Et mitte minne liiga isekaks, pean ma nentima fakti, et peale iseendi keskmes olemise on meie peres oluline koht ka meie kaasteelistest koduloomadel. Minu lähimale sõpruskonnale pole minu kohati taluvuspiire ületav loomaarmastus mingiks uudiseks. Meie peres on see kõik korrutatud kolmega. Vahetevahel teeb isa Anthony avaldusi a la, et tema on küll kange mees ja loomale anna ei alla, ent kui ta siis aluspükste väel kenas sügisöös kassi ümber auto taga ajab, siis saad aru küll, et need sõnad on vaid sõnum mingile mulle nähtamatule (ja ka ebaolulisele!) meestemaailmale lol
Meie kass valitseb meie maja. Me isegi tegime talle ettepaneku hakata käpaks kodulaenu maksmisel, et selle peale kinnitas ta oma mesikollased silmad kaugusesse ja vastust ootame me siiamaani......
Ega ta neid silmi ka eriti kaugusest lahti klammerdanud ka päeval, kui Anthony leidis printeri tagant hiire. Elus hiire, kes seal värises ja ilmselt südamerabanduse äärel oli. Leid leiuks, aga mis sellele järgnes, oli vaatamist väärt (mu ema ja isa olid tunnistajateks!): sellele järgnes 21. sajandi hiirejaht, kus Anthony ja Margit kappasid neljakäpukil mööda maja hiire järel, sellel ajal kui kass mittemidaginägeva pilguga seda tralli pealt vaatas. Ja kui Anthony siis saigi sabapidi hiire kätte ja PAKKUS seda kassile, siis peale paari laiska käpapatsutust hiire õlale, lasi kass hiirel minna. Endiselt meeltesegaduses ja ilmses eituses meie kassi jahimehe omaduste puudumises, meie jätkasime seda ägedamini..... Klaperjaht lõppes, kui hiir otsustas nurgast, kuhu ta lõpuks aetud, hirmuga silmitsi seista ja hüppas teel vabadusse minu kintsu peale...... mille peale mina siis röökisin nagu ratta peal, silmad pealuust välja kargamas!!!!!!... hiir aga oli sel ajal, kui mina oma grande finalet esitasin, juba ammu teel kuhugi turvalisse paika.... Nii et väida siis, et ma hiiri ei karda. Nii et väida siis, et kass on tapjaloom. Pigem inimene on! Õnneks pean ma mainima, et meil oli peale seda kõike siiski hea meel, et hiirepoiss ellu jäi ja ilmselt juba kuskil hiireneiudega salaplaane peab kiire ja tõhusa paljunemise üle.......
Kuradi kass!
Me andsime meie kassile peale peaageu kahte aastat toakassina vabaduse valida ka õue vahet. Hakkasime teda harjutama tasapisi, jättes tagaukse lahti ja andes talle võimaluse vaikselt ümbrust avastada. Kulus kaks päeva selgitamaks välja, mis ja kus, ning kaardistada ohud: vaenlane number üks oli Mimi, sest vaatamata oma vanadusnõtrusele, tapjalik läige tema silmis, kui kassi nägi, ei kadunud. Kass sai sellest suurepäraselt aru ja VÄLTIS nende silmade raadiusesse sattumast. Mishka aga, noor ja loll, hüppas mängulootuses aga kassiga kampa esimesel päeval, ning kohe sai ka kassiküüsi tunda, ning sellest päevast on nende vahekord paigas: Sina ära mu teele satu, va MÕTTETU KOER! Ümbruskonna avastamine kulges märkamatult, saime aru ta piiridest tasahilju, avastades kassi küll aia peal, küll postkasti otsas tänavavaatlust läbi viimas, küll naabri akna all nende aknal olevat toakassi jõllitamas. Linnusulgi hakkas ka meie sissesõiduteele sattuma..... Ja kass ise käitus nagu KUNINGAS. Olge tasa, KUNINGAS magab eesuksel matil.... mine kasuta tagaust!
