Tänasel kuumal ja tuulisel laupäeva hommikul olen lõpuks ometi korraks kodus, ilma vajaduseta kuhugi minna või midagi olulist teha.
2023 on olnud siiani kapak täiskiirusel, ainult et meil ratsanikel puudub pea õlgadelt! Meie pere elu on täiesti tühistatud, mida iganes plaanid meil ka olid, on kõik edasi lükatud, vaiba alla pandud või lihtsalt vahele jäänud.
Töö teemas muutusi pole, see on ikka alatine saagimine ja edasirühkimine, endast parima andmine iga päev ja iga tund. Ent need meie kaks vanurit on põhjus, miks meie elu on kaoses.
Ega see tants aurukatla ümber on ju kestnud nii mõnegi aasta, ent eelmise aasta lõpu poole pandi surellikuse lapats põhja. Loomulikult tõi uus aasta kaasa uued väljakutsed, seega jõudsime lõpuks nii kaugele, et saime äia palliatiivsesse hooldusesse.
Enne aga andis surev mees aga täieliku monoetenduse kõigile, kes kohal olid: hooldusõed, arstid ja muud koduloomad. Tegelt oli see äi ise, kes suutis välja käia lause, et tal on nüüd sellest aeglase leegiga põlemisest ja valust kõrini, seega tahaks minna surema professionaalide käte alla. Kuigi mind kohal polnud, siis olen täiesti kindel, et selle avalduse peale sai mu ämm täieliku migreenihoo + no teate seda tunnet küll, et kui millegi suure ja olulisega yhele poole saate, siis tuleb minnalaskmisest peavalu - sest kui keegi väärib medalit ülesnäidatud vapruse eest turmtule all, siis on see just minu ämm.
Olles ise miski poolteist meetrit pikk/lühike ja 40 kg luud/nahka ning kogu see ilu küürakil rulaatoru kohal, on just tema see, kes on äia päevast päeva hooldanud, s.t. vahetanud ta mähkmeid ja iga päev vahetanud voodipesu (sest äi kakub iga päev voodipesu õhtuti voodist välja!), surunud äia kurgust alla alla hommikused, lõunased ja õhtused tabletid (vahelduva eduga) ja söötnud lusikaga linnupoega (veelgi väiksema eduga), korraldanud hooldusõdede visiite ja arsti aegu ning saanud sureva mehe raevuhood kõik enda kaela, võttes süü omaks mis iganes asja eest, mis siin ilmas vale on.
Seega, peale sellist avaldust, said kokku kõik olulised osapooled, vanad ja nende kaks last, hooldusõde, sotsiaaltöötaja ja arst. Kõik sai selgeks räägitud sel päeval - mida palliatiivne ravi tähendab ja kuidas uus normaalsus hakkab välja nägema. Kõik osapooled saavutasid üksmeele - mis on ilmselt esimest korda ajaloos.
Seega vormistati koheselt dokumendid ja hakati otsima kohta haiglasse, sest ega neid palliatiivse hoolduse kohti polegi nii kui seeni peale vihma saadaval. Aga nagu õnn on alati algajate poolt, siis tuli välja, et koht oleks olemas ca 2 km kaugusel kodust!
Tundus nagu liiga hea et tõsi olla!!!!
Järgmine hommik oli aga patsient pahas tujus. Keeldus kogu maailmaga suhtlemast ja kamandas ämma. Kui ämm hakkas suunama teemat, et sa j pead hakkama end valmis sättima haiglasse minekuks, siis äi tegi selgeks, et tema ei lähe kuhugi! Ilm olla liiga kuum ja üleüldse, mida te ajate teda omast kodust minema?????? Sotsiaaltöötajat ja hooldusõde ta majja ei lubanud, sest nemad olla kuradi esindajad.
Antonio tegeles terve nädalavahetuse kummamagi omaette ja koos, ämm oli muserdunud, sest talle oli kohale jõudnud, et tema enam oma meest hooldada ei suuda - ta vajab ise hooldamist. Seega tema nuttis oma pisaraid sellepärast, et midagi ei muutu ja äi oli raevus, et kõik tahavad temast lahti saada.
