Kuna endiselt diivanil loomavangis, siis võtan omale aja jutustada mitte ainult looma-aiast ja perest, vaid sekka natuke ka elust Austraalias tänasel päeval.
Valimised koputavad uksele. Eile algas valimiseelne reklaamikampaania, oh jah..... Tegelikult ei olegi see minu asi, sest mul veel hääletusõigust ei ole. Aasta pärast peaksin ma olema juba Austraalia kodanik ning siis on mul juba KOHUSTUS oma hääl anda. Kui valima ei lähe, saad trahvi!
Seniks on mul aga õnn kraaksuda parves kaasa, ent nagu ikka, minu häälel puudub jõud (Käberlinskaja ju ikkagi!).
Teine teema on, palju mind see poliitika puudutabki.... No ega ju mõtle päevad läbi poliitika peale, ent samal ajal toimuvad asjad, mis sulle ikkagi korda lähevad ja milles on mul oma arvamus.
Maailmamajanduse tuultes on Austraalial olnud siiani tugev positsioon ja väidetavalt tõeline majanduslangus siia jõudnud ei ole. Kuna ma pole mingi majandusteadlane, ei oska ma ju täpselt hinnata ka, ent hetkel tundub, et asi on natuke tõsisem, kui veel paar kuud tagasi. Mina tuginen sellele, mida meedia igapäevaselt edastab ja mulle tundub see kui deja vu... tunne, et ma olen kõike seda enne kusagil näinud... ja minu teooria on asjade käigust, et ega head ajad õpeta midagi, ainult halvad ajad õpetavad. Seega, kõigil 23 miljonil Austraalia peanupul tuleb õppetunniks valmis olla, mõningate väljavalitud eranditega loomulikult. Aga mina olen valmis, sest mina olen ikkagi Eesti naine ja sellise majandusmulinaga mind vigaseks ei löö.
Mulle tundub, et pidu austraallaste õuel on lõppemas. Kas just päris krahh tuleb, ent homme kaineks saades tuleb küll olukorrale silma vaadata päris otse ja (ilmselt) valusalt! Kuskilt otsast tuleb kraane koomale keerata! Ning valitsus ongi asunud tegudele ning suuremad parteid lubaduste loopimisele.
Kaevandusbuum on suureks üllatuseks kiirema otsa leidnud, kui keegi oletada oskas. Selgub, et Hiina ei vajagi nii palju ja kui vajabki, siis mitte sellise hinnaga, mis Austraaliat vee peal hoiaks.
Riik ei tahagi enam kohalikke Fordi ja Holdeni tootmist toetada, seega tehased sulevad uksed, tuhanded inimesed jäävad tööta. Ent samas, toetades ühte tootmisharu, hakkavad teised seda samamoodi tahtma, kuna olukord on kõikjal raske. Mis riigil üle jääb?
Töötus on ajaloo kõrgeim, läheneb 6 protsendini.
Aborigeenide elu on õudus kuubis, mõistetud aeglasele väljasuremisele viina ja narkootikumide läbi. Laste väärkohtlemine lisaks ning surnud ring ongi koos...
Õhusaaste maksustamine... ei või ja...?????
Hariduse kvaliteet ja kättesaadavus.
Jne. jne. jne.
Inimkaubandus ületab igasugused piirid, saates Indoneesiast paatide kaupa põgenikke. Uus poliitika on, et igaüks, kes tuleb üle mere paadiga asüüli taotlema, saadetakse hoopis kuhugi Vaikse ookeani väikesaareriiki isikutuvastamise protseduurideks ning Austraalia neile tulevikus elamispaika ei anna, vaid saadetakse edaspidi elama hoopis kolmandatesse riikidesse. Smugeldajad naeravad selle peale ja paadid ikka saabuvad..... igaüks paadis on koha eest maksnud umbes ca 7000 Austraalia dollarit, 1 paaditäis põgenikke tagab umbes 1 miljon dollarit smulgeldaja kaukasse. Maksnutele lubavad smugeldajad, et nad viiakse ohutult Austraalia rannikule luksuslaevaga. Kahjuks ettemaks ei taga tulemust ning pea iga paat uputatakse Austraalia territoriaalvetes ning häda-abi kutsung paisatakse eetrisse: merelolijad ei jäta eales kedagi hätta ja nii suunduvad kõik läheduses asuvad laevad päästma uppuvat laeva..... Kuna tegu on Austraalia vetega, siis tavaliselt on päästjateks Austraalia piirivalve, kes siis kõik elusa ja elutu materjali veest välja korjab ning toimetab.... kuhu????? Siiani oli selleks Christmas Island`i kogumiskeskus, nüüdsest suunatakse kõik saabujad, olenevalt east, vanusest ja tervislikust seisundist Naurule või Paapua Uus Guineasse.
