Pea kolm nädalat saab täis tutikat aastat ning just kaks päeva enne puhkuse lõppu ehk peaks tegema kokkuvõtte olnust - ennem kui kardina saaga peale hakkab!
2024 oli midagi täiesti enneolematut. Juulist, augustist ja septembrist ei mäleta ma eriti midagi. Oli mingi uduvine, millest lohistasin jalgu läbi, samal ajal ravimite kõrvaltoimete tulemusel iiveldades, oksendades ja pasandades. Ilmselt mingi lihasmälu arvelt sain tööpäevadest läbi, sõidud tööle ja koju said küll tehtud täiesti mäluaugus. Mingit ilu ei olnud, kandsin samu tööriideid päevast päeva, nädalavahetustel hommikumantlist välja ei saanud, mustast august teed välja ei viinud, muusikat ei suutnud taluda.
Ent tasapisi, TASA PISI, hakkasin hommikuti muusikat kuulama. Ainult klassikalist muusikat alustuseks ja väga vaikselt, sega täiesti nürilt kuulates. Tasapisi hakkasin volüüminuppu ülesse kruttima. Aegajalt isegi võtsin ette mingeid rokilugusid. Ja päris lõpu poole suutsin isegi mõne korra APT kuulata lol.
Käisin oma perearsti juures detsembri keskel. Ega ma end justkui mingi särainimesena tundnud, ent tema oli küll väga rahul. Ent kuna ma endiselt iiveldasin, siis suunasin jutu hoopis sellele, et äkki jätaks selle ravimiralli ära? Mu perekonnaga Eestis olid asjad ju kontrolli all, vietnamlane pildilt läinud, äi puhkab rahus ning ämma ja Antonio õe olen täiesti oma elust ära blokeerinud, seega kogu selle segaduse põhjused on mingil määral riiulile pandud.
Perearsti vastus oli jaa ja ei. Ent jättis selle mulle otsustada. Et vaatab kuidas läheb, kui tabletid ära jätan. Ent mida ta kohe kindlasti soovitas, oli paar kuud aega maha võtta, et kohe tegeleda aktiivselt mittemillegagi. No eks me kõik saa ju aru, et PAAR kuud on ilmvõimatu ettevõtmine, ent ÜHE KUU ma talle lubasin, et tegelen ainult ise-endaga.
Ja nii oligi: panin oma telefoni hääletu peale 19. detsembril. .... ning on seda tänaseni. Ma ei sidunud end selleks ajaks ühegi kohustusega, ei pannud mingeid aegu kogematagi kellegi juurde kinni, et mitte hakata pihta lubaduste pidamisega.
19. detsembril algas mu kuu.
Esimesed 5 päeva olin täiesti haige. Hääletu elutu juurvili teki all. Jõululaupäeva hommikul aga ajasin end kell 5 püsti ning leidsin end poole seitsme ajal yhe mu lemmikdeli ukse taga avamist ootamas. Tegelikult oli pood olnud juba avatud kella 4st hommikul... nii et mingil määral ma tundsin korraks taas seda OH JUMAL, MA OLEN HILJAKS JÄÄNUD paanikat, ent rahu, ainult rahu, ütles Margit, eilne komatoosne juurvili, ning marssis pea püsti poodi sisse ning tegi oma jõulusöökide/ delikatesside/maiuspalade ostud ära. Mina ja poes???? Isegi mu parimal päevil ma vihkan kõike ostlemisega seotut, ent sel hommikul olin ma piisavalt läbilöögivõimeline ning isegi toidust huvitatud, et osturetk edukalt läbi viia ning kell 8 kodust tagasi, laadisin külmkapi head paremat silmini täis ning tundsin, et ehk ikka jään ellu!!!!
Ja nüüd pea kuu hiljem võin uhkusega vastu rindu taguda ning öelda, et meil on olnud maailma parim puhkus!!!!!!! Ma pole mitte kuhugi kiirustanud. Me oleme võtnud mõnuga iga päeva, nii kuidas see välja kukub! Pole plaaninud midagi. Oleme maganud nii palju kui tahame, millal tahame. Sama lugu on söömisega: sööme mida tahame, millal tahame ja kui palju ihkame. Lugemisega on olnud raskem, sest iga kord kui raamatu kätte võtan, siis jään magama. Ent ma ei pahanda endaga eriti, sest unel on vägi ja kui vaja valida kahe vahel, siis valin une raamatu asemel.
Loomulikult kaasneb selle mittemidagi tegemisega another can of worms.... voogedastus, olgu see siis Foxtel, Netflix, Prime või Stan: lõputusel on uus tähendus 21.sajandil
Yellowstonega hakkasin suurelt peale, ent andsin alla selleks korraks, kui olin ära vaadanud esimese hooaja esimese osa ning siis kõrvalepõikena selle eelloo 1883 10 osa - igayks 1 tunnine - siis edasi 1923 (1883 järg 40 aastat hiljem) ning siis tagasi algusesse ehk siis esimese hooaja teise osa juurde ning siis maratonina kuni kolmanda hooaja teise osani. JA SIIS PANIN YELLOWSTONE RIIULILE.
Ma kuidagi tundsin, et kulutada veel 35 tundi ühe seriaali peale( ees oli veel 3., 4. ja 5. hooaeg!!!!) keset ahnust, kadedust, vihkamist ja kättemaksu, on nõme luksus mida ma ei taha endale lubada. Seega olengi valinud endale hoopis teisi ja ilmselt vähemtuntuid filme ja seriaale maailmakinost.
