Suvine!

Sel suvel olen ma tegelenud oma lemmikharrastusega kolistada mööda tagarandu ja nurgataguseid, avastades peidetud aardeid.... Nojah, eks iga ka selline, et diskol enam ei viitsi käia ja kohvikutes kohviga liialdades hakkab süda puperdama.... Seega, loodus, päike, vesi, minu sõbrad kolmekesi! 

Point Nepean Rand, Observatory. Port Philip Bay.

Sama  sama....

Ikka Point Nepean rand. Mitte väga paljud inimesed viitsi siia samme seada ja on väga palju inimesi, kes sellisest kohast midagi kuulnud pole. Tegu on endise kaitseväe omanduses olnud alaga, mis oli suletud avalikkusele selle sajandi alguseni. Kaitsevägi kasutas seda alla hoidmaks silma peal laevaliiklusel Port Philipi lahe suudmes. Poole sellest alast aga hõivas    immigrantide vastuvõtu keskus 1850-dest,  kuhu sunati maale tulevad laevareisijad, kes siis suunati karantiini jälgimisele ning kogu nende pagas töödeldi läbi jumal teab mis kemikaalidega või autoklaaviti, et vältida tõbede ja muude kaasakippuvate väikeelukate randumist tõeotatud maale. Väidetavalt töödeldi nii läbi ka post, mis sel ajal ka ainult laevadega kohale saabus!

Hopsti vastassuunda, risti üle Morningtoni poolsaare, Portsea Ocean Beach. London Bridge. See on nüüd ookeani poolne serv, Bassi Väin, mis on India Ookeani ja Vaikse Ookeani vahel  (olla erinevaid arvamusi, et millise ookeani osa ta siis ikkagi on....)  ning mis eraldab Austraalia mandrit Tasmaania saarest. Enamus inimesi peab seda ekslikult Lõunamere saareks, ent Lõunameri algavat väidetavalt alles peale Tasmaaniat....  Mul sellega probleemi pole ning magamata öid selle pisikese ebaselguse pärast ka ette pole tulnud!  Aga see rannapool on ikka tõsine ookeani rand: kui lahe poolne rand on selline suvitusrand, kena valge liiva, puhta põhja ja madala veega, mis  kohati võib olla peegelsile,  siis ookeani rand on karm, märksa võimsamate tõusude ja mõõnadega, väga ebakindla kivise põhjaga, alati suure lainetuse ja meremühaga ning ohtliku murdlainetusega....

Morningtoni poolsaar on selline edev koht, millest kunagi küllalt ei saa. Lisaks sellele, et siin asuvad ridamisi rannaäärt pidi väiksed suvituslinnad, täis kohvikuid ja delikatessipoekesi, on keset poolsaart valikut igaühele: kirsiaedadest, vanadest kaitseehitistest,  kunstigaleriidest, välikinost ja  eralooma-aiast kuni veinistandusteni välja ning pole vist vaja mainidagi, et kuhu iganes sa ka ei suundu, leiad eest söögikohti, mis kõik on tugeva konkurentsi vaimus väga kõvad tegijad!

Melbourne kesklinnast pead  suunduma lõunasse, ehk  siis hoiad kursi Frankstoni peale. Ja seal kus lõpeb Frankston, algab Morningtoni poolsaar - vaata linki!
https://www.google.com.au/maps/@-38.2735756,145.0204173,9z

Murdlainetus Rye Ocean Beachil

Rye Ocean Beach. Erineva nurga alt....

Rye Beach ülevalt, ranna servalt alla vaadates!

Natuke rajum lahepoolne rand, Mornington Beach

... ja meie pisuke kodurand, Seaford Beach .... nii armas ja rahulik ja turvaline!

 

 Homme olen taas jalgadel, avastades uusi ning külastades vanu paiku, ent juba reedel võtame ette 460 km meresõidu üle rahutu Bassi väina Tasmaaniasse, et seal nädalakese ringi konnata metsikus looduses. Ja kui te veel ei tea, siis Tasmaaniat loetakse paradiisiks maailma lõpus! Lisaks suurepärasele söögile, loodetavasti näeme silmast silma vombateid ja echidnasid, Tasmaania tiigriga kohtumine jääb aga ära, sest nemad surid välja 20. sajandi alguses... Nii kahju!

Loodame ainult et merereis teovõimetuks ei tee!