Anthony ja Karina lennutasid endid teisele poole Austraaliat veeparki, ent mina valisin võimaluse koju jäääda. Sorry, aga laste kurdistavas kisas päev veepargis veeta on minu seiklejahingele natuke liiga mage. Minule oleks midagi hingele näiteks üksi Agfanistanis seljakotiga ringi rännata (mis tegelikult oligi mul juba ettevalmistusjärgus üle 3 aasta tagasi ja millest olid teadlikud ainult mu ema ning yks väga hea sõber Sami... muidugi kumbki neist ei kiitnud seda heaks, ent teadsid, et takistada nad mind ka ei saa... aga siis tuli mu teele Anthony ja temal oli juba sellevõrra karismaatilist mõju minu üle, et ma oma hullumeelse plaani lükkasin edasi.....).
Seega istun kodus, kohv värskelt jahvatatud ubadest auramas ja rukki/spelta võileib oma aias päikese poolt küpsetatud tomatiga laual ja arvuti süles ning arendan edasi oma teemat.
.... ja siis saatid mu ülemus mind arsti juurde.
Sel päeval tuli Anthony minuga kaasa, sest ta on täiesti kindel, et minu tähtajalisel elamisloal on mingi seos minu haigekassa kaardiga ning minu pöördumised arsti juurde ei mahu kunagi esmase prioriteedi alla (no et miski välismaalane, liigne suu toita, vereimeja, kohaliku meditsiini seljas ratsutav ja hyvesid nautiv...) Seistes vastuvõtus nagu kaks trolli, küsis vastuvõtulaua neiu meie käest, kas tegu on tööõnnetusega. Ta sai ühel ajal kaks erinevat vastust: meestroll vastas selgesti JAH, naistroll veelgi selgemini EI! Tütarlaps võttis asja kokku siis lausega: las arst otsustab.
Viimaks arstiga silmitsi seistes ei kasutanud me kumbki poole sõnaga t ö ö, vaid rääkisime ainult, kuidas ma tunnen. Sel päeval arst meid aidata ei saanud, sest ÜLLATUS ÜLLATUS..... kuu aega tagasi tehtud närvitesti vastused polegi saabunud..... ja kuna keegi selle juhtiva närviarsti kontroris telefoni ka vastu ei võtnud, siis meie dr. Sam ainult raputas pead ja saatis meid koju, öeldes, et tema homme ei tööta, ent tulge ikkagi kellegi teise juurde tagasi ja las see arst helistab siis närviarstile.... Aga seniks, pane oma käsi lahasesse.....
Järgmisel hommikul leidsin ma end elavas järjekorras ootamas esimest võimalikku arsti..... Muidugi ei maininud ma vastuvõtus, et tegu oleks tööhaigestumisega. Mingil hetkel kuulsin oma nime ning loteriina sain omale poolakast arsti. Minul temaga enne mingit tegemist pole olnud. Tore mees oli, napisõnaline, ent hea kuulaja. Ma alustasin ikka ka suht tagasihoidlikult. Ta pommitas mind paar korda lühiküsimustega, siis küsis, mis tööd ma teen. Ma siis kirjeldasin ülevaatlikult. Siis ta hallas rohkem pommitama oma küsimustega. Mina läksin üle natuke täpsemale kirjeldusele. Mingil hetkel, kui ütlesin, et ...no näiteks tyhjad alused mida ma käsitsi lohistan, on 42 kg ja viimane partii uusi aluseid on toorest puust, on 52 kg, sest ma lohistasin yhe kaalule, kuna tundus natuke liiga raske..... .... ta ütles, et aitab, pilt selge! Esiteks, ta saadab mind uuesti närvitestile, pole mõtet neid vanu andmeid välja kaevata. Ja teiseks, tütarlaps, sina jääd nüüd mõnda aega koduseks. Ja kui ta siis minu õuduseks hakkas täitma TÖÖÕNNETUSE paberit, PALUSIN ma seda mitte teha. Ma teadsin, et sellest tuleb töö juures üks suur jama ning titaanide heitlus. Arst vaatas mind üle prilli ning teatas järsult: I dont give a shit about what they think..... ja jätkas alustatu kirjutamist. Järgmiseks rahustas mu maha, et see suht tavaline, et tööandja töötajale sisse sõidab, kui see selle paberiga uksele koputab. Aga siin pole midagi muud, kui et saada neile see dokument postiga ja oota edasisi korraldusi. .. ja muide, siin on ka retsept, mis peaks valu maha võtma, seniks kuni rohkem teame.
