Kui on puhkus, siis on reis üle mere KOHUSTUSLIK!,.... olgu siis või kajakkidega 10 km üle vee French Islandile. Seekord organiseerisime pisut rohkem, läbirääkisime Karina loomahoidjaks ja Karina sõbranna ema Karinale lapsehoidjaks ning sättisime end kaasaga reedel lennuki peale. Ees ootas kerged 500 km lendu Tasmaaniasse.
Kuigi Tasmaania kõlab kui riik ja asub üle mere, on see siiski üks Austraalia osariike. Pindala poolest on see 1,5 Eestit, ent saarel elab ainult pool miljonit inimest. Omapära on selles, et lisaks vähestele inimestele on seal piisavalt (suhteliselt rikkumatut) loodust ja vaikust. Ja seda me sinna otsima ju läksimegi. Tasmaania on ka kuulus oma juustude, veinide, piimasaaduste, mereandide ja köögiviljaga, sest olles suletud oma saarele, on Tasmaania talumeestel aega rohkem ning teemant lihvitud viimase peale: kõik, mis kohapeal kasvatatud-toodetud, on iga gurmaani unistus.
Mitte et me nüüd ennast gurmaanideks peaks. Mind kannustas tagant soov vaikuse järele, Antoniot kannustas soov näha oma naist õnnelikuna! Nii lihtne see ju ongi!
Kui me end läbi tormi ja vihma läbi tipptunni aegluubis Melbourne lennujaama poole nihutasime, ega siis algus palju tõotanud. See 75 km reis lennujaama võttis 2 tundi, mis pani mõistagi pereisa oimukohal veresoone ohtlikult tuikama... Ent lõpuks lennukis, sai rihm lõdvaks lastud ja kohustused maha maetud. Meil polnud enam mingit võidujooksu ajaga ja mina olin paariks päevaks prii ka köögiorjusest!
Tasmaania ilm oli veelgi hullem. Pilv oli tumehall ja nii madalal, et kogu Launceston oli pime.... Meie õnneks oli üks meist eestlane, kes oli reisiks talvisesse saarde hästi ettevalmistatud, seega oli meil kaasa pakitud mütsid, kindad, sallid ning muidugi mõista sportlik sügistalvine riietus ja mugav matkajalats. Edevusega polnud meie reisil midagi teha, sulgkübarad, litrid, kõrged kontsad, udupeened tualetid jäid koju mingeid teisi aegu ootama (mis minu prognooside kohaselt kunagi ei saabugi......). Etterutates võin mainida, et järgmiseks hommikuks oli taevas selge!
Enne veel, kui oma hotellituppa saime, hakkas meie söögiorgia peale. Isegi kui meil oligi kena hommikusöök Melbournes, siis paar tundi hiljem hotellitoa vabanemist oodates, olime nälga suremas..... Ega siis valikuid palju polegi, kui kohe hammastega asuda hauda kaevama!....
...mida me ka edukalt tegime 3 päeva! Ma ei saagi aru, kuidas see võimalik oli, et meile nii palju sisse mahtus!!!! Meil oli võimalus muidugi rohkem õgida, ent kuidas sa topid omale 6 käigulise õhtusöögi sisse, kui sul on olnud eelnevalt hommikusöök, nokaga lõunaoodet, rammus lõunasöök, kohvi ja croissant kohalikul turul ning pideva näljatunde leevendamiseks nipet näpet iga nurga peale??????????????? Nõrkus on su nimi, naine! Ega mees oli veelgi nõrgem, tema isegi ei keelanud naisel seda kõike sisse vohmimast!!!!!!!!
Pausid söögikordade vahel olid täidetud pikkade jalutuskäikudega jõe ääres ja maastikul. Autot me ei rentinudki. Hotellis, kus meil oli kahetoaline kodu, veetsime me ainult mõningad tunnid magamiseks, kogu ülejäänud aja lehvisime ringi, olles ametis mittemidagitegemise ja end surnuks õgimisega.