Tänaseks on valitsus aru saanud, et senine skeem ei tööta enam. Tulijaid saab liiga palju (kahe viimase nädalaga saabus paatidega rohkem kui Jõgeva linna täis inimesi), nende isikute tuvastamine võtab liiga palju aega ning lisaks sellele on see rahakotile koormav. Maksta tuleb personalile, kes töötab nende inimestega. Maksta tuleb personalile, kes vaatab läbi nende inimeste paberid ja teeb vastavad järelepärimised. Ja kuna enamus inimesi saabub siia heaoluühiskonda, seljas ainult päästevest, ent mitte tengelpung hammaste vahel, siis tuleb nad kõik katta ja sööta, anda peavari ning enamasti ka meditsiiniline abi.
Muidugi pole siiasaabujad rahul pikkade oote-aegadega. Kogu selles tohuvapohus võtab paar aastat aega, enne kui Austraalia immigratsiooniamet oma otsuse teeb, kas asüülitaotlus rahuldatakse või mitte. Saabujad pole just kõige õnnelikumad inimesed, veetes selle aja teiselpool müüre, olles vangid ilma kuritööta.... Kogu lubatud majad ja raha ja ilus elu on kuskil out there, ent kindlasti mitte seespool müüre. Paar nädalat tagasi läksid Manuse saarel kogumiskeskuses asi nii käest ära, et keskus lihtsalt põletati maani maha (minu meelest polnud just parim idee!). 60 miljonit lendas atmosfääri, kohalikud kurjad, inimesed taeva all....
Ja siis kõike seda loen mina, kes ma ju ka immigrant. Tunded on segased.
Oluline on lähtekoht, kui ajas tagasi minna. Kust ma tulin ja miks ma tulin. Mis ma selleks tegema pidin.
Minu jaoks oli oluline, et kõik saaks tehtud õigesti kohe algusest. Nende inimeste jaoks aga seal paatides on ainus tõde smugeldaja tõde, mis siis suust suhu edasikanduvad ning millel tegelikkusega pole mingit ühist nimetajat. Paadi-inimesed põgenevad, kes mille eest.... tagakiusamise, sõja, vaenu, kättemaksu eest, aga kõigil on lootus paremale homsele. Enamuses on nad Sri Lanka tamilid, Afganistani Hazara hõimu liikmed või Iraani tagakiusatud.
Austraalia valitsus algatas nüüd kampaania, andmaks teada inimestele, kes paate ootavad kuskil Indoneesia kalurikülas, et nad ei ole oodatud! Väidetavalt on sõnum Hazara hõimlastele kohale jõudnud ja nemad nüüd kaaluvad alternatiivseid võimalusi, paludes asüüli kuskilt mujalt riigist. Iraanist ja Sri Lankalt tulijad aga ei hoolivat: erinevalt Hazaradest, kes kunagi ettemaksu ei tee, on nemad juba smugeldajatele maksnud ning nende väitel võtavad nad ka teekonna ette IGAL JUHUL..... Nende sõnul pole neil kaotada midagi....
Smugeldajad aga samal ajal naeravad pihku, pannes Austraalia valituse kannatuse proovile: ok, küllap te varsti jälle olete tagasi vana skeemiga, võttes vastu kõik tulijad, sest mingil ajal saab teil villand paadipõgenike paigutamisest kolmandatesse riikidesse.... ja et kiiremini villand saaks, me saadame neid juurde aina enam ja enam.... Raha ei haise!
http://www.heraldsun.com.au/news/special-features/asylum-emergency-off-christmas-island-pushes-number-of-boat-arrivals-under-labor-to-50000/story-fnho52jj-1226692388773
Samal ajal Austraallased aga madistavad tõusva elukallidusega ning meditsiiniabi mandumisega. See arstiabi jutt on taas sarjast uskumatuid lugusid 21. sajandist. Väidetavalt olla tegu alarahastamisega. Tänaseks päevaks on lood nii, et isegi kui oled õnnelik ja kiirabi saabub õigel ajal, siis on võimalus, et abi jääb ikkagi kättesaamatuks, sest kiirabi meeskond istub sinuga haigla sissesõidu teel kaheksatunnises sabas, ent haiglasse sa sisse ei saa, sest haigla kiirabiosakond on servani patsient täis ja nii oodatakse koha vabanemist. Ja kui näiteks sind tabab eriti halb õnn infarkti näol, siis võib juhtuda, et lähim haigla, kus on koht sinu jaoks on 100 km kaugusel.... isegi kui lähimas haiglas on valmidus infarkti ravida, siis ei ole seal kohta!