Esmaspäeva hommikuks oli haiglal endiselt see koht alles. Sellest jäime ka ilma, sest äia raev kanti üle Antoniole, kes omakorda virutas ukse kinni selja taga ja kõndis minema, lubades mitte kunagi enam tagasi sinna majja minna. Ämm kriiskas kogu selle draama ajal nagu maailma klassi sopran, kõrges helistikus itaalia keeles. Äial olevat olnud surija kohta üllatavalt palju jõudu ja endiselt oli tal veel palju sappi, mida pritsida. Ent päeva lõpuks oli see mees oma raevuga üksi, sest taaskord ei lastud sotsiaaltöötajat uksest sisse.
Igal juhul võttis sotsiaaltöötaja aja maha ja seda tegi ka Antonio. Karina käis iga päev korraks kohal, lihtsalt kontrollimas olukorda. Aga ega tema sai ka nahutada ja ega tal polnud ka enam tahtmist oma nina sinna draamasse sekkuda. Ämm samal ajal meeleheitest tardus telefoni, helistades meile kõigile kordamööda, ikka nii et kõik said miski 8 kõnet päevas ja enamuse ajast see jutt, mis sealt telefonist tuli, oli täiesti puder ja kapsas.
Nädal hiljem oli hooldusõde - kellega Antonio oli iga päev ühenduses - see, kes otsustas, et aitab sellest jandist, leidis koha ja kutsus patsiendi trasnpordi kutid kohale. Kusjuures kaks suurt täiskasvaud meest visati koos ratastooliga trepist alla, seega ka see katse ei kandnud vilja.
Ja me ei tea kuidas, ent järgmisel päeval, saadi äi lõpuks haiglasse!!!!! Hooldustöötaja sai hakkama millegagi, mis tervele maailmale võimatuna näib!!!!!!
Üks uks sulgus, teine uks avanes.
Nädal hiljem oli äi saavutanud KURIkuulsuse - olles rekordilise ajaga saanud 3 grey alerti (mis tähendab olla vägivaldne haiglapersonali vastu) ja pannud terve osakonna varvastel käima. Iga kord kui keegi meist käis teda vaatamas, siis oli draama taevani. Ühel päeval ta lihtsalt viskas oma rulaatori Antonio suunas - õnneks napikalt mööda - ja märatses kui marupull oma palatis - surev mees mähkmetega. Arst arvas et poleks eetiline teda kogu aeg rahustite all hoida ja voodi kylge ketiga ka ju aheldada ei saa, seega liikus karavan edasi. Kuni kaks päeva hiljem haigla helistas, et nüüd heitis vana mees end põrandale maha, karjub ja keeldu üles tõustmast ning nõuab omale uusi kingi (kusjuures ta kriiskas sela mitu tundi ja kui õhtusöögi ajaks talle uusi kingi ei toodud, siis ajas ta end ise püsti ja lonkis voodisse tagasi)!!!!!! Asi lõppes sellega, et päeva lõpuks istus konsiilium koos, et leida uus lähenemisnurk, seega veetes hulluosakonnas paar päeva, leiti talle raviskeem ja saadeti surijate osakonda tagasi......
Samal ajal kui Antoniot tegeles haiglas surijaga, tegelesime Karina ja mina ämmaga, sest eks tal on oma mured - peale 64 aastat abielu on tal mees haiglas surma ootamas ja tema üksi suures majas VAIKUSES JA RAHUS. See on suur muutus kellegi jaoks, kes on kapanud terve elu oma mehe eest hoolitsedes. Ega ta nutab end ju korra tunnis nutsakuks ja siis teise poole tunnist istub ta hirmul, et äkki saadetakse mees koju tagasi.
Ma ei kujuta ette, mis tegelikult toimus selles majas, kui raevu täis olid need viimased nädalad, kuud ja aastad, ent isegi artid ja sotsiaaltöötajad saavad aru, et seda meest enam kodus pidada ei saa, sest ta on täiesti ettearvamatu ja ohtlik inimestele tema ümber.