Viisin viisakalt selle paberi ikka ise töö juurde järgmisel päeval. Kuna meie lennukat (sa löö selle konksuga pea puruks, kui nad sõna ei kuula....) tööohutuse spetsialisti sel päeval kohal polnud, andsin paberi oma ülemusele. Ma muuseas isegi mainisin talle, et ma ei tahtnud seda vormistada kui tööhaigestumist, ent tema ütles, ära mängi lolli, muidugi on tegu tööhaigusega.
Jäin siis koduseks. Ja siis läks asi naljaks kätte.
Oleks ma sellel päeval, 10.detsembril teadnud, mis tulema hakkab, oleksin ilmselt oma aerust käega edasi töötanud.....
13. detsembril siis tegin uue testi. 3 päeva hiljem vastus, et jah, asi paha, närv kahjustatud, ent heiiiii, aidata saab. Ja kirurgi vastuvõtuks sain esimese võimaliku ajana 19. jaanuar. Selles faasis olin ma üllatunud, et see kõik nii pikalt kestab. Minu ettekujutustes ikka nädal või paar, ning asi aetud, käpp korras ning tagasi rindel.
20. detsembril helistas mulle meie tööohustuse spetsialit. Hääl telefonis oli täpselt selline, et nõrgemad närvid oleks kohe kiirabi osakonda lennutanud..... Hääl telefonis käskis KOHE kontorisse ilmuda. Ok, olen teel. See oligi titaanide heitlus. Jäine hääl, millel oli nüüd ka kere, küsis: miks mina varem sellest nn. käest varem ei teadnud?????? Vaata, enamus meist tule hommikul tööle, kaenla all raport töökaaslastele oma eelmise 24 tunni kehahädadest ..... vat see on mu põhihaigus, ent peale selle tegid läinud ööl mulle muret süda, maks, kopsud, põis muidugi ka, ja ega see sapp ka enam nii palju pritsi...... sest ikka arvad ju, et polegi häda suuremas plaanis ning eluga tuleb endiselt edasi minna.
Pika vastastikuse tati pritsimise peale, tegi ta avalduse, mis võttis mind tummaks:
SA TÖÖTASID LIIGA PALJU!!!!!!!
Oot, mis????????? Palju??????? Liiga palju??????? Kas mul iial oli mingit teist võimalust??????? Meie omaniku sõimu lühikokkuvõte oli ju päeva lõpuks, et me oleme laisad ja lollid..... ja kuna mina end laisaks pole pidanud (lolliks ikka aegajalt jahhhhh), siis sain aru, et minu pingutused on tühised ning andsin isegi rohkem agu!
Sõpradena me sel päeval ei lahkunud.
Järgmisena kuulsin oma tööohutus gurust 13. jaanuaril, kui talle emaili saatsin ning kysisin oma juhtumi numbrit, mida vajasin kirurgi juurde minemisel. 16. jaanuaril saan siis vastuse, et ...... tööinspektsioon andis pole juhtumit kinnitanud, sest nad pole kindlad, et tegu on tööhaigusega.
Ilus!
Ja siis hakkas mu sisepõlemismootor tööle. Võtsin ühendust tööinspektisooniga ja ohjumal...... meie tööohutuseguru tegi ikka mesikeelt võrreldes selle noore mehega inspektsioonist. Külma dushina valas see mu sopaga üle ja teatas, et uurijate tiim on välja saadetud ning lisaks kõigele tuleb mul minna aru andma SÕLTUMATU arsti juurde. Arusaamatuks jäi, kelle ma tapnud oli, või millisele arstile ma altkäe maksu olin maksnud.........................