Ma pean siinkohal ka mainima, et kiirabi teenus on Austraalias tasuline. Kui maksad aastamaksu 75 dollarit pere kohta, siis on teenus sulle ja su perele tasuta iga pool Austraalias (kaasatud on ka helikopterid ja lennukid). Kui aga pere otsustas makse vahele jätta (see on muide täiesti vabatahtlik, kas maksad või mitte!), siis hoia hinge kinni ja looda, et midagi halba su perega ei juhtu: kiirabi külastus maksab hingehinna inimesele, kes nn. kluppi ei kuulu!
Lisaks lisab pingeid ka erameditsiin. Olemas on tavaline nn. haigekassa tase, millega peaksid sa olema kaetud varbast peani, ainult hambad välja arvatud. Reaalsus on aga see, et ootejärjekorrad on nii pikad, et lõppu näha ei ole ja lootust ka eriti mitte... Selleks et asja kiirendada, on sul vabadus teha erakindlustus, mis väidetavalt ukse lubatud paradiisiaeda avab. Mingist hetkest alates on erakindlustus pea vältimatu, sest kui teenid üle 84000 dollari aastas, siis seisad kahe valiku ees: kas pead tegema erakindlustuse või maksma rohkem haigekassa maksu kuna su sissetulek peaks seda lubama. Väidetavalt maksab erakindlustus natuke vähem (olenevalt muidugi paketist...), ent vabastab su lisamaksustamisest.
Ptüi, ptüi, ptüi.... loodame et hoian kurja meie perest eemal!
Pole midagi uut siin päikese all, taaskord!
Ent nüüd, kell 6 ja uued uudised tõotatud maal!
Valimised koputavad uksele. Eile algas valimiseelne reklaamikampaania, oh jah..... Tegelikult ei olegi see minu asi, sest mul veel hääletusõigust ei ole. Aasta pärast peaksin ma olema juba Austraalia kodanik ning siis on mul juba KOHUSTUS oma hääl anda. Kui valima ei lähe, saad trahvi!
Seniks on mul aga õnn kraaksuda parves kaasa, ent nagu ikka, minu häälel puudub jõud (Käberlinskaja ju ikkagi!).
Teine teema on, palju mind see poliitika puudutabki.... No ega ju mõtle päevad läbi poliitika peale, ent samal ajal toimuvad asjad, mis sulle ikkagi korda lähevad ja milles on mul oma arvamus.
Maailmamajanduse tuultes on Austraalial olnud siiani tugev positsioon ja väidetavalt tõeline majanduslangus siia jõudnud ei ole. Kuna ma pole mingi majandusteadlane, ei oska ma ju täpselt hinnata ka, ent hetkel tundub, et asi on natuke tõsisem, kui veel paar kuud tagasi. Mina tuginen sellele, mida meedia igapäevaselt edastab ja mulle tundub see kui deja vu... tunne, et ma olen kõike seda enne kusagil näinud... ja minu teooria on asjade käigust, et ega head ajad õpeta midagi, ainult halvad ajad õpetavad. Seega, kõigil 23 miljonil Austraalia peanupul tuleb õppetunniks valmis olla, mõningate väljavalitud eranditega loomulikult. Aga mina olen valmis, sest mina olen ikkagi Eesti naine ja sellise majandusmulinaga mind vigaseks ei löö.
Mulle tundub, et pidu austraallaste õuel on lõppemas. Kas just päris krahh tuleb, ent homme kaineks saades tuleb küll olukorrale silma vaadata päris otse ja (ilmselt) valusalt! Kuskilt otsast tuleb kraane koomale keerata! Ning valitsus ongi asunud tegudele ning suuremad parteid lubaduste loopimisele.