Laupäeval võtsime ette retke Cataract Gorge.See on Launcestoni visiitkaart. Tegu on kuristikuga, mille keskel voolab kärestikuline jõgi, mida ümbritsevad matkarajad ja mida saab ületada kõige laiemas kohas ka köisteel.
Kohalikud nimetavad seda maailma ilusamaiks kohaks. Nojah... Kuremaa tammemets tundus ju ka maailma ilusaim koht, kui ma 7 aastane olin!!!!! Ega looduses ei saagi iludusvõistlus korraldada, sest loodus annab ja võtab ning inimesel ei ole siin midagi kobiseda.
Ütleme nii, et Suurele Kanjonile see Cataract Corge ära ei tee, ent ahhetama võttis ikkagi! Mingil hetkel tundus see nagu Soome, siis oli nagu Yosemite Rahvuspark ja kohati tundus, nagu oleks hoopis Kanadas.... Igal juhul polnud seal kordagi tunnet, et oleks Austraalias!
Kõige toredam oli sinna minek, sest avastamisrõõm on alati nii põnev! Ma klõpsutasin fotokaga iga nurga peal, ikkagi puhkus ja ikkagi turist ju LOL!
Ootamatult endalegi olin ma täitsa kobe kõndija, ketrasin kui värten vurinal minna. Antoniol oli tegu mu sabas püsimisega. Vaatasin neid kaljuseinu ja soovisin end 20 aastat nooremaks, sest nagu ma kallile kaasale üllatuseks väitsin, on minus tubli annus kaljuronija verd ja kaasasündinud soov püstloodis seinu vallutada (pärineb vist ristirüütlitest?????). Kuna ma nooruses magasin maha hetke sellega alustada, siis nüüd täidab mind kahetsus, sest olgem ausad, .... 45 aastaselt kaljuronimises karjääri enam ei alusta, pigem tuleb end igasuguste muude erivajadustega kurssi viia, nagu mu äsjane kogemus näitas....
Kuristiku ületamiseks valisime loomulikult köistee! Sild oli ka, aga see on mõistagi igav... Teiselpool kuristikku marssisin ma julgelt rind ees turisti infopunkti sisse, Antonio mu selja taga oigamas, et ohjummmmmmel..... Nagu ette arvata, rääkisin ma sealse töötaja tunniga surnuks! Minu (peamiselt)monoloog sisaldas nii Eesti geograafiat kui ka lähiajalugu (aega lihtsalt ei olnud süvenemaks ka Kalevipoega...) ning eksperdina ka keskmisest kõvem Tasmaania iseloomustus. Nii et andsin sellele mehele seal õppetunni missuguse! Ma muidugi pole kindel, et selleks ajaks, kui ta kõnevõime tagasi sai, ta midagi ka mu jutust mäletas. Ent selleks ajaks olime meie juba kaugel, orienteerudes üle mäe tagasi linna.
Miskipärast me eirasime hoiatusmärke enne mäkketõusu! Märgid teatasid selgelt, et tegu on väga järsu tõusuga ning eeldab teatavatsorti kehalist ettevalmistust eesmärgini jõudmisel.
Äh, mis???? Me ju vaprad ja ilusad, meie neid märke ei vaatagi, kuigi ju lugeda oskame. Need on tittedele ja vanainimestele!
No see oli nali kuubis, mis varsti toimuma hakkas. Kui rajale on nimeks antud Zik Zak, siis peaks talupoja mõistus ette aimama, et ees ootab käänuline rada.
Selle rajaga oli nii, et see oli käänuline ja üles-alla TREPPE pidi!
Et linna tagasi saada, pidi kõigepealt mäkke tõusma ja siis mäest alla laskuma..... as simple as that!
Poolel teel mäkke saime aru, et olime end võimsalt üle hinnanud.... Ronides trepiastmeid, kuradi 50 cm kõrged, järsult mäkke.... Tunne oli taas nagu aasta tagasi Talvesõdalase võistlusel, kui rehv kaelas esimesed 800 meetrit mäkke jooksma pidime. Selle vahega muidugi, et kuigi rehvi sel korral polnud, olid kõik lisakilod ja mitte mingit füüsilist ettevalmistust ning roostes põlved... ja sel korral ka roostes puus (ma nimelt ühel õhtul kodus võtsin Mika jalutuskäigule ja tema oskas libedal teel mu paigast ära tõmmata, esmalt palju praavitud põlv, mis vedas naksti ka puusa järele.....)
