Öös on asju....

... teadagi.

Aegajalt leiab ka pime kana tera. Meie leidsime kogemata oma tera nädal tagasi, kui hommikune välkidee minna ööloomaaeda külastama sai täppistabamuse ilmaga.

Kell 8.30 õhtuks koondasime oma laiendatud pere (bangaloelanikud pluss 1 lisalaps, kes hetkel on ametlikult Karina boyfriend, see pika patsiga tume latiinopoiss pildil.....) Moonlite Sanctuary` www.pearcedale-conservation-park.com.au ning meid ootas kuuvalge öö, ei tuuleiiligi, veesilmad peegelsiledad. Täiesti ebamaine......

Kohale oli tulnud kaks seltskonda loomahuvilisi.

Esimeseks pandi meid silmitsi püütoniga. Väidetavalt oli selles maopuntras üks sõbralik ja üks vaenulik püüton, ent mis valemiga neid giid eraldas, jumal teab. Kogu pundar nägi välja nagu Antonio rahakott, ussinahkne. Puntra lahtiharutamine nõudis tiba pingutust. Agressiivne isend oli loomulikult märksa aktiivsem kui see sõbralik. Giid sooritas paar korda nõtkeid eemalehüppeid puurist, kui ussvaenlane kubemele liiga lähedale end sirutas. Lõpuks aga sai see sõbralik 2 - 3 meetrine elukas lahti keerutatud ja meie kätele asetatud. Uskumatu, kui tõsi: mingit vastikustunnet küll ei olnud. Tunduski teine nagu rahakoti ussinahk, ainuke erinevus oli selles, et selle ussinaha all oli tunda äärmiselt jõuliseid lihaseid, mis seda pikka kere siis edasi väänutasid.

Peale seda kui kohustuslikud pildid sai võetud ning madu kallistaud, keerutati madu oma agressivse sõbra juurse tagasi. Ent meile anti kätte laternad ning juhatati meid õhtuhämarusse. Mängu ilu pidi olema tõsiasi, et enamus loomi ajavad omi asju öösel ning meile anti selleks erakordne võimalus.....

Meie laternatega protsessioon pimedas solvas möödaminnes kohalikku sheriffi, papagoid, kes käutsatades nõudis omale täit tähelepanu, ent kes see siis mingile rääkivale papagoile tähelepanu pöörab, kui kuulavguses lagendik oli wallabysid ja känguruid täis????? Seda enam, et seal olid titemammast wallabyd, kellel kõhukukrus beebi.... Giid ajas parve loomi õhtusöögile ning meil õnnestus ju otse loomulikult neid käest sööta. Loomulikult on sellises turistikohas kõik loomad nagu meie Grandpus, ülesöödetud laisikud.... ja ega nad eriti isukalt ei nosinud. Ent meiesugustele linnaaustraallaste-eestlaste segagrupile piisas sellest küll.

Edasi viis meid tiigiäärne rada üle lagendiku angerjasulpsude ning hanede kaagatamise saatel aediku juurde, kus ootasid oma õhtusööki kaks tasmaania kuradit! See looduses kiiresti häviv kukkurloom on ainuke, kes on lihasööja kukkurloom ja tänasel päeval leiab neid looduses ainult Tasmaanias. Ent seal laastab neid süljega edasikanduv vähktõbi (laibaõgijad, nagu need kuradid on, kaklevad oma saagi pärast ning kakluse käigus teadagi ju on hammas hamba vastu....), mis siis hoolega manti võtab: hammustusest ja seega nakatumisest on vaesel loomal jäänud elada 5 nädalat.... Seega on nüüd rõhk loomaaedadel, kes proovivad seda loomaliiki säilitada parimal võimalikul moel.

Seega, Bella ja Sam. Mõlenad umbes 4 aastased, seega keskealised kuradid. Maailmale on nad andnud neli komplekti järeltulijaid, kes elavad nüüd iseseisvat elu üle Austraalia erinevates loomaaedades.
Kõige suurem üllatus oli, et nad mõlemad olid väga erksad ja aktiivsed. tavaliselt päeva ajal loomaaedades näed ainult aediku servas silti TASMAANIA KURAT.... ent kuradid ise on peidus..... Ent need kaks jooksid kapakuga meie juurde ja hakkasid aga nõudma.... õhtusööki muidugi! See oli uskumatult romantiline, kuidas giis võttis käevangus olevast ämbrikesest surnud roti ja ulatas selle Samile, kes siis roti vurrude vahele haaras ja puujuure juurde peitu jooksis oma püha õhtusöömaaega nautima. Järgmine rott ulatati Bellale, kes meie õnneks ei olnud ahmija, vaid jäi tõeliseks daamiks ka rotti süües:elegantselt ragistades seda ilusasti meie juures, alustaded tagajalgadest (välistamaks võimalus, et see rott võiks kunagi veel plehku pista....) ..... Sam muuseas pidavat tavaliselt neelama oma välgukiirusel ning siis tuleb Bella juurde ja võtab tema õhtueine tugevama õigusega endale. Meie õnneks sellel õhtul võitis õiglus!