Edasised arstil käigud maksin siis omast taskust. 19. jaanuaril kohtusin oma kirurgiga. Ma selgitasin talle olukorda, tutvustasin talle oma tööd, ning ta mingil määral rahustas mind maha: operatsioon on ainuke lahendus ja see aitab (selles osas mul ju mingeid hirme ja foobiaid ju polnudki) ning tööinspektsioon peaaegu alati blokib sellised juhtumid. Ent NB! ongi hea et uurijad peale saadavad, see selgitab tõe. Sõltumatu arsti kohta aga arvas, et need on tegelikult kõik absoluutselt sõltuvad tööinspektsioonist, teenivad omale leiva, tehes neid nn. sõltumatuid eksperiise ning see võib komistuskiviks saada. Ent... ärme alla anna ning paneme vähemalt aja kinni lõikuseks.
Esimene aeg sai siis kinni pandud 7. veebruariks. Isegi kui ise pean maksma, vahet pole, saaks vaid käe korda.
Ootus purustati tööinspektsiooni poolt, kes keelas igasugused menetlused/ isetegevuse ning määras mulle sõltumatu eksperdi aja 7. veebruariks...... Kuna eeskiri oli karm ja eksperdi arvamus võtab kuni 14 päeva, siis otsustasime kirurgi kontroris, et ok, proovime siis 14. veebruari.... Äkki veab?
Aga enne seda kõike koputas 1. veebruaril mulle uksele proua UURIJA.
Kogu selle segadiku keskel oli tema ainus, kes vahelduseks värsket tuult tõi! Ta oli nimelt eelmisel päeval külastanud meie suurepärast koonduslaagrit ja terava taibuga naisterahvale sai silmapilkselt selgeks, mis seal toimub. Alustuseks ootas ta 2 tundi, millal meie tööohutuse spetsialist talle aega leiab ja viimaks ka uurija poolt nädal varem saadetud ettevalmistavate küsimustega emaili avab....
Ja lisaks keelati tal pildistada ning inimestega jutelda. Ainukesed inimesed, keda ta sai küsitleda, olid minu paberitöös mainitud tunnistajad. Mõlemad olid märkimisväärselt surve all.
Ent selleks ajaks, kui uurija minu koju jõudis, oli tal pilt selge. Ta ei näidanud mulle minu tunnistajate kirjutatud tunnistusi, nagu ta ei andnud ka koopiat meie tööohutuse vigurkujule (kuigi too kategooriliselt nõudis!). Mulle ta ainult mainis, et minu ülemus kirjutas, et ma töötavat nagu masin, iial ei väsi, kõik on läbi viidud kiiresti ja professionaalset, ei kaeba, vaid teen ära ning keegi asendajaist ei ole suutelised seda järgi tegema ning et ta loodab, et ma peale kõike toimuvat ikka naasen, sest ..... ta tahab mind tagasi iga hinnaga!
Teine tunnistaja andis samuti supertunnistuse ning väitis, et keegi ei suuda eesti naisega tempot pidada ning et ma olen äärmiselt tulemustele orienteeritud ning saavutan tulemused IGA HINNAGA....
Vastupidiselt tööinsektori jäisele suhtumisele osutus uurija äärmiselt lahkeks, ent kahe jalaga maa peal olevaks naisterahvaks. Andnud oma tunnistuse, tuli minu sisse teatav rahu, sest ta tegi mulle selgeks, et ma polegi manipuleerija, kes tahab kodus istuda, ringi hängida, riigilt iga nädal raha saada ja siis valitsust selja taga irvitada. Ega ma ise ka nii endast arvanud, ent tööinspektsiooni suhtumine näis kõike seda arvavat.
Ja siis saabus päev kohtuda sõltumatu arstiga. Enne sisenemist kirjutasin alla paberile, kuidas lugupeetud professionaaliga kohtudes käituda.....