Seega, tagasi minna ei saa, ent hambad risti edasi, sest lootus sureb viimasena ja iga trepiastme ning käänaku taga lootsin, et ÄKKI HAKKAB NÜÜD RADA ALLAPOOLE MINEMA...... Ja selleks, et üldse treppidest üles saada, aretasin ma uue liikumis-stiili, midagi krabiliikumise sarnast, üks külg ees... et siis tervema jalaga reibas aste eesootavale trepiastmele ja siis lohistad oma mitteniihea parema sirge jala trepiastmele. See stiil võttis muidugi sajandeid, et üldse kuhugi jõuda. Samal ajal, kui mina krabina edasi habisesin, suri mu kaasa omakorda, hoides rinnust kinni, ent valjult vandudes. Isegi hingetuna, nagu ma olin, ajas see mu naerma.... Ümbruse suhtes täiesti osavõrmatuna tegelesime kumbki ellujäämisega, mina aeg-ajalt ikka naljatades, et kas meil ikka tuletikud, kompass ja piisavalt vett tagavaraks on ühes?????..... ajades sellega sureva ellujäämiseksperdi jumalast närvi!
Kui me siis mingi hetk avastasime, et olemegi vist kõige kõrgemasse punkti saanud, siis tabas meid joviaalselt rõõm lootuse üle inimkonda tagasi jõuda! Ent see kõik oli enneaegne: allaminek neid sügavaid treppe pidi oli veel hullem, seda enam, et need trepid olid väga libedad, ning nõudsid omakorda topeltenergiat, et üldse püsti püsida! Tagumiku peal alla tuleku võimalust ei tahtnud me millegipärast kohe üldse kaaluda, eriti kui üle õla seda järsku kaljuseina silmanurgast näha.... (hei, kuhu nüüd kadus see kaljuronija veri ja oot, mis lugu oli nende püstloodis seinadega????????????)
Egas midagi, ohe ja külje vahetus, krabiliikumine teine külg ees!!!!!!
Järgmine kord, kui ma kuskile end ronima sätin, siis varustan end peakaameraga, sest sellise komöödia peab ju ometi järeletulevatele põlvedele säilitama ning talletama riigiarhiivi!!!!!!
Kui me siis lõpuks maandusime tagasi inimkonda, polnud meist palju alles! Vedasime oma kered esimesse putkasse, kus nägime toole ja vett.... See võttis tunni saada hingamine korda. Pereisa tatipritsmed rinnaesisel kuivasid ka aja jooksul.... Söök maitses jumalik ja mina kallasin tõelise viikingina alla ühe kohaliku õlle, mis kadus kui tühja kaevu, ent tegi oma töö!
Väikese ääremärkusena olgu mainitud, et ma muuseas isegi mainisin enne kannatuste rajale asumist, et äkki läheksime tagasi tuldud teed mööda, ent isahani arvas teadvat paremini! Ja mis mina ikka siristan, seega andsin hagu! Ja muide, ma ei vingunud kordagi sel kannatusteteel, vaid pigem naljaga vedasin end läbi. Pereisa tundis end ju niigi viletsasti, et valis selle raja ja näägutamine poleks olukorda kuidagi paremaks teinud, või mis?
Ent vaatamata kõigele, õhtusöök maitses hea, tuju oli jälle laes. Hilisööl koti peale jõudes aga laskusime nagu karud talveunne....
... et hommikul aga taas kihvad sööki suruda!!!!!
Jah, nii ta kahjuks Tasmaanias on, liiga palju head sööki!
Tagasi kodus ei taha söögist mõeldagi. Lõhet sõin eile õhtusöögilauas poole hambaga ja see on nüüd küll märk, et kõike head on nüüd liiga palju manustatud! Tuleb tagasi reaalsusesse tulla ja siis unistada väikestest asjadest .....
