Peale ühte kuud Eestis olen ma juba olnud kodus tagasi mitte juba kuu, vaid tegelikult pea kaks kuud, ent aega avada blogi pole olnud, sest nagu tavaliselt, enne Eestisse minekut ajad asja ja töötad end ribadeks, siis täpselt sama juhtub ka peale seda, kui su poolteadvusetu reisikeha lennukist välja sülitatakse. Igakord on Eestis käik sama, ent ka mingi määral eriline! Seekord tulin Eestist tagasi NAERUKAHJUSTUSEGA - no et näo ja kõhulihased valusad naermisest! Sel korral olin kaootilisem kui varemad korrad - ehk siis üllatasin inimesi ja tegin otsuseid pigem lambist, et kuhu minna ja mida teha. Ainuke etteplaanitud osa oli kõrvalepõige Prahasse, mis oli juba märstist saadik kalendris kirjas ja mis kohe kindlasti ületas kõik ootused - tõmbasime kolmeks päevaks stepsli seinast välja ja panime turisti kõige paremas mõttes! Esimeses Shveigi restoranis panime paika ka ainukese reegli: et Prahas joome õlut Praha moodi - s.t. et ei ole mingit alkovaba õlle luristamist! Seega kustutasime lõppematut janu kohaliku jääkülma pilsneriga ning õllede vahepeal nautisime kõike mida suvisel Prahal pakkuda on: lõputud trepid, vanalinn oma kangialuste ja ümbernurga restoranide ning kohvikutega, loss oma üle linna valvava kurja moega kirikuga, kirikukontsert ja kohalikud toidud, hommikused mimoosad, rahvamass igas suunas, ilus ilm ja kallid inimesed! Kuidagi kukkus välja, et ühes prantsuse restoranis, kuhu me õhtusöögiks pesa tegime, suutisme korraldada furoori oma TERVISEKS! õlleklaaside kokkulöömisega, mis omakorda võttis aegamisi üle terve restorani ja õhtu lõppedes kujunes see VIVA LA SEX! tervituseks ning kust me välja kõndisime nagu rock staarid, rinnad kummis (sest meil oli restorani omaniku kutse tulla peole samasse kohta 3. novembril) ning rahvas huilgamas selja taga VIVA LA SEX!!!!!

Eestis aga avastasin uusi paiku ja külastasin vanu, tegime päevaseid reise ja mitte kunagi ei sõitnud sama teed pidi tagasi, vaid ikka mingit teist rada pidi. Kogemata juhtus nii, et sattusingi enamuse aja Peipsi äärde, küll Vasknarva Eesti ja Vene piiriposti kõrvale, või siis Sibulateele Kolkja Varnja Kallaste kanti või siis minu kõige lemmikumasse sihtkohta sel korral Värska/Saatse ja Podmotsa küla! Ega ma ju teadnudki et Podmotsa olemas on, ent kui me nägime Värskas silti, et 7 km pärast on tupik ees, siis loomulikult sinna, kus tee lõpeb, turist just ronibki - nii et sõitsime mööda metsi, pead käisid 360 kraadi ringi, vaatasime ilusaid maju ja kadestasime marjametsade ja noorte kasevõsadnike ilu (no minu isa andmetel Jõgevamaal enam noori kaski ei leia saunaviha tegemiseks, siis järgmiseks aastaks soovitasin neil juuliks panna Värska sanatooriumisse nädal puhkuseks - sama ajal kui ema mudas end ravilas poputab, madistab isa mööda metsi talveks saunavihtu teha....) ja nii see tee viiski meid ühte külla, kus üle majade paistis helesinine õigeusu kiriku kuppel. Vat sinna ju turist suundubki!!!!....ainult et tee sai enne otsa ja sild üle vee ei viinud. Alles selle silla otsas segaduses olles saime aru, et see kirik ON VIST VENEMAAL????????

Ja täpselt nii oligi, 100 meetrit vaba vett lahutas meid agressor-riigist! Ma ei suutnud uskuda ja helistasin kohe Antoniole, et kas kujutad ette, kuhu me kobamisi jõudsime??? Podmotsa külla koliks ma kohe homme, täpselt selline tore maailmast äralõigatud tunne oli. Ajasime seal natuke juttu ka kohalikega, kes juhatasin meid aga hoopis Saatsesse, nähes kuidas ma vaimustusest silda viskasin Venemaa lähedusest (no eksootiline ju austraallasele!) ja nii me tee ette võtsime, sest Saatsesse saab Värskast ainult ühte teed pidi, mis viib osaliselt läbi Venemaa territooriumi!!!! Ma peaaegu minestasin roolis, kui "Venemaalt" läbi tuhistasime - ja mitte üks, vaid KAKS korda, sest pidime ju Saatsest tagasi ka tulema!!!!!!!

See oli väga tore avastamiste päev seal Lõuna Eestis, sest mingil põhjusel pole ma sinna maanurka kunagi enne sattunud. Ent järgmine kord kindlasti võtan sinnakanti taaskord tee ette, sest kuidagi väga minu maa oli see Setumaa, kohe täna koliks sisse! Aga ega siis Setumaa polnud ainuke maa mida avastada. Peale lõputuid ringe ja inimesi, leidsin ma end hoopis eelviimasel Eestis olemise päeval end Jägala joalt ja Laulasmaalt Lohusalu Dirhami trassil, mis ol ka elus esimest korda ning viimasel päeval täiesti lambist Vormsi saarelt, kus ka esimest korda. Vat selles olig sel korral see võlu, et õhtul sa ette ei teadnud kuhu sa hommikul suuna võtad või kust ja järgmiseks õhtuks end leiad. Kõige viimase päeva õhtuks jõudsin isegi Tallinna vanalinna pooleks tunniks, ehk siis tegime taas turiste ning leidsime isegi endid kuskilt karaoke baarist, kus lausime oma laulu lõpuni et siis koos minna edasi, ehk siis koju tagasi veel viimaseks ööks.