Professionaal ise käitus järgmiselt:
lülitas sisse diktofoni ja alsutas salvestamist.... Siis suunas doktor oma pilgu mingisse punkti mu õlal ning küsitlusvoor algas. Küsimused olid gestaapo stiilis teravad, haukuvad ja lühidad. Lamp näkku ainult puudus. Ainult 1 küsimus sajast oli minu käega seoses ja vastata ma sellele korralikult ei saanud, sest vastus oli ainult JAH või EI. Proovisin seletada paari sõnaga, aga see summutati eos sama küsimuse märksa nõudlikuma küsimisega.....
Lõpuks palus arst mul keerata oma peopesad üles ja käed välja sirutada. Pilku ta mu peopesadele ei heitnud, ent mõlemad käevarred mõõtis mõõdulindiga üle.....
Kui ma lõpuks sellest suletud ruumist välja sain, tahtsin ausalt oksendada. Kuidas ma ometi olin sattunud sellise supi sisse????????? Kas ma tõesti vajasin midagi sellist nii alandavat????????
Endiselt kodus oma sisepõlemismootorit kulutades ootasin siis eksperdi kahte nädalat täis tiksuda. Selle aja jooksul läks mööda ka teine aeg opiks.....
Eksperdi arvamust ma polegi teada saanud. Tööinspektsioon aga lõpuks nõustus mu juhtumit rahastama ja isegi andis loa operatsiooniks.
Ent kui arvate, et see nii lihtne on, siis.....
Nimelt tööinspektisoon tahab minu kirurgilt kirja, et operatsioon on tõesti ainuke valik (oot, aga mis juhtus siis sõltumatu arsti hinnanguga??????). Kirurgi abilised aga väidavad, et tööinspektsioon peab neilt küsima ja kinnitama, et maksavad opi kinni. Ja nii ma siis käin köiel kahevahel ja katsun neid kahte intsantsi kokku viia.... Praegu ei tea, kus maale läbirääkimised on jõudnud, esmaspäeval alustan pommitamist taas!
Aeg aga jookseb, kolm kuud on täis ja mitte midagi pole toimunud. Kui ma oleks oma opi tehtud saanud 7. veebruaril, siis paari nädala pärast saaks juba tagasi tööinimeste ridadesse. Seniks aga veedan oma aega imestades, mis toimub ning aegajalt kahetsedes, et üldse arsti juurde kunagi detsembri alguses läksin.....
Aga minu poolakast perearst on tore! Tema arvas, et advokaadid mängu võtta oleks veel vara, küll ta mulle teada annab, kui asi juba sellevõrra idiootseks kätte läheb.... Aga ta on täiesti kindel, et see käsi saab lõigatud ja korda ning seniks: naudi suve ja seda aega mis sul on!!!!! Ja .... mõtle tõeliselt uue töökoha peale, sest selles sunnitöölaagris läheb elu endist rada ning inimesel seal endiselt väärtust pole..... iga kaotatud inimese asemele tuleb uus ning karavan liigub edasi..... ja inimesed saavad endiselt haiget.
Kogu selle loo juures on aga kõige uskumatum Anthony, minu tõeline tagala ja tugi. Muidugi ei saa ta aru mu magamata öödest ja muretsemisest, vaid ütleb sama, mis mu arstki: naudi seda aega! Sest tema naudib minu kodus olekut, igal hommikul suud vett jooksma panev hommikusöök tuuakse voodisse ning igal õhtul ootab peale tööd vinge õhtusöök.... ja siis magustoit ja siis affogato... ja meie ühised retked randa.
Muidugi see kõik on tore, ent mu süda siiski muretseb. Ma tahan oma käe korda saada. Ja alles siis saan ma käivitada massiivse tööotsingu.