.........ning need väikesed asjad teoks teha!
Tasmaania loomad aga jäävad avastada järgmisel korral, kui Karina meiega kampa lööb!
Kuigi Tasmaania kõlab kui riik ja asub üle mere, on see siiski üks Austraalia osariike. Pindala poolest on see 1,5 Eestit, ent saarel elab ainult pool miljonit inimest. Omapära on selles, et lisaks vähestele inimestele on seal piisavalt (suhteliselt rikkumatut) loodust ja vaikust. Ja seda me sinna otsima ju läksimegi. Tasmaania on ka kuulus oma juustude, veinide, piimasaaduste, mereandide ja köögiviljaga, sest olles suletud oma saarele, on Tasmaania talumeestel aega rohkem ning teemant lihvitud viimase peale: kõik, mis kohapeal kasvatatud-toodetud, on iga gurmaani unistus.
Mitte et me nüüd ennast gurmaanideks peaks. Mind kannustas tagant soov vaikuse järele, Antoniot kannustas soov näha oma naist õnnelikuna! Nii lihtne see ju ongi!
Kui me end läbi tormi ja vihma läbi tipptunni aegluubis Melbourne lennujaama poole nihutasime, ega siis algus palju tõotanud. See 75 km reis lennujaama võttis 2 tundi, mis pani mõistagi pereisa oimukohal veresoone ohtlikult tuikama... Ent lõpuks lennukis, sai rihm lõdvaks lastud ja kohustused maha maetud. Meil polnud enam mingit võidujooksu ajaga ja mina olin paariks päevaks prii ka köögiorjusest!
Tasmaania ilm oli veelgi hullem. Pilv oli tumehall ja nii madalal, et kogu Launceston oli pime.... Meie õnneks oli üks meist eestlane, kes oli reisiks talvisesse saarde hästi ettevalmistatud, seega oli meil kaasa pakitud mütsid, kindad, sallid ning muidugi mõista sportlik sügistalvine riietus ja mugav matkajalats. Edevusega polnud meie reisil midagi teha, sulgkübarad, litrid, kõrged kontsad, udupeened tualetid jäid koju mingeid teisi aegu ootama (mis minu prognooside kohaselt kunagi ei saabugi......). Etterutates võin mainida, et järgmiseks hommikuks oli taevas selge!
Enne veel, kui oma hotellituppa saime, hakkas meie söögiorgia peale. Isegi kui meil oligi kena hommikusöök Melbournes, siis paar tundi hiljem hotellitoa vabanemist oodates, olime nälga suremas..... Ega siis valikuid palju polegi, kui kohe hammastega asuda hauda kaevama!....
...mida me ka edukalt tegime 3 päeva! Ma ei saagi aru, kuidas see võimalik oli, et meile nii palju sisse mahtus!!!! Meil oli võimalus muidugi rohkem õgida, ent kuidas sa topid omale 6 käigulise õhtusöögi sisse, kui sul on olnud eelnevalt hommikusöök, nokaga lõunaoodet, rammus lõunasöök, kohvi ja croissant kohalikul turul ning pideva näljatunde leevendamiseks nipet näpet iga nurga peale??????????????? Nõrkus on su nimi, naine! Ega mees oli veelgi nõrgem, tema isegi ei keelanud naisel seda kõike sisse vohmimast!!!!!!!!
Pausid söögikordade vahel olid täidetud pikkade jalutuskäikudega jõe ääres ja maastikul. Autot me ei rentinudki. Hotellis, kus meil oli kahetoaline kodu, veetsime me ainult mõningad tunnid magamiseks, kogu ülejäänud aja lehvisime ringi, olles ametis mittemidagitegemise ja end surnuks õgimisega.
Laupäeval võtsime ette retke Cataract Gorge.See on Launcestoni visiitkaart. Tegu on kuristikuga, mille keskel voolab kärestikuline jõgi, mida ümbritsevad matkarajad ja mida saab ületada kõige laiemas kohas ka köisteel.
