Kvartali aruanne!!!!

Panen käe südamele ja palun vabandust, et pole tänaseks üldse aru saanudki et NELJANDIK sellest aastast on kohe kohe mööda saamas! Seega, kus me oleme oma asjadega märtsi lõpus 2024??? Kuna minu abikaasa andis mind vabaks vanainimeste ja dementsete asja-ajamises, siis olen viimase kolme kuuga leidnud endas arvestatava koguse energiat ning tegelenud (peale igapäevatöö, loomulikut) oma mandunud seltsielule uue elu sissepuhumisega. Eelmisel aastal sai küll mitut puhku väljas käidud ja sõpsidega kokku saadud, ent need olid kuidagi KÕIK sordiini all,a laTäna kühmus õlad ja pooltühi pilk. Sel aastal võttis algus ka natsa aega, et üldse avastada puhkamise ja mittemidagitegemise võlu, ent sii kui sain aru, et pole taaka õlgadel, lõin aga saba kohevile ja silmad erksaks ning tundes end taas inimesena, hakkas mulle seltselu jälle meeldima!!!!!!! Eile õhtul leidsin end poole sääreni vees maani linases hõlstis, mõõna ajal täiskuu valgel meie kodurannas tantsimas, kõrvaklapid peas - nn. silent disco - umbes 50 teise hulluga, kes sellest häppeningist osa võtma saabusid. Ulgusime siis kõik kooris koonudega kuu poole, igaüks ajas oma asja ja rääkis kuule OMA lugu, ent selles koosolemise ja samal ajal igayks oma asja ajamise ilus oli midagi sellist ürgset, et koju jõudes oli kananahk ihul. Selle silent discoga on meil selline kummaline suhe, et kui korra oled osa võtnud millestki sellisest, siis on see suhteliselt "nakkav" ja lahti sa sellest saada ei taha. Meie rannas toimub see suviti korra kuus, täiskuu ajal ja ma oma paari sõbrannaga ikka püüan osaleda. See täiskuu pidu oli viimane sel hooajal, ent küll midagi muud põnevat kaevame välja sel ajal, juba hoiamegi silma peal piletitel, mis homme peaks müüki tulema - 80ndte silent disco Melbourne Muuseumis augustis! Pöidlad pihku, et meil õnnestub need piletid saada!!!! Selle suve teisteks parimaks ürituseks aga osutus kohalik muusikafestival, mis kununed ideaalseks päevaks: tuju oli hea, seltskond parim võimalik, ilm soe (ent mitte tapvalt kuum) ja taveas sinisinine. Festival ise oli väga hästi korraldatud, ei mingit sabatamist sissepääsemisekd söögi ja joogi ostmiseks või jalad ristis pissihädas järjekorras seismist. Bändid olid kõik Austraalia elav ajalugu ning meelsus oli selline väga aussie - inimesed sõbralikud, jutualtid ning kõik tantsisid kaasa ja üürgasid vanu austraalia hitte kaasa laulda. Minu aussie sõpsid on üldiselt väga üllatunud, et minusugune immigrant üldse neid laule teab - kamoon!!!!! ikka igal maal selle maa tavade järgi ju???? Ma pole muidugi kindel, et Ivo Linna laulud austraallasele eriti korda läheks, ent lootus sureb viimasena isegi sellel rindel!!!!! Aga nonde kahe ürituse vahele on mahtunud veel meie perekonnas KÕIK sünnipäevad, meie endi (14) ja ämma/äia (65) pulma-aastapäevad ridamisi õhtusööke ja diskosid, kohvitamist ja jalutuskäike rannas, stand up comedyt ja pealelõunast elavat muusikat, tantsisime end hingetuks 21. sünnipäeva (ABBA stiili)peol - näitasme noortele, KUIDAS võtta vabalt ja rõõmuga. Võtsin 14 aasta jooksul teist korda ette retke Eesti Majja Rein Rannapit kuulama. Pühitsesime sisse ka ühe sõbranna uue koduspaa, kus lasksime mullitaval veel end rambeks kloppida ning samal ajal vaatasime läbi eukalüpti võra tähistaevast ja unistasime .... no et kes või mis ja kus ja kas. Märkimisväärselt oli see õhtu nagu mingi aruanne elatud eludest - me kõik neli olime ERI STAADIUMITES oma eludega ja meil kõigil olid täiesti erinevad unistused ning mitte kellelgi polnud sellist unistust, et leiaksrikkamehesaakspaljurahateeksmaovähendusopijasiluksomakortsud - vaid kõigil meil olid hoopis inimlikumad soovid - a la saaks see menopaus ometi mööda jne lol

Ajaloo huvides pean ma nentima fakti, et kogu seltselu on toiminud täielikult alkoholi ja meigivabalt ning kogu rõõm on olnud täiesti tulnud ise enda seest!!!! Ja veelgi pean täpsustama, et mul on endiselt veel terve parv inimesi, kellega pole kokku saanud, nii et on, mida oodata!!!!! No aga siis on ju tööd ja tegemised - ei midagi uut. Vietnami tshikk jäi emaduspuhkusele ja seega läheme edasi vähendatud koosseisus, kuniks .... seniks! Ja nüüd mu armsad sõbrad, asun pakkima, kuna meil on ees reis Kesk Austraaliasse Ulurule! See on ca 5600 km reis sinna ja tagasi, täielik abielu test, sest läheme kahekesi. Loomaparve ja maja jääb hooldama sõbranna tütar ning Karina aitab ka, lohistades koerad iga päev tehasesse "tööle" - neil ju seal oma asjad ajada, oma lemmikud ja kõik maiused! Ning juba juuni alguses läheme me Balile pulma. Kusjuures me pole kumbki Balit oma sihtkohaks pidanud. No aga kuna nüüd sõna otseses mõtte kanti see võimalus kandikul ette, siis eks vaatame üle, kas kõnetab meiega või ei. Võtan mõnuga, ma luban! PS. Ainuke kurb seik oli jaanuari lõpus, kui meie Prints läks ära Vikerkaare maale. 17 sealaubalist aastat elatud elu, huvitav ja seiklusrikas (sest kui kellegagi alati juhtus või kui keegi jala alla jäi, siis oli see alati Prints!) Aga sel viimaseks päevaks oli ta täiesti alla andnud ja palus meid kõiki lasta meil minna. Matsime ta Grampussi ja Anna kõrvale. Kurb, aga samas ilus. PPS Ämma ja äiaga kõik sama, eit all ja taat peal, tammepakk vahepeal, oiraderii ja hurraderii. Sama tants aurukatla ümber.