Ent ... ma pole oma aega siiski raisanud pisarate silmist noppimisele (oleme ausad, yks kaks pisarat on ikka ette tulnud kogu selle kolme kuu jooksul....), vaid teinud ära arvestatava hulga paberitööd:
vahetanud oma nime ka Eesti registrites, kinnitanud oma abielu ametlikuks ka Eestis, kirjutanud ennast ametlikult Austraalias elavaks eestlaseks, läbinud ka paberimajanduse kinnisvarainvesteeringuks ning lisaks kõigele käib hetkel ka viimaste dokumentide tegemine Austraalia püsiva elamisloa saamiseks!
Saaga jätkub!
Seega istun kodus, kohv värskelt jahvatatud ubadest auramas ja rukki/spelta võileib oma aias päikese poolt küpsetatud tomatiga laual ja arvuti süles ning arendan edasi oma teemat.
.... ja siis saatid mu ülemus mind arsti juurde.
Sel päeval tuli Anthony minuga kaasa, sest ta on täiesti kindel, et minu tähtajalisel elamisloal on mingi seos minu haigekassa kaardiga ning minu pöördumised arsti juurde ei mahu kunagi esmase prioriteedi alla (no et miski välismaalane, liigne suu toita, vereimeja, kohaliku meditsiini seljas ratsutav ja hyvesid nautiv...) Seistes vastuvõtus nagu kaks trolli, küsis vastuvõtulaua neiu meie käest, kas tegu on tööõnnetusega. Ta sai ühel ajal kaks erinevat vastust: meestroll vastas selgesti JAH, naistroll veelgi selgemini EI! Tütarlaps võttis asja kokku siis lausega: las arst otsustab.
Viimaks arstiga silmitsi seistes ei kasutanud me kumbki poole sõnaga t ö ö, vaid rääkisime ainult, kuidas ma tunnen. Sel päeval arst meid aidata ei saanud, sest ÜLLATUS ÜLLATUS..... kuu aega tagasi tehtud närvitesti vastused polegi saabunud..... ja kuna keegi selle juhtiva närviarsti kontroris telefoni ka vastu ei võtnud, siis meie dr. Sam ainult raputas pead ja saatis meid koju, öeldes, et tema homme ei tööta, ent tulge ikkagi kellegi teise juurde tagasi ja las see arst helistab siis närviarstile.... Aga seniks, pane oma käsi lahasesse.....
Järgmisel hommikul leidsin ma end elavas järjekorras ootamas esimest võimalikku arsti..... Muidugi ei maininud ma vastuvõtus, et tegu oleks tööhaigestumisega. Mingil hetkel kuulsin oma nime ning loteriina sain omale poolakast arsti. Minul temaga enne mingit tegemist pole olnud. Tore mees oli, napisõnaline, ent hea kuulaja. Ma alustasin ikka ka suht tagasihoidlikult. Ta pommitas mind paar korda lühiküsimustega, siis küsis, mis tööd ma teen. Ma siis kirjeldasin ülevaatlikult. Siis ta hallas rohkem pommitama oma küsimustega. Mina läksin üle natuke täpsemale kirjeldusele. Mingil hetkel, kui ütlesin, et ...no näiteks tyhjad alused mida ma käsitsi lohistan, on 42 kg ja viimane partii uusi aluseid on toorest puust, on 52 kg, sest ma lohistasin yhe kaalule, kuna tundus natuke liiga raske..... .... ta ütles, et aitab, pilt selge! Esiteks, ta saadab mind uuesti närvitestile, pole mõtet neid vanu andmeid välja kaevata. Ja teiseks, tütarlaps, sina jääd nüüd mõnda aega koduseks. Ja kui ta siis minu õuduseks hakkas täitma TÖÖÕNNETUSE paberit, PALUSIN ma seda mitte teha. Ma teadsin, et sellest tuleb töö juures üks suur jama ning titaanide heitlus. Arst vaatas mind üle prilli ning teatas järsult: I dont give a shit about what they think..... ja jätkas alustatu kirjutamist. Järgmiseks rahustas mu maha, et see suht tavaline, et tööandja töötajale sisse sõidab, kui see selle paberiga uksele koputab. Aga siin pole midagi muud, kui et saada neile see dokument postiga ja oota edasisi korraldusi. .. ja muide, siin on ka retsept, mis peaks valu maha võtma, seniks kuni rohkem teame.
