Südatalvine

Ma olen täiesti kindel, et mina saan küll alles puhata hauas. Kui ei ole üks asi, siis kindlasti teine ja sinna vahele kiilumas kolmas, neljas ja sekka viiendatki. Kardinamaailmas pidavat olla vaiksed ajad! .... mina selle ilusa loo tausta ei tea, ega seda, kust selline kuulujutt alguse sai, sest mina kappan küll nagu miski kasakas traavli seljas täiel kiirusel piki lõputut steppi. Kuigi mul on äratuskell pandud juba aastaid kella 4ks hommikul, olen ma alati kellast ees oma ärkamistega. Ent nüüd olen jõudnud sinnamaani oma unetuse ja ärevusega, et saadan tellimusi tarnijatele näiteks kell 2 öösel ning arveid pool kolm....ning jõuan töö juurde enne kui äratus karjuma hakkab - kahjuks see on pigem kurb ja mitte midagi sellist, mille üle ma uhkust tunneks. Põhjus on väga lihtne - need kaks tundi omaette töö juures on mu päeva kõige tootlikumad tunnid, kus ma saan vaikuses ja rahus teha hinnapakkumisi, arvestada lõikeid, tegeleda probleemsete kangaste ja töödega ning lihtsalt ette valmistada efektiivseks päevaks ja nädalaks. Ja kui tshikid saabuvad, on kõik korraldatud, ainult anna talda masinatele, klõbista kääridega, hagu niidile/nõelale ning triikrauale tuld, ära unusta mõõdulinti ning päeva lõpuks paki ära, mis valmis sai meisterdatud. Ja aegajalt ikka ise ka imestad, mida sa pead leiveteenimise nimel tegema, no et näiteks räägid valjuhäälselt kangaga ning kangas räägib puhtas inglise keeles vastu. Või siis teed kardinasse väljalõikeid vastavalt trepile. Või siis tuleb kardin teha vinklis, s.t. nurga all. Ja me ei räägi siin taaskord miskit kolme meetri laiusest kardinapojast, vaid sellised väljakutsed algavad tavaliselt 20 meetrist - ja siis tuleb appi võtta algteadmised matemaatikast ning läheneda asjale praktilise nurga alt. Ma usun, et võin uhkusest rinna kummi lüüa, kuna saime valmis täieliku suurteosega! Melbourne linnavalitsus tellis meilt valgusfestivaliks juuni alguses kardina, mille kõrgus oli 24 meetrit. Ja laius 16 meetrit, mis oli omakorda kokku pandud toruks. See toru paigaldati kirikusse laest kukkuvaks ekraaniks ja sinna peale projetseeriti siis miski video. Koopia Guggenheimi muuseumist toimunud häppeningist. Aga ega paber kannatab kõike, eriti kui see on lennukalt ja elavalt kirjeldatud. Meie jaoks algas see kõik novembris, mil tegime väikese näidise, miski pool meetrit lai ja meeter pikk. Meie pikuke oli eriti edukas, klient oli väga rahul ja selle tulemusena pandi sisse kanga eritellimus Itaalias. Ootajale on aeg pikk ning selle aja see otsustas sisekujundaja, kes seda projekti vedas, meie tööstusalast lahkuda (ilmselt nonde lõppematute draamade tõttu!) ning jättis hätta oma assistendi, kes ei teadnud midagi sellest projektist, kuni mina hakkasin järelepärimisi saatma, uurides kuna kangas kohale jõuab.... Ja siis ühel maikuisel reedel jõudis meile otse lennukilt saadetist Itaaliast. Ja see saadetis oli küll see sama kangas kenasti rullis, kuid täiesti vale kogus! Päeva lõpuks oli kogu teema võtnud täiesti uue suuna, sest kangakogus on vale, kangas täis vigu, kardinaid taheti nädalaga, kanga tootmine ise võttis 4 kuud, nii et lisa polnud kusagilt võtta ja klient teatas et tal pole isegi mõõtmetest aimu. Kogu selle tohivabohu sees oli assistendi neiu pea teadvusetu, mina üritasin mingeid niidiotsi kokku ajada pritsides sappi kanga maaletoojaga madistades ja üritades välja selgitada, kes veab projekti kliendi poolt ja kes üldse on see kõneisik, kellega peaks ohje koos vedama??? Igal juhul sai minust selle päeva lõpuks autist, kes oli sõnatu ja ei reageerinud kuidagi ümbritsevale keskonnale. Ent hei, autist olin ma tõesti vaid üheks õhtuks, järgmiseks hommikuks panin pea kaela külge tagasi, vedasin jalad kõhu alt välja ning võtsin põlletaskust välja talupoja mõistuse ja valmistasin ette kardinaretsepti koostisosadest, mis meile