Ja nüüdseks on tal siis aretatud oma mäng: istub paluva näoga ukse taga ja ootab sisselaskmist. Olles juba poole kerega toas, muudab ta meelt, keerab otsa ümber ning jookseb õue tagasi. Ja siis ta laseb korda 10 või ka 20 niimoodi edasi tagasi omanikel tema järel ümber autode ja lillepottide joosta, mis siis et kell on 10, 11 õhtul või peale südaööd ja perekond tahaks juba silma looja lasta..... aga ega keegi meie majas enne rahu saa, kui kass toas.... ja nii see siis jätkub õhtust õhtusse.... sport ausse ning hommikumantlite ja pantaloonide demonstratsioonidele edu !!!!!
Kuradi kass!
Ent ühel õhtul ei tulnud kass koju.
Hommikul 7.30 leidis mu ema mind nutust paistes tyhjade silmadega garaazi all ringi tuhnimas ja kassi otsimas.
Me olime mõlemad Anthonyga terve öö ringi traavinud. Hääled kähedaks kiisutatud, mõlemal pisarad näkku kuivanud, suur mure oli meid üle öö tabanud. Kell 7 kui valgenes, siis avanes kogu õud: sissesõidu teel oli suur hulk hõbehalli karvu laiali laotatud ja lillepeenras selged kraapimisjäljed mulla peal näha. Ei pea olema just tuumafüüsik, panemaks pilti kokku: hõbehall kass kaotsis ja sõidutee hõbehalle kassikarvu täis..... Kuna surnukeha ega ka verd näha ei olnud, siis säilis meis siiski lootus. Kappasime kumbki eri suundades ümbruskonda läbi kammima, ent ei miskit tulemust. Kodus tagasi, veensin ma Anthonyt, et küllap on kassi au rohkem haiget saanud, kui kere ja ilmselt ta nyyd ravib oma murtud südant ja isegi kuuleb meid, ent oma lüüasaamise häbis ei julge koju tulla...... Anthonyt see miskipärast ei veennud.
Päeva kuludes olime mõlemad kui surijad. Ema ja isa osalesid ka otsingutes, kuigi me ei uskunud, et neid õnn tabab. Ja muidugi peale meie magamata ööd ja meie murtud meelt ning leina, me pidime minema Anthony vanemate juurde lõunasöögile. Jessssss...... justnagu keegi meist tundis tahtmist osaled aktiivses sotsiaalses elus..... Olin just lõpetanud dushi, kui mu ema kargas vannituppa, et tule nüüd ruttu, me leidsime Anthonyga kassi!!!!! - Kas ta elab või????? - Jah, mu meelest!
Tormasin siis miskit selga ja jalga tõmmates naabrite aeda ning maja taha, kus Anthony ostutas maja all kükitavale kassile. Ent kass ei liikunud ega reageerinud. Lasin ennast siis kõhuli maha ja sirutasin käe välja ja kutsusin tasa. Mitte midagi. Nägin meetri kaugusel mu käest tumedaid solvunud silmi ja ühte õhus hoidvat valge sokiga käpakest..... Samal sain aru küll, et suremas ta polnud, ent jahhhh...... solvatud ning kergelt haavatud rüütel oli seal maja all peidus.
Ma kuivatasin seal kuradi naabrite murul oma juukseid tuuleõhus, pooleldi ise ka maja alla litsutult järgmised pool tundi. ... ju muidugi üritasin veenda kassi minu juurde tulla. Lõpuks siis lonkav sõdur hakkas millimeetri haaval lähenema. Ja kui ma lõpuks maja alt välja sain, siis tegin oma koguka kere kohta suht ootamatu välk-kiire võtte ja sain kassi oma kaissu. Teel koju oli kass ikkagi suht paanikas ning suutis mu selja ning õlad kenasti ära kraapida... Ent peale seda, kui tuppa saime ning ta maha panin, sai ta kõik sekundiga andeks ja meie leinamaskid kadusid imeväel ning pere oli seitsmendas taevas!