Kohalikud nimetavad seda maailma ilusamaiks kohaks. Nojah... Kuremaa tammemets tundus ju ka maailma ilusaim koht, kui ma 7 aastane olin!!!!! Ega looduses ei saagi iludusvõistlus korraldada, sest loodus annab ja võtab ning inimesel ei ole siin midagi kobiseda.
Ütleme nii, et Suurele Kanjonile see Cataract Corge ära ei tee, ent ahhetama võttis ikkagi! Mingil hetkel tundus see nagu Soome, siis oli nagu Yosemite Rahvuspark ja kohati tundus, nagu oleks hoopis Kanadas.... Igal juhul polnud seal kordagi tunnet, et oleks Austraalias!
Kõige toredam oli sinna minek, sest avastamisrõõm on alati nii põnev! Ma klõpsutasin fotokaga iga nurga peal, ikkagi puhkus ja ikkagi turist ju LOL!
Ootamatult endalegi olin ma täitsa kobe kõndija, ketrasin kui värten vurinal minna. Antoniol oli tegu mu sabas püsimisega. Vaatasin neid kaljuseinu ja soovisin end 20 aastat nooremaks, sest nagu ma kallile kaasale üllatuseks väitsin, on minus tubli annus kaljuronija verd ja kaasasündinud soov püstloodis seinu vallutada (pärineb vist ristirüütlitest?????). Kuna ma nooruses magasin maha hetke sellega alustada, siis nüüd täidab mind kahetsus, sest olgem ausad, .... 45 aastaselt kaljuronimises karjääri enam ei alusta, pigem tuleb end igasuguste muude erivajadustega kurssi viia, nagu mu äsjane kogemus näitas....
Kuristiku ületamiseks valisime loomulikult köistee! Sild oli ka, aga see on mõistagi igav... Teiselpool kuristikku marssisin ma julgelt rind ees turisti infopunkti sisse, Antonio mu selja taga oigamas, et ohjummmmmmel..... Nagu ette arvata, rääkisin ma sealse töötaja tunniga surnuks! Minu (peamiselt)monoloog sisaldas nii Eesti geograafiat kui ka lähiajalugu (aega lihtsalt ei olnud süvenemaks ka Kalevipoega...) ning eksperdina ka keskmisest kõvem Tasmaania iseloomustus. Nii et andsin sellele mehele seal õppetunni missuguse! Ma muidugi pole kindel, et selleks ajaks, kui ta kõnevõime tagasi sai, ta midagi ka mu jutust mäletas. Ent selleks ajaks olime meie juba kaugel, orienteerudes üle mäe tagasi linna.
Miskipärast me eirasime hoiatusmärke enne mäkketõusu! Märgid teatasid selgelt, et tegu on väga järsu tõusuga ning eeldab teatavatsorti kehalist ettevalmistust eesmärgini jõudmisel.
Äh, mis???? Me ju vaprad ja ilusad, meie neid märke ei vaatagi, kuigi ju lugeda oskame. Need on tittedele ja vanainimestele!
No see oli nali kuubis, mis varsti toimuma hakkas. Kui rajale on nimeks antud Zik Zak, siis peaks talupoja mõistus ette aimama, et ees ootab käänuline rada.
Selle rajaga oli nii, et see oli käänuline ja üles-alla TREPPE pidi!
Et linna tagasi saada, pidi kõigepealt mäkke tõusma ja siis mäest alla laskuma..... as simple as that!
Poolel teel mäkke saime aru, et olime end võimsalt üle hinnanud.... Ronides trepiastmeid, kuradi 50 cm kõrged, järsult mäkke.... Tunne oli taas nagu aasta tagasi Talvesõdalase võistlusel, kui rehv kaelas esimesed 800 meetrit mäkke jooksma pidime. Selle vahega muidugi, et kuigi rehvi sel korral polnud, olid kõik lisakilod ja mitte mingit füüsilist ettevalmistust ning roostes põlved... ja sel korral ka roostes puus (ma nimelt ühel õhtul kodus võtsin Mika jalutuskäigule ja tema oskas libedal teel mu paigast ära tõmmata, esmalt palju praavitud põlv, mis vedas naksti ka puusa järele.....)