kohale toodud olid. Teist võimalust meile ju antud sel korral. Istusin tunni või paar, jalg kaela taga ja munesin samal ajal ka edasise tegevusplaani, kuidas seda kangast kõik kenasti hallata, sest meie tehas on ainult 16 meetrit pikk - seega pidin mõtlema selle peale kuidas need 24 meetrised siilud saaks kenasti käsitsetud, ilma et peaks üle tee elektrikute töökotta külg ees sisse pressima. Esmaspäeva hommikul asusime toimetama. Tegelikult kujunes see kõik väga lihtsaks + samal ajal kui üks tshikkidest pani paane kokku, siis teised kaks juba teises otsas triikisid.... Tegelikult see pikkus andis meile omemoodi eelise, sest samal ajal saigi toimetatud kanga mõlemas otsas, ilma kumbagi poolt häirimata. Päeva lõpuks oli kardin valmis ja ühes hunnikus. Aga edasine kujunes küll täielikuks komöödiaks. Julge hundi rinnad on rasvased ja meil olid ka, kui hakkasime teisipäeva hommikul seda 385 ruutmeetrit neljakesi kokku voltima!!!!! Ma arvan, et me tegime koolilaste tantsupeole oma kujund- ja mustriteemadega silmad ette oma lindikavaga. Pool päeva toimetasime, hambad ristis, küll eit all ja taat peal, tammepakk ja kuradi lauad vahepeal, risti, rästi ja keskpõrandale kokku, vahepeal meeleheites vedasime monstrumi keset töökodade vahelist platsile ja proovisime seal publiku hämmastuseks oma purjetantsu esitada (ja just siis, kui hakkas nagu midagi looma, tuli tuulepoiss ja paisutas meie lindi purjeks.....) No absoluutselt miski ei toiminud. Vedasime õnnetute loseritena oma pusa siis tehase nurka tagasi, lootuse kaotanutena jätsime selle sinna lihtsalt hapnema, ehk lootes et miski grupp lihaselisi tuletõrjujaid ilmub kuskilt ja laenab ehk abikäe.... Tegelik abi saabus mu abikaasa näol, kes ütles, et pole ületamatuid olukordi, vaid naised oma kisa ja emotsioonidega. No saime hakkama, võttis 6 inimesel kuus tundi, mis lõppes peaaeguet abielu lahutusega - kuna mina oma kisa ei jätnud ühes otsas ja teise otsa abikaasa ka alla ei andnud (õnneks oli meie vahel 24 meetrit, mistõttu me füüsiliselt karvupidi kokku minna ei saanud, ent kardin sai rulli ning järgmisel päeval ka kirikitrepile jäetud ootama oma saatust..... Igal juhul sai see festival edukalt läbi viidud, ent õnneks polnud need meie, kes selle kardina kokku pidi voltima peale 10 päeva!!!!!

Aga loo lõpuks ei tahtnud meist keegi seda häppeningu vaatama minna - meil oli kõigil villand draamast ja sellest kangast. Ja minu abielu elas ka tormi veeklaasis üle, nii et lõpp hea kõik hea!!!!!! Vahepeale mahtus meil ka väike tööreis Kullarannikule Austraalia teises otsas, aknakatete messile, mis toimus taas üle 3 aasta. Tegelikult oli nii, et minu meelest pool Melbourne - s.t. terve Melbourne aknamaailma kogukond - võttis ette reisi sooja kliimasse, et natuke töö tähe all puhata, et saaks vahelduseks oma sulejoped varna panna ning ajada klaasi õlle taga kõike muud jutte peale tööjuttude. Reis oli tegelikult tore, sai palju suheldud, jalad villi kõnnitud mööda messi, nalja ja kaatri peal tantsu lüüa kaheksakümnendate diskohittide saatel (sest enamus inimesi meie tööstusalal on 50 + - karm reaalsus, sest nooremat põlvkonda pole küll kuskilt tulemas ega peale kasvamas!). Reisi viimasel päeval otsustasime Antonioga, et veedame selle kahekesi, tehes asju, mis meile eraisikuliselt huvi pakuksid. Mina tahtsin minna vaadata yle yhe koha, mis olevat virtuaalne reaalsus ja vorteks, koos muusika ja valgusshowga, Antonio muidugi tahtis minna kassikohvikusse! No ja kuna nood olid üksteisest 170 m kaugusel, siis (kuna naisel on alati õigus) alustasime minu valikust, Infinity Attractionist. Vauuuuu!!!!!!! Milline elamus!!!!! Mitmemilline elamus!!!!!!! Mina sain seal sellise paanikahoo, mida ma mäletan elu lõpuni!!!!!!!!! Algus oli tore, kõik see valguse-, muusika- ja laseri show, põrandad liiguvad, kui läbid neid ruume üksteise