Kuradi kass!!!!!
Jne jne jne....
Aga siis on ju veel need va KOERAD.
Õigemini on nii, et tänaseks on meil ainult üks. Teisipäeval läks Mimi ära Kutsade Maale. Ta oligi viimasel ajal oma kõrges eas juba suht otuke. Kuna ta väsis ruttu, siis me ei võtnud enam ette ka pikki jaluturetki ega arendanud ka kiirust..... Eelmisel laupäeval ma mainisin Anthonyle, et kuigi ta sööb hea isuga, kaotab ta kaalust. Anthony viskas siis kohe kulmu kortsu..... pole hea märk teadagi. Kui ma koertega laupäeval läksin meie kohalikule staadionile, kus saab koerad rihma otsast lahti lasta ning kus tavaliselt on palju koeri, siis seekord Mimi käitus absoluutselt teisiti kui tavaliselt: peale rihma otsast lahti lastes võttis ta otsesuuna üle staadioni, osalemata koerte sotsiaalses elsu või nuuskimata iga kõrt ja puhmast.... Ja ei reageerinud ka minu hüüdmisele. Lihtsalt läks, pilk ainiti suunatud kuhugi kaugusesse. Ma tormasin talle järele ja sain ta peatatud ning edasi jalutasime juba rihmaga seotult. Ent ümbritseva suhtes puudus huvi. Ilmne hoiatusmärk!
Ent pühapäeval toimnetasin aias, koerad järgnesid mulle igale poole, lesisid mõlemad minu läheduses, nagistasid omavahel, sõid kenasti ja isuga. Esmaspäeva õhtul sain pooleldi südamerabanduse, sest Mimi magas aias nagu surnu ja ei reageerinud. Raputamise peale avast ta oma hundisilmad ja ajas end üles. Vaevaliselt, aga vaevaliselt on ta end üles ajanud juba pikka aega.
Teisipäeval kuulis Anthony lõuna ajal aiast imelikku häält ja läks kontrollima.... leides Mimi eest halvatuna, kõveras ja valus karjuvana. Toimetas siis Mimi tuppa ja asus mulle helistama. Ent minu telefon oli riietusruumis minu seljakotis ning Anthony kõned jäid vastamata. Ma sain ta sõnumi ja koheselt kõne kella 3 ajal, kui kohvipausile läksin.... Ja ma teadsin, et nüüd on asi tõsine. Ma lubasin koju tulla niipea, kui võimalik ja minu õnneks lõppes seekord tööpäev juba kell 4.... Koduuksest sisse astudes ja läbi maja Mimit ja Anthonyt nähes sain kohe aru, et NÜÜD ON KÕIK.... Ainus pilk koerale ja asi oli selgemast selgem. Oodates loomaarsti pendeldas koer teadvuse ja teadvusetuse vahel.....meie peale ta ei reageerinud. Krambihood muutusid järjest sagedamaks ja karjed krambihoogude ajal järjest hullemaks. Mul pole vist vaja mainidagi, mida meie tundsime. Ma pikutasin põrandal, hoidsin Mimit kaisus. Isegi kass sai aru, et nüüd on miski peres väga valesti ning tuli minu puusa peale istuma ja mind lohutama (ta alati tuleb magama minu peal, kui ma olen kurb või ei tunne end hästi!). Karina oli muidugi lohutamatu, Anthony üritas meie meeleolu üleval hoida, rääkides lugusid Seafordi devilist, nii nagu me Mimit kutsusime.... Loomaarst oli meiega ühel meelel ning 18.35 õhtul läks Mimi meie käte vahel oma õe Emily juurde ära, auväärses eas ning armastatud meie kõigi poolt.....
Teeb haiget. Väga.
Ent juba on saadetud välja päringud husky kutsikate kohta, sest ..... we cant help ourselves.... loodus ei salli tühja kohta..... Ja Mishka on nüüdseks siis kaks päeva olnud toakoer ning naudib oma staatust, olles ainus, noor ja ilus!
