Pärast lahinguvälja näeme, raisk!

Käisime paar nädalat tagasi diskol ja siis ütlesin õhtu lõpus oma sõpsidele, et 6 nädala pärast näeme - selle lühikese lausega lõikasin läbi tolle jupi nööri, mis mind töö- ja pereväliselt inimkonnaga ühenduses hoiab. Kardinamaalima kurb reaalsus! No me oma tööstuses võime ju mediteerida kuskil juunis jalg kaela taga ja valmistuda ette jõuluhulluseks Austraalia moodi, ent tegelikult ikka keegi sind selleks ette valmistada ei saa. See on lihtsalt uskumatu, et mingi aknakatete maailmal on selline omaette rütm, mis ühes otsast ajab kardinavalmistajate tsunfti liikmed enesetapu äärele ja teisest otsast paneb tellija tatti pritsima, sest kellegi jõulud on läbi kukkumas, sest kardinad ei saa õigeaegselt üles (palun andke teada, kas keegi teab kedagi kes teab kedagi, kellel oleks 25. detsember vahele jäänud, sellepärast et kuskile tagumises magamistoas polnud neid õhukesi kardinaid - kui keegi leiab selle kellegi, siis ma söön järgmisel turupäeval avalikkuse ees oma mütsi ära!) Niisiis, Margiti viimased nädalad on täis kaost ilma söögi ja uneta. See vähene söök, mis alla surutakse, võiks olla isegi vetsupaber, sest täiesti suva, mida sööd. Unega on nii, et kukud voodisse ja siis hakkad hapnikupuuduses rapsima küljelt küljele, poolteadvuseta arvutad lõikeid ja pikkusi/laiusi, tekk peale, tekk pealt kuni kell 2 enam edasi suuda ning jood oma hommikukohvi kell 2.30 ja teed oma raamatupidamist ja hinnapakkumisi ning kell pool 4 sätid end tööle. Positiivne on aga see, et sel kellajal 99% Melbournest veel magab, kõik kiirteed ja kõrvaltänavad tõhjad ning isegi kui teosammu arendada, jõuan tööle 13 minutiga! No aga mida ma seal siis kell 4 üksi seal tööl teen???? Ega midagi tule ju mitte kuskilt ja ise-enesest. Selleks et me üldse kuhugi omadega õigeaegselt oma nattadega ühele poole saaks, selleks on vaja ju väga täpset planeerimist. Ma võin ju planeerida asju ette aasta võrra või kuu kaupa, ent tegelikkuses on nii, et isegi kui mul on nädala lõikusplaan igal esmaspäeval laual, siis tuleb selles muudatusi iga päev ja iga tund. Enamuses hommikuid ma närin end läbi kangarullide laviinist, mis on eelmisel päeval kohale toodud. Mõnel päeval tuleb kangaid sisse nii, et ise enam tehasest välja eii saa ning siis surud mingi raja sisse kangaste vahele, et thsikid saaks elusalt läbi, et koju minna. Selleks ajaks kui esimesed thsikid saabuvad poolekuueks, olen ma selle segaduse likvideerinud ning teinud kindlaks, kellele mis kuulub. Ja kui jääb üle mingi osa ilma nime ja näota, siis need leiavad omale koha "ilma kindla kodukohata" hunnikus - sest mingil ajal kõik rullid leiavad omale kodu, ütleb kogemus! Samuti olen ma selleks ajaks kontrollinud kanga kogused, ette lõiganud paar sutsu, et tshikkidel oleks kohe töö ees. Vat sel aastal on esimest korda nii, et me töötame homsete kardinatega täna. Tavaliselt on meil kardinad valmis NÄDAL varem, nüüd on koormus nii suur, et töötame päevase varuga ja on ette tulnud ka tunnise varuga. Ja iga päevaga käib kaasa draama!!!!!! See on uskumatu! Me kõik 4 võime psühhiaatrile tunde seletada, mida meie kangale ütlesime ja mida kangas meile vastas. Mida iganes on meie suhe kangaga on veel ok, aga kui me peame hakkama selgitama leitud kanga vigu sisekujundajatele, vat siis saab draama täiesti uue mõõtme. Ma viimasel ajal ole olnud suht järsk - kui ma juba telefoni toru haaran ja helistan - mitte kunagi ei ole mul häid uudiseid edastada, tähendab see seda, et kangas on inspekteeritud ja tagasi