järel. Lõputud peeglid ja kummitoad. End siis sattusime MUSTA AUKU. No nii pime ja nii ahas, et seinad surusid vastu mu mõlemat õlga. Jeerum, milline hull tunne. Ma olen ju vägevalt klaustrofoobik isegi täies päevavalguses, ent nüüd miskis ahtas toruskottpimedas, kust teed välja ei leia, tagasi ka mitte. Ma hakkasin ikka uskumatult ruttu hapniku puuduses rapsima, mis ei aidanud olukorda mitte kuidagi. Ja siis leidsin ma kuskilt nurgas paanikanupu! Langesin tollele rohelisele nupule kogu oma keharaskusega ja kiresin HELP, HELPPPPPP, HELPPPPPPPPPPPP kogu väest,kasutades ära oma viimase hapniku.Paanikahupu peale ei avaenud kuskilt taevast, vaid vastas noor neiu hääl, mis ütles, et väljapääsuks mine nupust vasakule, seal on kardinad ja suru end läbi kardinate. Ma absoluutselt keeldusin lahkumast oma parima sõbra, s.t. rohelise tulukese juurest, võtku surm mind siin või Siberis, kuni Antonito rabas mul kaelast ja surus mind läbi kardinate väljapääesu suunas ning jätkas teises teise suunda pimedusse. Kusjuures see nn. väljapääs oli veel üks must toru ja ma sain lisaks paanikahoole ka südamerabanduse, kui selgus et see polnudki väljapääs, vaid lõppes järgmises lasershowga peegelruumis!!!!!!!! Ma kisendasin abi järele üle muusika, nägin end peeglist ja enda kujutise taga veel umbes 20t enda peegelkuju enda peegelduse taga, see ajas mu täiesti hulluks. Ent mingit abi ei tulnud, ning siis sain aru, et seda ei tulegi. Tuletasin meelde, kui me miski 10 aastat tagasi Naracoorte koopas seiklesime, kuidas mul tuli paanikahoog peale, kui kitsast praost ene läbi pressisime ja kuidas ma endaga oma peas rääkisin, et MA EI SAA PAANITSEMA HAKATA, KUNA MU SELJA TAGA ON 6 INIMEST, KES SIIS KA PAANITSEMA HAKKAVAD, NING MEIL POLE KUHUGI MINNA KUI AINULT EDASI..... Seega meenutades seda suht sama olukorda, otsustas eesti naine, et aitab küll vingust, kui elada tahad, siis suru küüned plekist läbi ja kaeva end hauast välja. Seega asusin tegustema, käies sein seina haaval kätega üle, püüdes leida ukse järgmisse ruumi. Sedasi üks sein ja üks ruum korraga leidsingi tee välja ja veel kiirema tee kempsu, kus ma siis suures ellujäämise tuhinas asusin vetsupotti kallistama ning jätsin tänulikuna oma hommikusöögi kanalisatsiooni. Selleks momendiks kui ma kempsust välja tuikusin, polnud must midagi alles. Antonio sai krambi, kui mind nägi. Ta muide uskus tõemeeli, et keegi ootas mind päikesepaistes nonde kardinate taga.... No ja siis me vantsisime kasskohvikusse. Mina kõikusin, maa pöörles ja iiveldus ajas oksele. Antonio hoidis mu kätt ja kotti, heitsime jalga jala ette, täielikult tasakäijad. Kassikohvikust ma mäletan ainult oma sidrunijooki, mille kplge klammerdusin, kassidest ei mäleta midagi. Selge oli see, et see meelahutuslik päev oli vähemalt minu jaoks lõppenud ja parim mida me teha oskasime, oli minna tagasi hotelli. Kusjuures trammipeatusest hotelli minna oli 300m, see võttis pool tundi - ma ei suutnud kõndida, sest pea käis nii ringi, sõna otses mõttes oli liikumiskiirus nagu teol.... Järgmine päev, kui me olime oma suverõivad taas kohrvisse pakkinud ning ootasime sulejopedes oma lendu tagasi koju, siis ma usun, et kõik 3 lennukitäit inimesi olid haiged. Me kõik tundsime, nagu oleks koroona kallal. Me kõik köhisime nagu hobused. Kõigil oli palavik ja ainus, mia me kõik soovisime, oli et saaks vaid koju. Ma sõna otses mõttes klammerdusin oma ellu tollel 2 tunnisel reisil, et saaks vaid köharohtu ja peavalurohtu ja ega ma ju eelmisest päevast polnud eriti taastunud ju ka. Kui me siis lõpuks Melbournes maabusime ja jõudsime lennujaama parklasse, selgus et meie auto aku on tühi..... Ja mis kõige hullem, auto on kiilutud teiste autoda vahele, ent meie aku on auto tagaotsas, kuna tegu on eletriautoga - nii et ligi ei pääse. Ünneks olime seina ääres ja seal oli elektripistik, torkasime