Ja nii nad kõik võtavad oma osa meie südamest, kild killu haaval ja abi selle vastu pole kuskilt saada. Mis teha, üks haigus on kaasasündinud ja ravimatu... loomaarmastus nimelt!
Meie kass valitseb meie maja. Me isegi tegime talle ettepaneku hakata käpaks kodulaenu maksmisel, et selle peale kinnitas ta oma mesikollased silmad kaugusesse ja vastust ootame me siiamaani......
Ega ta neid silmi ka eriti kaugusest lahti klammerdanud ka päeval, kui Anthony leidis printeri tagant hiire. Elus hiire, kes seal värises ja ilmselt südamerabanduse äärel oli. Leid leiuks, aga mis sellele järgnes, oli vaatamist väärt (mu ema ja isa olid tunnistajateks!): sellele järgnes 21. sajandi hiirejaht, kus Anthony ja Margit kappasid neljakäpukil mööda maja hiire järel, sellel ajal kui kass mittemidaginägeva pilguga seda tralli pealt vaatas. Ja kui Anthony siis saigi sabapidi hiire kätte ja PAKKUS seda kassile, siis peale paari laiska käpapatsutust hiire õlale, lasi kass hiirel minna. Endiselt meeltesegaduses ja ilmses eituses meie kassi jahimehe omaduste puudumises, meie jätkasime seda ägedamini..... Klaperjaht lõppes, kui hiir otsustas nurgast, kuhu ta lõpuks aetud, hirmuga silmitsi seista ja hüppas teel vabadusse minu kintsu peale...... mille peale mina siis röökisin nagu ratta peal, silmad pealuust välja kargamas!!!!!!... hiir aga oli sel ajal, kui mina oma grande finalet esitasin, juba ammu teel kuhugi turvalisse paika.... Nii et väida siis, et ma hiiri ei karda. Nii et väida siis, et kass on tapjaloom. Pigem inimene on! Õnneks pean ma mainima, et meil oli peale seda kõike siiski hea meel, et hiirepoiss ellu jäi ja ilmselt juba kuskil hiireneiudega salaplaane peab kiire ja tõhusa paljunemise üle.......
Kuradi kass!
Me andsime meie kassile peale peaageu kahte aastat toakassina vabaduse valida ka õue vahet. Hakkasime teda harjutama tasapisi, jättes tagaukse lahti ja andes talle võimaluse vaikselt ümbrust avastada. Kulus kaks päeva selgitamaks välja, mis ja kus, ning kaardistada ohud: vaenlane number üks oli Mimi, sest vaatamata oma vanadusnõtrusele, tapjalik läige tema silmis, kui kassi nägi, ei kadunud. Kass sai sellest suurepäraselt aru ja VÄLTIS nende silmade raadiusesse sattumast. Mishka aga, noor ja loll, hüppas mängulootuses aga kassiga kampa esimesel päeval, ning kohe sai ka kassiküüsi tunda, ning sellest päevast on nende vahekord paigas: Sina ära mu teele satu, va MÕTTETU KOER! Ümbruskonna avastamine kulges märkamatult, saime aru ta piiridest tasahilju, avastades kassi küll aia peal, küll postkasti otsas tänavavaatlust läbi viimas, küll naabri akna all nende aknal olevat toakassi jõllitamas. Linnusulgi hakkas ka meie sissesõiduteele sattuma..... Ja kass ise käitus nagu KUNINGAS. Olge tasa, KUNINGAS magab eesuksel matil.... mine kasuta tagaust!