lükatud. ... ent siis hakkab peale: kas midagi teha ei saa? kas saaksid ehk saada paremad pildid???? (raudselt ei saa, sest endiselt pole meie butiik fotograafiastuudio) Mul pole enam ammu kannatlikust ega tahtmist olla populaarne, seega ei hakka ma nendega enam selliseid asju arutamagi. Mis aga jääb minu kaela, on näiteks see 52 meetrit x 3.2 m lai (ca 166 ruutmeetrit pinda!)kangalasu kokku rullida/ voltida ning KUHUGILE panna. See on kõige raskem ja aega nõudev töö - üldse mitte liblikate püüdmine! Mul on üks omaette eraldatud nurk, kus istub paar tuhat ruutmeetrit kangast, ootamas oma saatust. Ja kohe kui kangas viiakse sinna nurka, siis tähendab see seda et tootmisplaanil on jalad alt kistud. Seega siis proovin plaani muuta jooksu pealt, tihti vaadates masinate suunas, et VALGE NIIT, seega leian ehk mingi valge kanga vahepeal, et aega võita ja ilma peatumata edasi liikuda ning mina uue plaani kokku panna samal ajal - midagi ette poole tuua! Aga kui päeva jooksul tuleb sul 10 partiid kangast kõrvale panna, siis võib isegi algklassi laps ehk arvata, et tegu pole absoluutselt produktiivse päevaga. Ja siis tulevad need ilusad hetked kui: sisekujundaja hardalt anub, saates tellimuse täna, et kas saaksid need kardinad valmis teha järgmiseks laupäevaks - tal on plaanitu koera 1 a sünnipäeva pidu ja kardinad on üks peamine tausta dekoratsioon................ ja siis kui kardinad on tehtud ja Instagram koera sünnipäeva piltidega üle ujutatud, siis pole seal haisugi sellest kardinast!!!!!! või kui keegi ujub sulle peale 3 aastat külje alla - hello stranger! - ja palub teenet, et parandada kellegi halvasti tehtud töö- siis mine tagasi sinna kust tulid ja just selle kardinavalmistaja juurde, kus sa oled vimased 4 aastat käinud! Ma osutaksin teeneid küll, ärge saage valesti aru, ent see tibi pole eluski mulle mitte ühtegi isegi teenepoja sugust asja teinud, pole maksnud arveid õigeaegselt ja alatine häda on temaga olnud. Kui ta 4 aastat tagasi teadmata kadunuks jäi, olin tegelikul suht rahul, et sain tast lahti. Nüüd kõige hullemal ajal leiab ta tee tagasi, ent ... kahjuks pole mul talle mingit võimalust mingit teeneid arendada - meenutagem, et ma ei taha ammu enam olla populaarseim tshikk meie käsitööliste tsunftis. Aga iseendast oleme me oma tsunftis üksteisele toeks ja teeme mingeid siseringi nalju. Ega keegi teine neist aru saakski. Aga kõik me oleme üksmeelel, et mingi 21/22 detsembri paiku me kõik tõmbume tagasi oma urgudesse ning vihkame inimesi paar nädalat. Ma lubasin oma tehase ukse tellise seinaga kinni müürida, et isegi kogemata keegi sealt läbi ei imbuks mingi rulli kangaga. Nii et mul on kaks ja pool nädalat täiesti hullu andmist, lõpetan oma kirjaread ja siis kulgen läbi laupäevase hommiku oma Bubuga tehasesse - mul on vaja ette valmistada vooder, miski 200 meetrit. Bubu muidugi minust maha ei jää, sest meie temaga oleme kokku kleebitud 24/7 ja tema veab minuga samm sammult seda kardina atra - truu kaaslane. Lahing finishi joone suunas on saavutanud kõrghetke - pärast lahinguvälja näeme, raisk! - kui ellu jään! Kui ei jää, siis bad luck!!!!!! SELGITUS AJALOO HUVIDES: AJAL KUI MAAILMAS KÄIB TEGELIK SÕDA JA INIMESED VÕITLEVAD TEGELIKUL EESRINDEL, POMMID LANGEVAD INIMESTE KODUDELE, TUNDUB KÕIK SEE AUSTRAALIA KARDINA MELODRAAMA TÄIELIK ESIMESE MAAILMA PRIVILEEGITUD PROBLEEM, MILLE TEADVUSTAMISE SUUNAS OLEN MA LÕPUTULT ÜRITANUD OMA KLIENTE SUUNATA - ENAMUSES MUIDUGI EDUTULT, SEST SIINMAIL POLE LINNUKESEL OKSAL MINGIT PIDET KOGU SELLE EUROOPAS TOIMUVAGA.