Seega, tagasi minna ei saa, ent hambad risti edasi, sest lootus sureb viimasena ja iga trepiastme ning käänaku taga lootsin, et ÄKKI HAKKAB NÜÜD RADA ALLAPOOLE MINEMA...... Ja selleks, et üldse treppidest üles saada, aretasin ma uue liikumis-stiili, midagi krabiliikumise sarnast, üks külg ees... et siis tervema jalaga reibas aste eesootavale trepiastmele ja siis lohistad oma mitteniihea parema sirge jala trepiastmele. See stiil võttis muidugi sajandeid, et üldse kuhugi jõuda. Samal ajal, kui mina krabina edasi habisesin, suri mu kaasa omakorda, hoides rinnust kinni, ent valjult vandudes. Isegi hingetuna, nagu ma olin, ajas see mu naerma.... Ümbruse suhtes täiesti osavõrmatuna tegelesime kumbki ellujäämisega, mina aeg-ajalt ikka naljatades, et kas meil ikka tuletikud, kompass ja piisavalt vett tagavaraks on ühes?????..... ajades sellega sureva ellujäämiseksperdi jumalast närvi!
Kui me siis mingi hetk avastasime, et olemegi vist kõige kõrgemasse punkti saanud, siis tabas meid joviaalselt rõõm lootuse üle inimkonda tagasi jõuda! Ent see kõik oli enneaegne: allaminek neid sügavaid treppe pidi oli veel hullem, seda enam, et need trepid olid väga libedad, ning nõudsid omakorda topeltenergiat, et üldse püsti püsida! Tagumiku peal alla tuleku võimalust ei tahtnud me millegipärast kohe üldse kaaluda, eriti kui üle õla seda järsku kaljuseina silmanurgast näha.... (hei, kuhu nüüd kadus see kaljuronija veri ja oot, mis lugu oli nende püstloodis seinadega????????????)
Egas midagi, ohe ja külje vahetus, krabiliikumine teine külg ees!!!!!!
Järgmine kord, kui ma kuskile end ronima sätin, siis varustan end peakaameraga, sest sellise komöödia peab ju ometi järeletulevatele põlvedele säilitama ning talletama riigiarhiivi!!!!!!
Kui me siis lõpuks maandusime tagasi inimkonda, polnud meist palju alles! Vedasime oma kered esimesse putkasse, kus nägime toole ja vett.... See võttis tunni saada hingamine korda. Pereisa tatipritsmed rinnaesisel kuivasid ka aja jooksul.... Söök maitses jumalik ja mina kallasin tõelise viikingina alla ühe kohaliku õlle, mis kadus kui tühja kaevu, ent tegi oma töö!
Väikese ääremärkusena olgu mainitud, et ma muuseas isegi mainisin enne kannatuste rajale asumist, et äkki läheksime tagasi tuldud teed mööda, ent isahani arvas teadvat paremini! Ja mis mina ikka siristan, seega andsin hagu! Ja muide, ma ei vingunud kordagi sel kannatusteteel, vaid pigem naljaga vedasin end läbi. Pereisa tundis end ju niigi viletsasti, et valis selle raja ja näägutamine poleks olukorda kuidagi paremaks teinud, või mis?
Ent vaatamata kõigele, õhtusöök maitses hea, tuju oli jälle laes. Hilisööl koti peale jõudes aga laskusime nagu karud talveunne....
... et hommikul aga taas kihvad sööki suruda!!!!!
Jah, nii ta kahjuks Tasmaanias on, liiga palju head sööki!
Tagasi kodus ei taha söögist mõeldagi. Lõhet sõin eile õhtusöögilauas poole hambaga ja see on nüüd küll märk, et kõike head on nüüd liiga palju manustatud! Tuleb tagasi reaalsusesse tulla ja siis unistada väikestest asjadest .....
.........ning need väikesed asjad teoks teha!
Tasmaania loomad aga jäävad avastada järgmisel korral, kui Karina meiega kampa lööb!
 |
 |
| Kaljuronija veri lööb välja.... |
 |
| Enne Zik Zakki lol |
Kommentaarid
Postita kommentaar