Ja nüüdseks on tal siis aretatud oma mäng: istub paluva näoga ukse taga ja ootab sisselaskmist. Olles juba poole kerega toas, muudab ta meelt, keerab otsa ümber ning jookseb õue tagasi. Ja siis ta laseb korda 10 või ka 20 niimoodi edasi tagasi omanikel tema järel ümber autode ja lillepottide joosta, mis siis et kell on 10, 11 õhtul või peale südaööd ja perekond tahaks juba silma looja lasta..... aga ega keegi meie majas enne rahu saa, kui kass toas.... ja nii see siis jätkub õhtust õhtusse.... sport ausse ning hommikumantlite ja pantaloonide demonstratsioonidele edu !!!!!
Kuradi kass!
Ent ühel õhtul ei tulnud kass koju.
Hommikul 7.30 leidis mu ema mind nutust paistes tyhjade silmadega garaazi all ringi tuhnimas ja kassi otsimas.
Me olime mõlemad Anthonyga terve öö ringi traavinud. Hääled kähedaks kiisutatud, mõlemal pisarad näkku kuivanud, suur mure oli meid üle öö tabanud. Kell 7 kui valgenes, siis avanes kogu õud: sissesõidu teel oli suur hulk hõbehalli karvu laiali laotatud ja lillepeenras selged kraapimisjäljed mulla peal näha. Ei pea olema just tuumafüüsik, panemaks pilti kokku: hõbehall kass kaotsis ja sõidutee hõbehalle kassikarvu täis..... Kuna surnukeha ega ka verd näha ei olnud, siis säilis meis siiski lootus. Kappasime kumbki eri suundades ümbruskonda läbi kammima, ent ei miskit tulemust. Kodus tagasi, veensin ma Anthonyt, et küllap on kassi au rohkem haiget saanud, kui kere ja ilmselt ta nyyd ravib oma murtud südant ja isegi kuuleb meid, ent oma lüüasaamise häbis ei julge koju tulla...... Anthonyt see miskipärast ei veennud.
Päeva kuludes olime mõlemad kui surijad. Ema ja isa osalesid ka otsingutes, kuigi me ei uskunud, et neid õnn tabab. Ja muidugi peale meie magamata ööd ja meie murtud meelt ning leina, me pidime minema Anthony vanemate juurde lõunasöögile. Jessssss...... justnagu keegi meist tundis tahtmist osaled aktiivses sotsiaalses elus..... Olin just lõpetanud dushi, kui mu ema kargas vannituppa, et tule nüüd ruttu, me leidsime Anthonyga kassi!!!!! - Kas ta elab või????? - Jah, mu meelest!
Tormasin siis miskit selga ja jalga tõmmates naabrite aeda ning maja taha, kus Anthony ostutas maja all kükitavale kassile. Ent kass ei liikunud ega reageerinud. Lasin ennast siis kõhuli maha ja sirutasin käe välja ja kutsusin tasa. Mitte midagi. Nägin meetri kaugusel mu käest tumedaid solvunud silmi ja ühte õhus hoidvat valge sokiga käpakest..... Samal sain aru küll, et suremas ta polnud, ent jahhhh...... solvatud ning kergelt haavatud rüütel oli seal maja all peidus.
Ma kuivatasin seal kuradi naabrite murul oma juukseid tuuleõhus, pooleldi ise ka maja alla litsutult järgmised pool tundi. ... ju muidugi üritasin veenda kassi minu juurde tulla. Lõpuks siis lonkav sõdur hakkas millimeetri haaval lähenema. Ja kui ma lõpuks maja alt välja sain, siis tegin oma koguka kere kohta suht ootamatu välk-kiire võtte ja sain kassi oma kaissu. Teel koju oli kass ikkagi suht paanikas ning suutis mu selja ning õlad kenasti ära kraapida... Ent peale seda, kui tuppa saime ning ta maha panin, sai ta kõik sekundiga andeks ja meie leinamaskid kadusid imeväel ning pere oli seitsmendas taevas!
Kuradi kass!!!!!
Jne jne jne....
Aga siis on ju veel need va KOERAD.