Viisin viisakalt selle paberi ikka ise töö juurde järgmisel päeval. Kuna meie lennukat (sa löö selle konksuga pea puruks, kui nad sõna ei kuula....) tööohutuse spetsialisti sel päeval kohal polnud, andsin paberi oma ülemusele. Ma muuseas isegi mainisin talle, et ma ei tahtnud seda vormistada kui tööhaigestumist, ent tema ütles, ära mängi lolli, muidugi on tegu tööhaigusega.
Jäin siis koduseks. Ja siis läks asi naljaks kätte.
Oleks ma sellel päeval, 10.detsembril teadnud, mis tulema hakkab, oleksin ilmselt oma aerust käega edasi töötanud.....
13. detsembril siis tegin uue testi. 3 päeva hiljem vastus, et jah, asi paha, närv kahjustatud, ent heiiiii, aidata saab. Ja kirurgi vastuvõtuks sain esimese võimaliku ajana 19. jaanuar. Selles faasis olin ma üllatunud, et see kõik nii pikalt kestab. Minu ettekujutustes ikka nädal või paar, ning asi aetud, käpp korras ning tagasi rindel.
20. detsembril helistas mulle meie tööohustuse spetsialit. Hääl telefonis oli täpselt selline, et nõrgemad närvid oleks kohe kiirabi osakonda lennutanud..... Hääl telefonis käskis KOHE kontorisse ilmuda. Ok, olen teel. See oligi titaanide heitlus. Jäine hääl, millel oli nüüd ka kere, küsis: miks mina varem sellest nn. käest varem ei teadnud?????? Vaata, enamus meist tule hommikul tööle, kaenla all raport töökaaslastele oma eelmise 24 tunni kehahädadest ..... vat see on mu põhihaigus, ent peale selle tegid läinud ööl mulle muret süda, maks, kopsud, põis muidugi ka, ja ega see sapp ka enam nii palju pritsi...... sest ikka arvad ju, et polegi häda suuremas plaanis ning eluga tuleb endiselt edasi minna.
Pika vastastikuse tati pritsimise peale, tegi ta avalduse, mis võttis mind tummaks:
SA TÖÖTASID LIIGA PALJU!!!!!!!
Oot, mis????????? Palju??????? Liiga palju??????? Kas mul iial oli mingit teist võimalust??????? Meie omaniku sõimu lühikokkuvõte oli ju päeva lõpuks, et me oleme laisad ja lollid..... ja kuna mina end laisaks pole pidanud (lolliks ikka aegajalt jahhhhh), siis sain aru, et minu pingutused on tühised ning andsin isegi rohkem agu!
Sõpradena me sel päeval ei lahkunud.
Järgmisena kuulsin oma tööohutus gurust 13. jaanuaril, kui talle emaili saatsin ning kysisin oma juhtumi numbrit, mida vajasin kirurgi juurde minemisel. 16. jaanuaril saan siis vastuse, et ...... tööinspektsioon andis pole juhtumit kinnitanud, sest nad pole kindlad, et tegu on tööhaigusega.
Ilus!
Ja siis hakkas mu sisepõlemismootor tööle. Võtsin ühendust tööinspektisooniga ja ohjumal...... meie tööohutuseguru tegi ikka mesikeelt võrreldes selle noore mehega inspektsioonist. Külma dushina valas see mu sopaga üle ja teatas, et uurijate tiim on välja saadetud ning lisaks kõigele tuleb mul minna aru andma SÕLTUMATU arsti juurde. Arusaamatuks jäi, kelle ma tapnud oli, või millisele arstile ma altkäe maksu olin maksnud.........................
