Eile oli hea päev

Olen nüüdseks pea nädala istunud oma saba otsas, vaadanud ära 6 hooaega SEAL Teami seeriat ja mõelnud tagasi läinud aasta peale. Mida ma sellest aastast kaasa võtsin/ maha jätsin või mida ma sellelt aastalt õppisin????? Ma arvan, et olulisemaks kujunes õppimise faas! Õppe mooduli nimeks võiks vist kirjutada HOMNE POLE KUNAGI KINDEL. Ma pole elus end nii ebaturvalisena tundnud. Ma ei räägi siin midagi sellisest joobeolekus pimedate nurkade taga ukerdamisest, vaid ikka sellest, et kõik mis su elu moodustab, võib olla ühe hetkega enam mitte olla. Ega vist keegi tegelikult enne ette ei kujuta, kuidas tundub, kui su armas inimene kukub su ees kokku (su oma sünnipäeva õhtul)ja sõna otseses mõttes on minekul. Ma siiani elan eelmise aasta jaanuari sündmusi üle IGA PÄEV, kui mu triljon dollarine abikaasa õhtuks koju jõuab. Ma olen isegi natuke paranoiline, sest mul endiselt tiksub miski mu sees, mis ei lase mul lõdvalt võtta ja asju ise-enesest mõistetavaks pidada. Lihtsalt asjaolu, et ta on endiselt elus ja tegus, on iseendast aasta saavutus 2022 ja ilmselt ainus hea uudis sellest aastast. Vähemalt on see märkimisväärne saavutus, mitte mingi 5 minutit kuulsust! Ja loomulikult räägin ma turvatunde kadumisest globaalselt. Koroona tõmbas juba maakera kaardimajakesel vaiba alt ning kehtestas uue maailma korra, millega me igaüks kohanesime omaette ja kollektiivselt, optimistlikult oodates maailma taasavamist ja liikumisvabadust. Aga meie pulma-aastapäev saabus koos sõjauudistega Ukrainast ja sellest päevast saadik on mu optimism kadunud, turvatunde kaasa võttes. Paljud asjad on kaotanud oma tähtsuse sellest päevast ja silmad oma sära. See isegi on ajanud meid perekonnas tülli, algul äia ja aasta lõpuks ka ämmaga. Isegi täna hommikul arutasime, kust nende vaatenurk asjale võiks tulla, sest ajakirjandust nad ei loe ning sel ajal kui päevauudiseid õhtul telekas maha loetakse, kolistab mu ämm köögis ja tegeleb oma linnupoja(loe: äi) söötmisega ning siis itaaliapäraselt kisa saatel nõusid pestes.... (see nõudepesu teema on omaette teema, kus kumbki pool on valinud omale erineva nõudepesu nuustiku ning siis nad kahekesi veavad vägikaigast, kelle nuustik on õigem - loomeinimeste asi ju, luua mingi oma lähenemine asjale ja siis igal õhtul sama lavastust etendada!) Isegi kui nad sel ajal köögis asju ei ajaks, ei suudaks mu ämm oma tähelepanu viieks minutiks uudistele koondada ja ega ta ju enam eriti inglise keelest ka aru saa, nii et millisest kohast seal majas teadmisi ammutatakse, jääb arusaamatuks. Samuti võttis mult jalad alt uudis Eestist, kus mu kalli inimese farmis põles sisse kogu lüpsikari ja kogu pere toimetulek oli pühitud sekundiga. Üks on rahaline krahh, ent millise hinnaga saab kompenseerida elutöö kaotuse ja sellele järgnevad magamata kuud??? Minu ainus lohutus on aga teadmine, et see pere on üks kõige töökamaid, ühtehoidvaim ja pealehakkajamaid ning kui keegi sellisest olukorrast välja tuleb, siis ainult nemad. 2022 saatis mitme inimese haigestumine - mulle jõudis kohale lõpuks, et meie vanuses hakkabki neid teateid aga rohkem tulema. Täna on kõik need inimesed endiselt meiega, aga taaskord - lihtne pole see neile ega nende peredele olnud. Siia lisandub veel ka oktoobri lõpus meie väikese pere suur ootamatu kaotus - meie hall kiisu - ja sel korral on lemmiklooma kaotuse valu veelgi suurem, sest selle kalli halli kaisukassi kaotus ainult lisas minu masenduse karikasse. Ma käin iga päev Annie haual pojenge kastmas ja temaga rääkimas, sest kui midagi see kass meile õpetas, oli see väärikus ja isetus ning oskus olla kohal (just siis kui surmväsinult töölt koju jõudsid või sul kuskilt valutas, kerides end nurruvaks keraks su süles) Ja nii ongi, et 2022 kujunes eriliseks aastaks, mida ma ei saa neil kõigil eelnimetatul põhjustel unustada (kuigi tahaks!), aga loodan, et 2023 annab mõnedki vastused või lahendab osa noist probleemidest. Ning mida ma siis 2022 kaasa võtsin? Teadmise, et EILE OLI HEA PÄEV!