Kaevandusbuum on suureks üllatuseks kiirema otsa leidnud, kui keegi oletada oskas. Selgub, et Hiina ei vajagi nii palju ja kui vajabki, siis mitte sellise hinnaga, mis Austraaliat vee peal hoiaks.
Riik ei tahagi enam kohalikke Fordi ja Holdeni tootmist toetada, seega tehased sulevad uksed, tuhanded inimesed jäävad tööta. Ent samas, toetades ühte tootmisharu, hakkavad teised seda samamoodi tahtma, kuna olukord on kõikjal raske. Mis riigil üle jääb?
Töötus on ajaloo kõrgeim, läheneb 6 protsendini.
Aborigeenide elu on õudus kuubis, mõistetud aeglasele väljasuremisele viina ja narkootikumide läbi. Laste väärkohtlemine lisaks ning surnud ring ongi koos...
Õhusaaste maksustamine... ei või ja...?????
Hariduse kvaliteet ja kättesaadavus.
Jne. jne. jne.
Inimkaubandus ületab igasugused piirid, saates Indoneesiast paatide kaupa põgenikke. Uus poliitika on, et igaüks, kes tuleb üle mere paadiga asüüli taotlema, saadetakse hoopis kuhugi Vaikse ookeani väikesaareriiki isikutuvastamise protseduurideks ning Austraalia neile tulevikus elamispaika ei anna, vaid saadetakse edaspidi elama hoopis kolmandatesse riikidesse. Smugeldajad naeravad selle peale ja paadid ikka saabuvad..... igaüks paadis on koha eest maksnud umbes ca 7000 Austraalia dollarit, 1 paaditäis põgenikke tagab umbes 1 miljon dollarit smulgeldaja kaukasse. Maksnutele lubavad smugeldajad, et nad viiakse ohutult Austraalia rannikule luksuslaevaga. Kahjuks ettemaks ei taga tulemust ning pea iga paat uputatakse Austraalia territoriaalvetes ning häda-abi kutsung paisatakse eetrisse: merelolijad ei jäta eales kedagi hätta ja nii suunduvad kõik läheduses asuvad laevad päästma uppuvat laeva..... Kuna tegu on Austraalia vetega, siis tavaliselt on päästjateks Austraalia piirivalve, kes siis kõik elusa ja elutu materjali veest välja korjab ning toimetab.... kuhu????? Siiani oli selleks Christmas Island`i kogumiskeskus, nüüdsest suunatakse kõik saabujad, olenevalt east, vanusest ja tervislikust seisundist Naurule või Paapua Uus Guineasse.
Tänaseks on valitsus aru saanud, et senine skeem ei tööta enam. Tulijaid saab liiga palju (kahe viimase nädalaga saabus paatidega rohkem kui Jõgeva linna täis inimesi), nende isikute tuvastamine võtab liiga palju aega ning lisaks sellele on see rahakotile koormav. Maksta tuleb personalile, kes töötab nende inimestega. Maksta tuleb personalile, kes vaatab läbi nende inimeste paberid ja teeb vastavad järelepärimised. Ja kuna enamus inimesi saabub siia heaoluühiskonda, seljas ainult päästevest, ent mitte tengelpung hammaste vahel, siis tuleb nad kõik katta ja sööta, anda peavari ning enamasti ka meditsiiniline abi.
Muidugi pole siiasaabujad rahul pikkade oote-aegadega. Kogu selles tohuvapohus võtab paar aastat aega, enne kui Austraalia immigratsiooniamet oma otsuse teeb, kas asüülitaotlus rahuldatakse või mitte. Saabujad pole just kõige õnnelikumad inimesed, veetes selle aja teiselpool müüre, olles vangid ilma kuritööta.... Kogu lubatud majad ja raha ja ilus elu on kuskil out there, ent kindlasti mitte seespool müüre. Paar nädalat tagasi läksid Manuse saarel kogumiskeskuses asi nii käest ära, et keskus lihtsalt põletati maani maha (minu meelest polnud just parim idee!). 60 miljonit lendas atmosfääri, kohalikud kurjad, inimesed taeva all....
Ja siis kõike seda loen mina, kes ma ju ka immigrant. Tunded on segased.
Oluline on lähtekoht, kui ajas tagasi minna. Kust ma tulin ja miks ma tulin. Mis ma selleks tegema pidin.