Edasised arstil käigud maksin siis omast taskust. 19. jaanuaril kohtusin oma kirurgiga. Ma selgitasin talle olukorda, tutvustasin talle oma tööd, ning ta mingil määral rahustas mind maha: operatsioon on ainuke lahendus ja see aitab (selles osas mul ju mingeid hirme ja foobiaid ju polnudki) ning tööinspektsioon peaaegu alati blokib sellised juhtumid. Ent NB! ongi hea et uurijad peale saadavad, see selgitab tõe. Sõltumatu arsti kohta aga arvas, et need on tegelikult kõik absoluutselt sõltuvad tööinspektsioonist, teenivad omale leiva, tehes neid nn. sõltumatuid eksperiise ning see võib komistuskiviks saada. Ent... ärme alla anna ning paneme vähemalt aja kinni lõikuseks.
Esimene aeg sai siis kinni pandud 7. veebruariks. Isegi kui ise pean maksma, vahet pole, saaks vaid käe korda.
Ootus purustati tööinspektsiooni poolt, kes keelas igasugused menetlused/ isetegevuse ning määras mulle sõltumatu eksperdi aja 7. veebruariks...... Kuna eeskiri oli karm ja eksperdi arvamus võtab kuni 14 päeva, siis otsustasime kirurgi kontroris, et ok, proovime siis 14. veebruari.... Äkki veab?
Aga enne seda kõike koputas 1. veebruaril mulle uksele proua UURIJA.
Kogu selle segadiku keskel oli tema ainus, kes vahelduseks värsket tuult tõi! Ta oli nimelt eelmisel päeval külastanud meie suurepärast koonduslaagrit ja terava taibuga naisterahvale sai silmapilkselt selgeks, mis seal toimub. Alustuseks ootas ta 2 tundi, millal meie tööohutuse spetsialist talle aega leiab ja viimaks ka uurija poolt nädal varem saadetud ettevalmistavate küsimustega emaili avab....
Ja lisaks keelati tal pildistada ning inimestega jutelda. Ainukesed inimesed, keda ta sai küsitleda, olid minu paberitöös mainitud tunnistajad. Mõlemad olid märkimisväärselt surve all.
Ent selleks ajaks, kui uurija minu koju jõudis, oli tal pilt selge. Ta ei näidanud mulle minu tunnistajate kirjutatud tunnistusi, nagu ta ei andnud ka koopiat meie tööohutuse vigurkujule (kuigi too kategooriliselt nõudis!). Mulle ta ainult mainis, et minu ülemus kirjutas, et ma töötavat nagu masin, iial ei väsi, kõik on läbi viidud kiiresti ja professionaalset, ei kaeba, vaid teen ära ning keegi asendajaist ei ole suutelised seda järgi tegema ning et ta loodab, et ma peale kõike toimuvat ikka naasen, sest ..... ta tahab mind tagasi iga hinnaga!
Teine tunnistaja andis samuti supertunnistuse ning väitis, et keegi ei suuda eesti naisega tempot pidada ning et ma olen äärmiselt tulemustele orienteeritud ning saavutan tulemused IGA HINNAGA....
Vastupidiselt tööinsektori jäisele suhtumisele osutus uurija äärmiselt lahkeks, ent kahe jalaga maa peal olevaks naisterahvaks. Andnud oma tunnistuse, tuli minu sisse teatav rahu, sest ta tegi mulle selgeks, et ma polegi manipuleerija, kes tahab kodus istuda, ringi hängida, riigilt iga nädal raha saada ja siis valitsust selja taga irvitada. Ega ma ise ka nii endast arvanud, ent tööinspektsiooni suhtumine näis kõike seda arvavat.
Ja siis saabus päev kohtuda sõltumatu arstiga. Enne sisenemist kirjutasin alla paberile, kuidas lugupeetud professionaaliga kohtudes käituda.....
Professionaal ise käitus järgmiselt:
lülitas sisse diktofoni ja alsutas salvestamist.... Siis suunas doktor oma pilgu mingisse punkti mu õlal ning küsitlusvoor algas. Küsimused olid gestaapo stiilis teravad, haukuvad ja lühidad. Lamp näkku ainult puudus. Ainult 1 küsimus sajast oli minu käega seoses ja vastata ma sellele korralikult ei saanud, sest vastus oli ainult JAH või EI. Proovisin seletada paari sõnaga, aga see summutati eos sama küsimuse märksa nõudlikuma küsimisega.....
