondiinile mokaotsastki maininud, et tegu on erinevate ajavöönditega, siis ehk oleks me isegi osanud 3 aju kasutades pool tundi varem end üles ajada ja kella 10 kenasti kohal olla.....
Seega saime maa alla minna alles kell 11, mis andis meile aga pea 40 minutit ilusat ümbrust kaeda ja suveniiriletis sobrada.
 |
| Koopas. Princess Margaret Rose Cave. |
Koopas oli tore olla ainult seni, kuni giid valguse ära kustutas. See pimedus oli tappev ja rõskus hakkas hinge matma, kuigi ma arvan, et minu jaoks oli tegu paanikahoo algusega, sest nii kui valgus tagasi pandi, nii ma süstikuna treppe mööda üles lendasin (mina ja treppepidi lendamas.... imet näha sai!) ja tänasin vanataati või puujumalat, et eluga mind maa peale tagasi toimetati!
Jätkasime oma teekonda suunaga kodu poole, avastades rannikut.
 |
| Nunnu |
 |
| Lahe sepp seal oksa vahel |
... kuni jõudsime paradiisi. Sõna otseses mõttes!
 |
| Saabumine paradiisi. Cape Bridgewater. |
 |
| Aive ja teised lilled |
Paradiis pöördusime tagasi lõunat sööma, ent enne käisime vaatamas looduse mängu neeme tipus, kus väidetavalt laine peaks mööda lubjakivistt torusid, mis meenutavad orelivilesid, üles lööma, paisates seda kõrgele õhku. Kuna tegu oli mõõnaga, siis loodus keeldus meile asjaolude tõttu vaatemängu esitamast, seega siirdusime edasi kivistunud metsa.
Tegelt saabusime Kuule!
 |
| No nii - tere tulemast Kuule, kuu-uurijad! Petrified Forest |
 |
| Kuu-uurijad on moodustanud grupi, sest seltsis on segasem ja vahest isegi julgem, eriti kui ühe ette surud ja ise selja taha peitu poed! |
 |
| Meie reisi kokkuvõte! |
Kuult tagasi koju oli 420 km minna ja ka sedakorda kasutasime neid külavaheteid, mis nüüd tundusid juba väga kodused, sest aega meil oli ja kihutada polnud ka vaja. Nägime ära ilusa pronksikarva mao, kes peesitas päikest võtta keset teed. Ilus vaade oli, ent autot me ei peatanud ja kõrva tagant seda madu ei süganud.... teadagi miks!
Ülejäänud päevad möödusid Aivele ja Pilleriinule rannas ja shoppamas, mina käisin oma raamatupidamise tööl ja aitasin ka oma abikaasal ühes ilusas majas kardinad üles panna
Laupäeval siirdusime linna peale hängima. Panime selga kõige mugavamad riided ja kingad, sest käia ja näha oli palju ning meie kaitsetus eas tuleb mugavus ennekõike!
 |
| Melbourne |
 |
| Vaade 88 korruselt |
 |
| Väike häng keset Yarra jõge |
 |
| Natuke suurem häng teel koju... |
 |
| .... veinipoe kaudu. Loomulikult! |
 |
| Leiud kodurannast |
Viimane õhtu leidis meid taaskord kodurannast, päikeseloojangu ajal kenasti üles rivistatud, nagu pääsud traadil.
Ja mida üks eestlane ikka teeb, kui gruppi koguneb?
Kui just Juhan Liivi luulet ei loe, hakkab eestlane laulma!
Vannun käsi südamel, et sellist põhjamaist joigu pole selles rannas eal kuuldud.
Istuvad kolm naist maas ja inisevad midagi imelikus keeles. Ja siis kargavad püsti ja kukuvad koogutama ette-taha ning siis langevad põlvili ja õõtsuvad ja koogutavad ja siis jooksevad põlvini lainetesse ja endiselt õõtsuvad õlgadest üksteise kinni hoides ja kukuvad taas koogutama.....
Kamoon, tegu oli Õllepruulija autentse esitusega Seafordi rannal!
Ja loomulikult me laulsime
neid laule jälle - Kased valged, haavad hallid- See kiri Maria, see tulla võib ka mulla alt, kuid ära usu, et saatmata jäi see - Seal kus Läänemere lained randuvad- Siis kui meri hülgehall, siis meid ründamas suur hall- jne jne jne
Kõvasti, valesti ja enamikke sõnu mitte mäletades!
Ja sekka meenutasime hoopis oma lemmikluulet Doris Karevalt!
Vat see oli öö!
 |
| Viimane õhtu rannas |
 |
| ... ja kohe hakkab laulurahvas laulma |
Ja tegelikult pole ju mitte midagi muutunud, me oleme ikka need, kes me olime 30 aastat tagasi ja nii nagu ma olen alati väitnud, et ma ei saagi aru, et ma poleks Eestis, väitsid ka minu külalised, et nad ei saagi aru, et nad Austraalias on!
 |
| Opossum. Tehtud, s.t. nähtud! |
Tegelikult ei jõudnud me selle kahe nädalaga isegi pihta hakata Austraalia avastamisega, samuti ei jõudnud ma veel alatagi meie külaliste kostitamisega. Ka suutsime minu veinitagavarast hävitada vähem kui poole. Austraalia kaardi peale vaadates, olid meie reisid ainult kärbsemusta suurune joon all nurgas. Samuti jäi aega väheks, et nad oleks minu perega koos rohkem aega veetnud, sest me olime kogu aeg teel kuhugi või tulemas kuskilt hilisel ajal. Ent kõige olulisem oli mulle mu kaks sõpra, kes võtsid vaevaks kohale tulla ja lahkumine nendest oli minu jaoks vesine ja nuuksuv....
Argipäev aga saabus kiiresti peale külaliste lahkumist!
Sama päeva õhtul tabas Melbourne enneolematu äikeseastma (tuule, äikese ja suure hulga allergilise õietolmu koostoime tulemus), mille käigu sattus haiglasse üle 8500 hingamisraskustega inimese ning mille tagajärjel on tänaseks 8 inimest surnud - abi jõudis kohale liiga hilja! Väidetavalt oli kogu Melbourne kiirabiteenistus käpuli, sest kui esimesed inimesed hakkasid laekuma, siis keegi veel ei teadnud, millise kriisiga tegu oli. Kiirabiosakondades oli sõjaseisukord, polnud piisavalt inimesi ja ka ravimid hakkasid otsa lõppema.... Minul on sellest päevast saadik ka kuiv köha ning perearst kirjutas välja astmaravimi köha leevendamiseks!
Ja siis kogu köha vahele, olen ma tagasi rattas oma kardinate ja ruloodega, ikka lähemale finishijoonele jõululaupäeva õhtuks! Palju meie perest selleks hetkeks veel inimesena tunneb, näitab aeg!
Võidujooks jätkub!
Paradiis pöördusime tagasi lõunat sööma, ent enne käisime vaatamas looduse mängu neeme tipus, kus väidetavalt laine peaks mööda lubjakivistt torusid, mis meenutavad orelivilesid, üles lööma, paisates seda kõrgele õhku. Kuna tegu oli mõõnaga, siis loodus keeldus meile asjaolude tõttu vaatemängu esitamast, seega siirdusime edasi kivistunud metsa.
Kommentaarid
Postita kommentaar