Meie teekond aga jätkus võssa, kusjuures meile anti hoiatus olla eriti ettevaatlik, kuna tegu oli mingite pisikeste hüppajatega.... Blondi ajuga brünett nagu ma olen, arvan ma et need olid bettongid. Ka neid on looduses väga vähe alles jäänud, kuskil 400 isendi kanti. Olidki sellised kassisuuruse kirbu moodu tagajalghüppajad kukkurlased. Üks beebi ka vedrutas ringi. Katsuda neid ei lubatud, kuna kardeti igasugust nakatumise võimalust. Mitte et inimene võiks nakatuda, vaid ikka et inimene kannaks edasi mingit taudi, mis võib bettongile ohtlikuks osutuda! Bettongid söödetud, läksime edasi suurde puuri.... kus meid ootasid ees lendorava laadsed elukad nind öökullid. Lendoravatel oli Grandpusi saba ning ka öökullid nägid välja kui Grandpus. Oravatel olid ilusad pruunid nööpsilmad ja väga pehme puudutud, kui maisiteri su näppude vahelt koukisid. Öökullid otsustasid sel õhtul end külalistest mitte häirida ning paigutasid end meist peajagu kõrgemale positsioonidele. Me siis ei hakanud korvpalli hüppeid sooritama ning piirdusime ainult silmailuga.

Keset öökulli puuri teatas meie Karina hapu näoga, et ta on nälga suremas. Just.... õhtusöök oli kaks tundi tagasi ja teel loomaaeda vitsutas laps autoski veel kooki mugida.... Isa Antonio pani maha oma parima isahane sisina, sest teadagi oli selline avaldus üle võlli. Edasine teekond öös kulges järjekordselt mossitava lapsega.

Tegelikult oli nii, et lasime lapsel omasoodu mossitada, sest ju ta seda soovis: iseenda tuju rikkuda. Meie sellest tujul langeda ei lubanud ning kulgesime edasi emut külastama. Emu kahjuks muljet ei avaldanud. Kena sulekasukaga, ent ahne elukas.

Emu puuri juurest kuulsime haukumist. Olime kindlad, et järgmiseks seisame silmitsi dingodega. Ent.... tegu oli hoopis haukuva öökulliga!!!!! Oma pisikese kogu, keerleva pea (öökullid ei suutvad oma silmi silmakoopas liigutada, sellepärast neil see pea pidigi niimoodi kaela otsas pöörlema, et näha, mis laias ilmas toimub!) ja haukumisega teenis see väike ökul selle õhtu lemmiku tiitli!!!!!

Koaalad lükkavad vist isegi karmima mehe nunnumeetri põhja. Loomulikult meie pere standardite järgi näeb koaala välja ning käitub ka nagu meie Grandpus.... Selline hall, suurte käppadega tuttkõrv, pehme, laisk, vaatab sind oma unise silmaga ja välja ei tee..... Meie õnneks lasi see koaala valla oma koaalakorina... ikka kohe sellise, et keegi ei usu, et nii kole hääl tuleb nii nunnu looma seest. Karmo muidugi arvas, et peale paari õllet suudab tema ka sama häält järele teha.... (jään muide põnevusega seda sündmust ootama ning lubasin isegi need neetud õlled oma kulu ning kirjadega hankida lol)

Õhtu viimase etteaste tegid dingod. Ega nad eriti midagi ette võtnudki, vaid lihtsalt seisid majesteetlikus ilus kuuvalguses.

Tee majja viis üle lagendiku, kus wallabyd ja kängurud endiselt õhtustasid. Papagoi oli selleks ajaks ka oma hääle kähedaks kriisanud ning meie poolt tähelepanuta ta jäigi....

Koju jõudsime hilja. Magama ka ei suutnud kohe jääda, sest elamust oli rohkem kui rubla eest. Jacobile meeldis kõige rohkem haukuv öökull. Mina kaalusin öökulli ja kuradite vahel, ent lõpuks jäid kuradid peale. Merilile meeldis kõik. Karmo ilmselt leidis selle nimetu miski koaalaga. Näljasurma äärel oleva lapse käest me isegi ei küsinud, sest peale McDonaldi drive in ja palakese manustamist oli laps ametis seedimisega ja selle elutähtsa protsessi juures ei saa ju ometi kedagi segada.... Isa Antonio siiski võttis oma aja ning tegi lapsele selgeks, et seniks, kuni tema käituda ei oska ning annab IGA KORD miski jonnipunni sooloesinemise, teda enam kuskile kaasa ei võeta. Karistuseks istugu kodus ja lugegu kohustuslikku kirjandust.....

Kui mul oli lõpuks enne keskööd aega küsida oma abikaasalt, mis loom talle kõige rohkem meeldis, siis tuli aus vastus: MINU NAINE......

.... nautimas kõik loomi!

Kõlas kui pai? Ma arvan et jah!