Taas üks sulgunud uks

See on võtnud mult kaks nädalat aega, et kirjutada järgnev: 28. oktoobril uinus meie Queen Annie mu süles ja läks ära Vikerkaare maale. Kaks ja pool nädalat enne seda, saime aimu, et rõõmsaid uudised oodata pole, sest ühel ööl ärkas kogu pere kohutava möirge peale. See oli selline maaväline ulg, mis ajas meil ihukarvad püsti, enne kui me oma silmad lahti saime. Ja see möire kordus ning polnud kindlasti kohe paha uni, vaid tuli kuskilt suure toa kandist. Anthony leidis Annie suure toa põrandalt, võimetuna tagakeha alla võtmast, suurte mustade silmadega ja suu tõmblemas. Ilma mingit aru pidamata, haarati kass kaasa ning mindi kohalikku ööpäevaringsesse loomakiirabisse. Ma tegelikult ei uskunud, et kass sellelt reisilt tagasi tuleb. Ent paari tunni pärast jõudsid laps ja mees koos kassiga koju. Kass oli jalad alla võtnud loomaarsti juures. Ent vererõhk oli ähvardavalt kõrge. Ja just nagu saatuse poolt ette määratuna, oli meil samaks hommikuks meie enda veti juurde mõlemad koerad päevaks väikeseks operatsiooniks kirja pandud (mülemal koeral oli mingi väike vohand, ühel alalõual ja teisel ülemise moka peal) Seega mainis perepea hommikul meie vetile ka, mis öösel juhtus. Kästi kass kaasa tuua, kui koertele järele tuleme. Igal juhul oli kass sel õhtupoolikul suht normaalne. Oli selline tavaline Annie, tagasihoidlik ja soe, pehme ja ümar, vastas igale kallistusele ja oli jutukas, kuis teda paitasid. Käitus kui kuninganna muiste, väärikalt ja ilma mingi stressita. Kuna vererõhk oli normaalne ja süda lõi ka kenasti, siis otsustasime, et teeme vereproovi. Isegi vereproovi ajal käitus Annie nagu tõeline superstaar - alati 110% täiuslik. Aga minu sees kees katel ja rahu ma ei saanud, sest sellised asjad ei ole nagu marrastatud põlv või muhk peas, mis alati ajaga mööda lähevad. Ning täpselt kaks nädalat hiljem jõudsin koju peale hullumeelset tööpäeva. Olles täielik zombie, märkasin ma siiski, et Annie ei tulnud mulle vastu ega andnud millegagi mõista, et ta isegi märkas mind. Oli keras meie voodil ja kui paitasin, tegi miski väikese mäu ja magas silmi avamata edasi. Ent siis tuli koju mu kaasa ja nägi mis seisus olin ma ise. Kupatas siis zombie dushi alla, ulatas valuvaigisti koos apelsinimahlaga ja saatis mu otsejoones voodisse. Ega ma kukkusingi miskisse musta auku koheselt ja kui ma peale südaööd silmad lahti tegin, tule põlema panin, nägin et Annie on TÄPSELT SAMAS KOHAS TÄPSELT SAMAS ASENDIS. Hingas. Ma võtsin ta sülle, kusjuures tal polnud sellist tavalist klammerdumist, vaid pigem ükskõiksus, küüned tekikotis kinni. Vastas taas väikse ja haleda mäuga. Viisin ta siis toidukausi juurde - mis asub muide suure toa söögilaua peal koerte eest ära - ja bäng! kass tormas peaga vastu toidualust. Bäng! vastu puuviljaalust ja bäng! kõndis laualt alla lambist! Maandus jalgadele peal ja bäng! peaga vastu seina! peaga vastu toolijalga..... ja siis sain aru, et ta ei näe enam!!!!! Ma pidin hulluks minema tol ööl. Viisin Annie liivakasti ja see oli viimane kord, kus ma nägin teda keha kergendamas. Voodisse ma teda enam tagasi ei pannud, vaid tegin talle pesa koerte asemele (meie koerad ju neid asemeid ei kasuta!) Ja siis järgnes kolm päeva hullumaja. Kass keeldus söögist ja joogist ning oli looteasendis rullis. Ühel neis õhtutest hakkas meil suitsuandur möirgama ning me kõik olime täiesti häiritud, kõigil kõrvad püsti ja kõigil rahutus, sest see anduri hääl on täiesti piinamise moodus omaette. Ainuke kes ei reageerinud mingil viisil, oli Annie. Ilmselt ta siis enam ei kuulnud ka. Järgmine hommik panime veti juurde koha kinni. Ja siis kahekesi Antonioga võtsime selle kurva teekonna ette. Kassist oli alles vaid räbal, siidine karv selgroo ümber. Vet oli shokis, kui nägi, mis kassist alles oli ja me kõik olime ühel meele, et me peame oma kalli vabaks andma. Annie oli ju 15 aastane. Annie puhkab nüüd maja ees pojengipõõsa all Grämpussi kõrval, ent mina olen end magama nutnud igal õhtul.Käin Annie ja Grämpsiga iga päev rääkimas ja uskuge või mitte, mul on selline tunne, et nad mõlemad kuulevad mind. Elu läheb edasi, tööpäevad on nii kiired ja pikad, õnneks mul pole aega oma kurbusega silmitsi seista, ent õhtud ja varahommikud on kurbust täis. Mu südames on aga igal käpal oma koht, õnneks seda mult keegi võtta ei saa. Ja see ongi ju nii, et oma eluea jooksul tuleb paljude käppadega hüvasti jätta, ent mõned hüvastijätud on karmimad, Annie on neist vist kõige kurvem. Ta oli ju maailma ilusaim kass - seest ja väljast - , kes oma isetusega võitis tee kõikide südamesse. Puhka rahus mu Annie, mina vaatan pilvi ja sina vaatad mulle sealt pilvepiirilt alati vastu!

Kommentaarid