Minu jaoks oli oluline, et kõik saaks tehtud õigesti kohe algusest. Nende inimeste jaoks aga seal paatides on ainus tõde smugeldaja tõde, mis siis suust suhu edasikanduvad ning millel tegelikkusega pole mingit ühist nimetajat. Paadi-inimesed põgenevad, kes mille eest.... tagakiusamise, sõja, vaenu, kättemaksu eest, aga kõigil on lootus paremale homsele. Enamuses on nad Sri Lanka tamilid, Afganistani Hazara hõimu liikmed või Iraani tagakiusatud.
Austraalia valitsus algatas nüüd kampaania, andmaks teada inimestele, kes paate ootavad kuskil Indoneesia kalurikülas, et nad ei ole oodatud! Väidetavalt on sõnum Hazara hõimlastele kohale jõudnud ja nemad nüüd kaaluvad alternatiivseid võimalusi, paludes asüüli kuskilt mujalt riigist. Iraanist ja Sri Lankalt tulijad aga ei hoolivat: erinevalt Hazaradest, kes kunagi ettemaksu ei tee, on nemad juba smugeldajatele maksnud ning nende väitel võtavad nad ka teekonna ette IGAL JUHUL..... Nende sõnul pole neil kaotada midagi....
Smugeldajad aga samal ajal naeravad pihku, pannes Austraalia valituse kannatuse proovile: ok, küllap te varsti jälle olete tagasi vana skeemiga, võttes vastu kõik tulijad, sest mingil ajal saab teil villand paadipõgenike paigutamisest kolmandatesse riikidesse.... ja et kiiremini villand saaks, me saadame neid juurde aina enam ja enam.... Raha ei haise!
http://www.heraldsun.com.au/news/special-features/asylum-emergency-off-christmas-island-pushes-number-of-boat-arrivals-under-labor-to-50000/story-fnho52jj-1226692388773
Samal ajal Austraallased aga madistavad tõusva elukallidusega ning meditsiiniabi mandumisega. See arstiabi jutt on taas sarjast uskumatuid lugusid 21. sajandist. Väidetavalt olla tegu alarahastamisega. Tänaseks päevaks on lood nii, et isegi kui oled õnnelik ja kiirabi saabub õigel ajal, siis on võimalus, et abi jääb ikkagi kättesaamatuks, sest kiirabi meeskond istub sinuga haigla sissesõidu teel kaheksatunnises sabas, ent haiglasse sa sisse ei saa, sest haigla kiirabiosakond on servani patsient täis ja nii oodatakse koha vabanemist. Ja kui näiteks sind tabab eriti halb õnn infarkti näol, siis võib juhtuda, et lähim haigla, kus on koht sinu jaoks on 100 km kaugusel.... isegi kui lähimas haiglas on valmidus infarkti ravida, siis ei ole seal kohta!
Ma pean siinkohal ka mainima, et kiirabi teenus on Austraalias tasuline. Kui maksad aastamaksu 75 dollarit pere kohta, siis on teenus sulle ja su perele tasuta iga pool Austraalias (kaasatud on ka helikopterid ja lennukid). Kui aga pere otsustas makse vahele jätta (see on muide täiesti vabatahtlik, kas maksad või mitte!), siis hoia hinge kinni ja looda, et midagi halba su perega ei juhtu: kiirabi külastus maksab hingehinna inimesele, kes nn. kluppi ei kuulu!
Lisaks lisab pingeid ka erameditsiin. Olemas on tavaline nn. haigekassa tase, millega peaksid sa olema kaetud varbast peani, ainult hambad välja arvatud. Reaalsus on aga see, et ootejärjekorrad on nii pikad, et lõppu näha ei ole ja lootust ka eriti mitte... Selleks et asja kiirendada, on sul vabadus teha erakindlustus, mis väidetavalt ukse lubatud paradiisiaeda avab. Mingist hetkest alates on erakindlustus pea vältimatu, sest kui teenid üle 84000 dollari aastas, siis seisad kahe valiku ees: kas pead tegema erakindlustuse või maksma rohkem haigekassa maksu kuna su sissetulek peaks seda lubama. Väidetavalt maksab erakindlustus natuke vähem (olenevalt muidugi paketist...), ent vabastab su lisamaksustamisest.
Ptüi, ptüi, ptüi.... loodame et hoian kurja meie perest eemal!
Pole midagi uut siin päikese all, taaskord!
Ent nüüd, kell 6 ja uued uudised tõotatud maal!
Kommentaarid
Postita kommentaar