Seega istume me endiselt tooliserval õhtusööki süües, teadmata mida järgmine telefoni kõne toob!(Ühel õhtul paar päeva tagasi, 7.30 õhtul helises minu telefon ja me mõlemad Antonioga hüppasime diivanilt püsti - et KES NÜÜD!!!! - ja õudus meie silmis asendus rõõmukübemekesega, kui nägime et number millelt kõne tuli, oli späm!!!!!!) Me olemegi rahutus olukorras 24/7, kogu aeg on karvad kuklas püsti!
No ja siis see kõik kandub meie endi asjadesse ka!
No nagu näiteks päev enne lapse sünnipäeva, läks ta oma poissśõbrast lahku. Järgmisel hommikul olime me kõik surijate nägu, aga käisime Antonioga haiglas ja emaga poes - mis lõppes mul täieliku migreeniga.
Koju jõudes 10 tundi hiljem, heitsin voodi peale pikali, et natuke oma peavaluga tegeleda, ent siis avastas Antonio et meil maja kõrval veetrass lekib, ikka kohe võimsa purskkaevuna!
Samal ajal kui mina voodis inisesin, tegeles tema veeteemaga, sulgedes majja tuleva vee ja kaevates trassi lahti!
Ja siis jõudis laps töölt koju ja me pidime minema pidulikule sünnipäeva õhtusöögile. Läksimegi õhtusöögile, mina peavalust zombie, isa läbihigistatud trassitööline ja südamevalust huugav laps...... istusime seal täielikus vaikuses, söök ei maitsenud ja joogi peale poleks suutnud isegi mõelda. Tulime koju ka haudvaikuses, mina tagaistmel minestanult....
Järgmine hommik leidis mind teel kooli (kirjutan sellest järgmine kord!), peale seda, kui olin end algosadest tagasi kokku pannud, pere jätkas torutöödega (meie õnneks tuli meie sõber torumees hommikul meile appi!) ja siis kulgesid jälle rohtumatule rajale haigla ja ämma vaja vahel.....
Ja eelmine reedel näiteks ärkasin mingi suure ja valulise vistrikuga nina ja silma vahel. No vahet pole, on nagu on, ei näppinud ega midagi, läksin päevaga kaasa. Aga päev oli kiire - saada kokku kolme kliendiga kolmes eri majas ja siis jõuda veel ohtupoolikul hambaarsti juurde, et oma hambateemaga ühele poole saada.
Plaan oli ju ilus? Mis saaks viltu minna???? Aga kuna minul on parem õlg külmunud - ja see on ikka väga valus ja liikuvust takistav olemine - ja suur vinn näos, siis kõik saab sekundiga valesti minna! Ainult üks järsk pidurdus linnaliikluses ja mina röögin valust, sest sirutasin oma parema käe ette ja see ei meeldinud õlale sugugi!!!!! Mitte ainult et valus, vaid oksendamiseni valus, külm higi jookseb mööda iga juuksekarva alla ja käsi huugab! Ma lalisesin siis midagi a la .... ja me pole isegi esimese kliendi majja jõudnud, aga mina juba kaputt...... igal juhul ma selles esimeses majas sain asjadega hakkama, iiveldamisi. Jätsin näidised kliendi kätte ja olin õnnelik, et trepp polnud veel valmis, seega ei pidanud hakkama mööda teist korrust ringi praalima, vaid saan oma kodutöö teha maja plaani pealt. Teine koht oli ka ok, aga kätt liigutada absoluutselt ei saanud ja vinn tulitas näos. Kolmas koht oli juba nagu sunnitöö, sest kuna me maja lähedal parkimiskohta ei leidnud, siis pidime kardinad vinnama kahte sõiduteed ületades miski 300 m tagant. Selleks ajaks kui me liftiga katusekorterisse saabusime, olin mina täiesi uppunud kukeke. Kliendil silmad särasid, heast meelest et minuga lõpuks kokku sai - me oleme aastaid nende inimestega tööd teinud, miski 4 majatäit, ent mina olen alati istunud tehases ja mitte jalga sealt välja saanud, samal ajal on tunne nagu Simonit ja ta pere oleks nagu vanad sõbrad! - ja mina olen siis sellises ajaloolisel hetkel täiesti ebaadekvaatne!!!!!!!