Lõpuks palus arst mul keerata oma peopesad üles ja käed välja sirutada. Pilku ta mu peopesadele ei heitnud, ent mõlemad käevarred mõõtis mõõdulindiga üle.....
Kui ma lõpuks sellest suletud ruumist välja sain, tahtsin ausalt oksendada. Kuidas ma ometi olin sattunud sellise supi sisse????????? Kas ma tõesti vajasin midagi sellist nii alandavat????????
Endiselt kodus oma sisepõlemismootorit kulutades ootasin siis eksperdi kahte nädalat täis tiksuda. Selle aja jooksul läks mööda ka teine aeg opiks.....
Eksperdi arvamust ma polegi teada saanud. Tööinspektsioon aga lõpuks nõustus mu juhtumit rahastama ja isegi andis loa operatsiooniks.
Ent kui arvate, et see nii lihtne on, siis.....
Nimelt tööinspektisoon tahab minu kirurgilt kirja, et operatsioon on tõesti ainuke valik (oot, aga mis juhtus siis sõltumatu arsti hinnanguga??????). Kirurgi abilised aga väidavad, et tööinspektsioon peab neilt küsima ja kinnitama, et maksavad opi kinni. Ja nii ma siis käin köiel kahevahel ja katsun neid kahte intsantsi kokku viia.... Praegu ei tea, kus maale läbirääkimised on jõudnud, esmaspäeval alustan pommitamist taas!
Aeg aga jookseb, kolm kuud on täis ja mitte midagi pole toimunud. Kui ma oleks oma opi tehtud saanud 7. veebruaril, siis paari nädala pärast saaks juba tagasi tööinimeste ridadesse. Seniks aga veedan oma aega imestades, mis toimub ning aegajalt kahetsedes, et üldse arsti juurde kunagi detsembri alguses läksin.....
Aga minu poolakast perearst on tore! Tema arvas, et advokaadid mängu võtta oleks veel vara, küll ta mulle teada annab, kui asi juba sellevõrra idiootseks kätte läheb.... Aga ta on täiesti kindel, et see käsi saab lõigatud ja korda ning seniks: naudi suve ja seda aega mis sul on!!!!! Ja .... mõtle tõeliselt uue töökoha peale, sest selles sunnitöölaagris läheb elu endist rada ning inimesel seal endiselt väärtust pole..... iga kaotatud inimese asemele tuleb uus ning karavan liigub edasi..... ja inimesed saavad endiselt haiget.
Kogu selle loo juures on aga kõige uskumatum Anthony, minu tõeline tagala ja tugi. Muidugi ei saa ta aru mu magamata öödest ja muretsemisest, vaid ütleb sama, mis mu arstki: naudi seda aega! Sest tema naudib minu kodus olekut, igal hommikul suud vett jooksma panev hommikusöök tuuakse voodisse ning igal õhtul ootab peale tööd vinge õhtusöök.... ja siis magustoit ja siis affogato... ja meie ühised retked randa.
Muidugi see kõik on tore, ent mu süda siiski muretseb. Ma tahan oma käe korda saada. Ja alles siis saan ma käivitada massiivse tööotsingu.
Ent ... ma pole oma aega siiski raisanud pisarate silmist noppimisele (oleme ausad, yks kaks pisarat on ikka ette tulnud kogu selle kolme kuu jooksul....), vaid teinud ära arvestatava hulga paberitööd:
vahetanud oma nime ka Eesti registrites, kinnitanud oma abielu ametlikuks ka Eestis, kirjutanud ennast ametlikult Austraalias elavaks eestlaseks, läbinud ka paberimajanduse kinnisvarainvesteeringuks ning lisaks kõigele käib hetkel ka viimaste dokumentide tegemine Austraalia püsiva elamisloa saamiseks!
Saaga jätkub!
Kommentaarid
Postita kommentaar