Kõige rohkem aga vedas sel reisil ilmaga, sest ilm oli austraallasele väga sobiv, selline kesk kahekümndendates - ainuke päev, kus natsa üle kolmekümne kraadi välja viskas, aussie oigas ja suri ning ei jõudnud talve ära oodata :D Aga oli ütlemata tore, et sain osa sellesuvisest tormist, mis saabus sekunditega ja möödus minutitega; et sain olla seliti maas tähistaeva all ja vaadata perseiidide sadu oma kalli Illega ning tundes end täiesti mõttetute täppidena meenutades teekonda sellest ajast kui olime 7 aastased; kuidas me lambist sattusime Haapsallu tänavadiskole - yayyy!; kuidas me Prahas otsustasime päeva lõppenuks kui Iiri pubis karaokes võtsid sakslased võimu üle ja hakkasid oma õllelaule laulma - kõrvad lõid valust lulli!; kuidas me veelgi lambist lambimast leidsime keset metsa metsabaari kuskil Dirhami kandis - mis oli väga flash, istuda seal kott-toolil mustikate vahel, ent vanainimesel sellelt toolilt üle saada, see pakkus palju lõbu (ja vaeva lol). Ületamatu lugu oli esimesel Eesti õhtul leida Kastna rannast liiva bussiga kinni jäänud hipid Shveitsist ning need hädast välja aidata - see oli küll pigem paljaste kätega karu tapmise teema.Palju nalja sai mu rendiautoga - sellised blondi naljad - no et kuskil kiirteel tahaks nupust raadio valjemaks keerata ja siis pimekanana sobrad seal displayl ja äkki hakkab raadio mulle hoopis rääkima, et tere, mis teie häda on ja kus te olete ja mina siis et ei ole mul mingit häda, aga kes teie üldse olete? No hädaabi ja teie ju helistasite! Ei ma pole midagi helistanud, teie helistasite ju mulle.... pärast avastasin et seal displayl on miski häda-abi helistasime nupp ka, ju ma siis seal neid nuppe usupeana muljusin ja hädaabisse kogemata helistasin. No ja selliseid nalju oli mul autoga mitte üks vaid ikka nii 5..... aga ellu jäin ma ise, kui ka reisijad ning auto tagastasin viimasel päeval täis paagiga ja ilma ühegi mõlgita. Aga rääkides reisimisest üleüldse, siis ega see on omakorda väsitav ju ka, kui sa kodutuna mööda teiste inimeste kodusid kondad oma nattadega. Lisaks sõbraliku soovitusena oleks parem voodist üldse mitte üles saada või sauna minna ilma lugemisprillita, sest isegi kui öeldakse, et vannitoas/saunas on kõik vajalik olemas, siis sa ilma prillita ei või iial teada, millega sa hambaid harjad - tupekreemi, haavasalvi, küürimis- või hambapastaga...... või millega sa pead pesed - torusiili või hennapulbriga. Seekord jäin ma ellu, et järgmine kord keevitan ma omale prillid otsa ette, just in case :D Aga mis ma sellest Eestist ikka pikemalt peatun, te ju kõik teate, kui tore paik see on. Aga kui ma tagasi oma koju jõudsin, siis võttis mu vastu me pere ja loomad. Pere oli vähendatud koosseisus, sest vahepeal oli laps välja kolinud oma boyfriendi juurde. Seega keerutasid kooris saba mu abikaasa, kaks keeshondi ja must kass. Bubu oli solvunud ja kleepus mu külge, nii et siiani trügib ta koos minuga dushi alla ja minust sammu maha ei jää - minusugust naist usaldada ei saa, sest aastas korra kaob see kuhugi rohkemaks kui 15 minutit..... Esimese päeva lõpuks töö juures tundus, nagu oleks must rong üle sõitnud ja undasin valust, sest kere oli endiselt veel puhkereziimil. Nädalaga kohanes kõik, ka unerytmi sain tagasi - või mis rütm - see kellkolmhommikul ülesärkamise rutiin, noh! Ja sellest alates pole olnud hoo ega hoobi vahet. Kui pole töö, siis on äiad/ämmad või mõned sotsiaalsed ettevõtmised. Äia-ämma teema on natsa maha rahunenud, sest äi on hooldekodus rahustite abiga rõõsa ja rõõmus, korra nädalas veame teda siis koju mõneks tunniks ämmale kaela peale või oleme toonud oma koju.

Aga nüüd võtan ette ristikäigu, ajan end voodist välja, panen prillid ette (mis muide on täiesti valed, saan uued nädala pärast ja ehk saab maailma selgemaks!), kobistan kööki, seon saba põlleks ette ning löön pannile muna või paar (ja loodan, et soola asemel soodat peale ei riputa - ahjaa, prillid ees, peaks olema ok :D) ning algan päevaga peale! Olgu teil ka ilus nädalavahetus! Kallistan!