Hambad ristis iiveldusest ja valust, higist läbi ligunenud, ajasin seal siis miskit asja ja veeretasin jutulõnga pea kaks tundi, samal ajal kui Antonio kardinaid üles pani.
Teel hambaarsti juurde aga hakkas telefoni terror, haigla Antonile, mina emale ja siis ema Antoniole ja siis Antonio ode mulle ja mina haiglale ja Antonio oele ja ode emale ja ema Antoniole ja jne jne jne ja selleks ajaks kui ma kell kaks hambaarsti tooli maha istusin, teatasin ma kergendusest ohates et JUMAL TÄNATUD, NÜÜD SAAN LÕPUKS MAHA ISTUDA JA LÕDVESTUDA!!!!!!!!!
Mu hambaarst sai naerust krambid, sest iga ajsa jaoks on siin elus esimene kord - nii olid ka minu sõnad see päev, sest mitte keegi ajaloos pole enne seda tulnud hambaarsti tööli lõdvestuma!!!!!???????
Ma ütlesin oma hambaarstile, et jumala tõsi see on, sest kogu eelnev päev on olnud õudsam kui mingi hambaarst elus suudaks olla.....
Parandasime siis kiiresti 3 auku poole tunniga, ilma vigina või valuta ning kui ma välja kõndisin sealt, sain veel hinna alanduse oma positiivse lähenemisnurga eest!!!!!
Kodutee kulges taas telefoni terrori all, millest õnneks mina olin vabastatud, kuna mu suu oli anesteetikumi systidest tuim, siis minusugune laululind lakkas laulmast mõneks tunniks!!!!!
Aga sel ühtul oli mul ees disko ja ma olin nagu pea-aegu valmis minema - miski kodu pubi, mul suva, kuidas välja näen või kui vinn näos ku sarv. Ja kui mu sõbranna andis teada, et ta liiga väsinud, siis Antonio oli häppi, sest eks ta kõrvalt nägi, et diskotantsijast palju midagi alles polnud ja parim ravi oleks peale kuuma dushi minna kohe voodisse.
Mida ma ka tegin. ... et järgmiseks hommikuks oli mul näo parem pool paistes kui pall, silm kinni ja suu pruntis. Sarv keset kõike seda ilus kuum, punane ja valus.
Antonio sai südamerabanduse, kui seda nägi ning tormas kohe hommikul mulle antibiootikume hankima!
Aga ka sel õhtul oli mul ees üritus, õhtusöök sõbrannaga kohalikus (teises) pubis ja silent disco rannas.... ja ma ikka veel ei andnud alla, arvates et ehk õhtusöögiks olen ma ikka võimeline end kohale vedama - lõugu ehk saaks veel liigutada, kui pead tantsurütmis raputada ja käsi pea kohal lehvitada ehk ei saaks - ent kaine mõistus jõudis lõpuks lohale ja nii sain ma ise ka aru, et sellise põletikulise peaga tuleks ikka aeg maha ja voodile suund võtta!
Kusjuures ikka uskumatu toime noil antibiootikumidel, hakkasid toimima tundidega, järgmisel hommikul läksin juba töö juurde koolitööd tegema ja teispäevaks oli juba ainult väike punane laik seal kus sarv oli. Me tegelikult arvame, et äkki see polnudki vistrik, vaid mingi putukahammustus.... Või kes teab, äkki lõi vanainimesele roosi põske kogu see stress???
Ja täpselt nii segane ja rabe see kõik ongi hetkel, täiesti peata kanad, me kõik! Aeg on lennanud selle draamaga kiiresti, aga isegi kui ajakulg on kiire, eelistaks ma vähem draamat, et saaks lugeda üks raamat.... või ka kaks ja et saaks kodule aega ja oma abikaasaga lihtsalt olla vaikuses ja rahus!
Ja võibolla ma tahaks olla mu koer, sest meie pere lemmikud elavad endiselt luksuses, ümbritsetud armastusest ja maiustuseks, kõrvatagused ja kõhualused sügatud ning neil pole homse ees mingit muret - nende ainus töö on kohal olla!
Tänaseks kõik! Lähen kisun muruniitja kuuri alt välja, üritades olla kasulik ja praktiline.
will be continued......
Kommentaarid
Postita kommentaar