laadimise kaabli laadima - no aga see võtaks miski 6 tundi. Kulus poolteist tundi, et abi saada - lennujaama parkla meeskond keeldus abi andmast, kui avastasid, et tegu on elektriautoga. Meie roadside assist kindlustus ütles kohe, et miski tund läheb aega. Samal ajal mina surin aktiivselt, suht kama kõigest,saaks ainult surra kuskil soojas.... Igajuhul kui spetsialist kohale tuli, siis kulus 30 sekundit - ärge küsige kuidas - mees käratas kõva india aktsendiga et tehke kapott lahti - vaatas korra kapoti alla, siis võttis kruvikeeraja taskust välja - siis käratas et proovi autot käivitada, samal ajal pani kruvikeeraja kuhugi kapoti alla - ning auto nagu imeväel käivitus!!!!!!!! What a f..k???!!!! Antonio küsis, et mis imet ta tegi, ta keeldus selgitamast a la parem kui te seda ise kodus järele ei proovi....lol. Ja kui koju saime tol õhtul, siis peale seda kui olin koerte poolt üle lakutud, veel enne kui saapad jalast sain, lükkasin pihuga paratsetamooli sisse, tegin koroona testi, jätsin selle köögilauale tulemust ootama ja kappasin dushi alla. Peale dushi alt tagasi tulekut kontrollisin testi - mis oli negatiivne - ning siis langesin oma voodisse koomasse järgmiseks 14 tunniks. Tegelikult olin ma ikka väga haige mitu nädalat. Mis iganes viirus see oli, mis me Kullarannikult kaasa tõime, tegi see kõik haigeks. Antibiootikumid ei aidanud. Mind kergendas hoopis predisolooni kuur, mis juhatas sisse aeglase ent kindla paranemise. Aga ega sedasi see elu toimibki, oma tavarütmis, vahepeale siis väikeseid üllatusi ja torme. Kodus on meil muidugi kestev rahu. Vahel ma ikka ise ka ei usu, kuidas võib olla üks koht maamuna peal, mis annab sellise rahu. Tuigud uksest sisse peale pikka päeva ning astud nagu teise reaalsusesse, kohe kui ukse selja taga kinni paned. Kõik su kriimud ja haavad saavad siin ravitud, pea alati kaela otsa tagasi pandud, kõik su valud võetud, su hing ravitud. Ei ole parimat paika selles elus. Ämma/äiaga on lood suht samad. Äi on nüüd lõplikult hooldekodus, talle on leitus lõpuks toimiv rahusti. Perekond on teinud talle elu lõpu plaani arsti nõudmisel, mis tähendab, et ega tal pikalt enam päevi antud pole ja kui asi läheb käest ära, siis lastakse tal minna ja mingi elustamise - jms katseid enam läbi ei viidaks. Ämm muidugi endiselt keeldub kodust lahkumast, ent jätkab kõigile närvidele käimist. Mina blokkisin ta telefoni numbri oma telefonis, sest ma ei saa selle draamaga 24/7 tegeleda. Las Antonio tegeleb vanuritega, las mina tegelen hoopis oma pere, loomade ja töödega. Mu ämm absoluutselt keeldub aru saamast, miks ma panen oma töö esikohale. Ma ei panekski, aga mul on töötajad, kellele mina maksan teenistuse ja kelle ees mul on tööandjana kohustus tagada palk. Nende inimeste leib ja perekondlikd hea-olu sõltub ju minust ning kahe dementse vanainimesega tulemusteta sekeldamise asemel keskendun ma pigem oma töötajatele. Kõlab suht karmilt, aga see on reaalsus. Minu töötajad ei saa olla ohvrid selles perekondlikus draamas, millesse me nüüd sattunud oleme. See pole nendega kuida seotud, seega pean säilitama selge pea ja tõmbama praktilise joone alla just selles kohas. Aga nüüd kallid teekaaslased! On jäänud ainult üks nädal, kui olen taas lennukis ja teel suvesse!!!!! Ise-endast mõistetavalt on reisiks ettevalmistamine olnud hullumaja kuubis, joostes ajaga võidu, et saaks kõik kodus ja tööl korraldatud... ja kui ei saagi korraldatud, siis ilmselt tuleb nood asjad otsustada siis, kui teemaga tegeleda tuleb - kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!!!!! Kohtumisteni eestimaises suves juba natuke rohkem kui nädala pärast! PS! Kõigini ma endiselt ka seekord ei jõua ja ilmselt jätan Tallinna vahele seekord seoses teederemondi jms.... aga ehk õnnestub hoopis niiviisi, et tulete leiat ehk minu kuskilt üles, kokkulepitud kohast!!! Elame näeme!