Õigemini on nii, et tänaseks on meil ainult üks. Teisipäeval läks Mimi ära Kutsade Maale. Ta oligi viimasel ajal oma kõrges eas juba suht otuke. Kuna ta väsis ruttu, siis me ei võtnud enam ette ka pikki jaluturetki ega arendanud ka kiirust..... Eelmisel laupäeval ma mainisin Anthonyle, et kuigi ta sööb hea isuga, kaotab ta kaalust. Anthony viskas siis kohe kulmu kortsu..... pole hea märk teadagi. Kui ma koertega laupäeval läksin meie kohalikule staadionile, kus saab koerad rihma otsast lahti lasta ning kus tavaliselt on palju koeri, siis seekord Mimi käitus absoluutselt teisiti kui tavaliselt: peale rihma otsast lahti lastes võttis ta otsesuuna üle staadioni, osalemata koerte sotsiaalses elsu või nuuskimata iga kõrt ja puhmast.... Ja ei reageerinud ka minu hüüdmisele. Lihtsalt läks, pilk ainiti suunatud kuhugi kaugusesse. Ma tormasin talle järele ja sain ta peatatud ning edasi jalutasime juba rihmaga seotult. Ent ümbritseva suhtes puudus huvi. Ilmne hoiatusmärk!
Ent pühapäeval toimnetasin aias, koerad järgnesid mulle igale poole, lesisid mõlemad minu läheduses, nagistasid omavahel, sõid kenasti ja isuga. Esmaspäeva õhtul sain pooleldi südamerabanduse, sest Mimi magas aias nagu surnu ja ei reageerinud. Raputamise peale avast ta oma hundisilmad ja ajas end üles. Vaevaliselt, aga vaevaliselt on ta end üles ajanud juba pikka aega.
Teisipäeval kuulis Anthony lõuna ajal aiast imelikku häält ja läks kontrollima.... leides Mimi eest halvatuna, kõveras ja valus karjuvana. Toimetas siis Mimi tuppa ja asus mulle helistama. Ent minu telefon oli riietusruumis minu seljakotis ning Anthony kõned jäid vastamata. Ma sain ta sõnumi ja koheselt kõne kella 3 ajal, kui kohvipausile läksin.... Ja ma teadsin, et nüüd on asi tõsine. Ma lubasin koju tulla niipea, kui võimalik ja minu õnneks lõppes seekord tööpäev juba kell 4.... Koduuksest sisse astudes ja läbi maja Mimit ja Anthonyt nähes sain kohe aru, et NÜÜD ON KÕIK.... Ainus pilk koerale ja asi oli selgemast selgem. Oodates loomaarsti pendeldas koer teadvuse ja teadvusetuse vahel.....meie peale ta ei reageerinud. Krambihood muutusid järjest sagedamaks ja karjed krambihoogude ajal järjest hullemaks. Mul pole vist vaja mainidagi, mida meie tundsime. Ma pikutasin põrandal, hoidsin Mimit kaisus. Isegi kass sai aru, et nüüd on miski peres väga valesti ning tuli minu puusa peale istuma ja mind lohutama (ta alati tuleb magama minu peal, kui ma olen kurb või ei tunne end hästi!). Karina oli muidugi lohutamatu, Anthony üritas meie meeleolu üleval hoida, rääkides lugusid Seafordi devilist, nii nagu me Mimit kutsusime.... Loomaarst oli meiega ühel meelel ning 18.35 õhtul läks Mimi meie käte vahel oma õe Emily juurde ära, auväärses eas ning armastatud meie kõigi poolt.....
Teeb haiget. Väga.
Ent juba on saadetud välja päringud husky kutsikate kohta, sest ..... we cant help ourselves.... loodus ei salli tühja kohta..... Ja Mishka on nüüdseks siis kaks päeva olnud toakoer ning naudib oma staatust, olles ainus, noor ja ilus!
Ja nii nad kõik võtavad oma osa meie südamest, kild killu haaval ja abi selle vastu pole kuskilt saada. Mis teha, üks haigus on kaasasündinud ja ravimatu... loomaarmastus nimelt!
Kommentaarid
Postita kommentaar