Söömise ja magamise vahepeal pole mu loomaaed ega aed unustatud. Loomaaed ei lase ennast kunagi unustada, need on meie külge kleepunud ja kui just Bubu ei maga mu pea peal, siis seisab ta koos minuga dushi all või astub samm sammul minuga ühte jalga toas ja aias. Aias alustasin ma murumänge aastalõpus suure eesmärgiga, et teen oma muru korda. Millalgi detsembri alguses oli meil 2 päeva väga kuuma ilma, mis tappis mu muru ühe löögiga. Isegi kolletumise faas jäi vahele, kohe ikka kõrbes mustaks.
No ja siis ma varustasin end igasuguste vahenditega, et kuidas seda muru turgutama hakata. Sättisin endale õiged - LUGEMISE - prillid ninale ja hakkasin kogu muruvarustuse kasutusjuhendeid lugema ning märkmeid tegema.
Sessiooni lõpuks oli mul ainult üks märge päevaraamatus: OOTA SÜGISENI!!!!!!! Peale 15 aastat Austraaliast jõudin arusaamiseni, et ma mitte ainult ei raiska raha ja oma energiat oma põlenud maa putitamisele, vaid siinse suvise ilmaga sa oma muru korda ei saa. Oota jahedamaid ilmu ja looda vihma peale. Murul on võime ennast ise taastada ja vägisi seda teha ei saa - ära vahi oma kurba muru, vaid ole rõõmus teiste asjade üle!!!!!
Ja nii ma olengi rõõmustanud paljud väikeste asjade ja oma sõprade üle.
Jõulud veetsime me Karina juures, vana-aasta õhtu veetsime väikese sõpruskonnaga meie terassil.
Vana-aastat aga läksime ära saatma peole. Antonio ei viitsinud end lille lüüa, seega läksin sõbrannaga kahekesi. Teel pittu, ärplesime sõbrannaga, et kuidas me möllame ja kuidas me raha laiaks lööme ja kuidas me näitame noortele, KUIDAS kainelt pidu peetakse
No saate ju aru, see tegelikult oli mission impossible, sest me räägime siin üle 50 a inimestest. Poolteist tundi ja 49 dollarit hiljem, helistasin oma kaasale, et palun tule meile järele, me tahame koju tulla.
Minule endale see lühike ja lööv pidu päris sobis. Samal ajal kui me saabusime, hakkas live bänd mängima, ikka lugusid rokiklassikatest kuni tänase päeva popini ning kogu kiludena kokku pakitud saal lõugas TÄIEST KÕRIST kaasa laulda. Meil õnnestus kilukarbis endale koht leida õhukonditsioneeri all, seega sain rahus kaasa karjuda ja hüpata muusika saatel. Ja mu sõbranna andis mulle Austraalia aukodaniku nimetuse, kui laulsin/karjusin ühe austraalia pophümni algusest peale kaasa, teades KÕIKI sõnu (tema muide ei teadnud!)
Aga kui bänd lõpetas, siis olime ka meie mõlemad täiesti läbi, sest teate isegi, vali muusika ja see põlv/puus/õlg/selg......
Koju jõudsin 11.30, just õigeks ajaks, et kalli kaasaga uut aastat vastu võtta ning siis 5 minuti peale südaööd surmaunne variseda peale hääle- ja tantsutrenni............
Aga nüüdseks olemegu me nagu uhiuued inimesed. Puhanud, särasilmsed, rahus maailma ja ehk ka iseendaga. Ma olen nii end välja lülitanud, et suutsin isegi ära unustada oma interneti panga sisenemise detailid. Käisingi pangas abi palumas kaks nädalat tagasi, sest järgmisel päeval pidin palku maksma. Ja olingi aus ning ei keerutanud midagi, et ma ei suuda ei oma ID-d ega parooli meenutada, olles täiesti zone out või on siis tegu algava dementsusega. Igal juhul keegi kulmu ei kergitanud, ent oma parooli sain uuesti korda ja ID ka meenus üeale seda kui pank selle mulle ette luges......
Ma olen nautinud igat hetke oma kuust. Kui veel detsembris oli mul selliseid hetki, kus pea käis ringi ja imelik oli olla, siis nüüd vist on ravimite võõrutusnähud kadunud ning ma tunnen end suurepäraselt.
Aga see kõik võib ju sekundiga muutuda, kui esmaspäeval tagasi tööle lähen - sest teha on palju! Ma loodan, et talupoja mõistus ja praktiline meel leiab mu ka uuesti üles ning aitab mul algavate väljakutsetega silmitsi seista!!!
Ikkagi uhiuus mina ja tutt-uus läikiva kaanega aasta!
Ja mis uue aasta lubadustesse puutub, siis jätan need sel korral ära.
Endiselt aga tahaks kokku saada inimestega ja käia kohtades, kes/mis inspireerivad.
Ja sel aastal enam ei tee Matrossovi Sassi, heites end iga kuuli ette, päästes elusid. Sel aastal päästal enda elu!
.... kuidas seda aga teha, eks istun taaskord eestlasena kõhtupidi jõepõhjas kinni, ootan ja vaatan. Tark ei torma. Võibolla kuskil keegi teab vastust...... Ilmselt on kõik vastused mu enese sees olemas!
Kommentaarid
Postita kommentaar