Septembrine

Lõpetasin just muruniitmise raske töö piltilusal hommikul ning istutasin end diivani otsa puhkama. Ja just siis tabas mind äratundmine, et kui ma nüüd ei leia energiat kolme lauset kirja panna, siis sel aastal küll enam mingit võimalust pole, et blogis mingitki edasiarendust oleks. Niisiis, oleme oma ülemere reisilt tagasi juba üle kuu aega. Ma endiselt seedin reisi ja endiselt on mul mixed feelings Tegelikult pole ju mitte midagi muutunud, ent samas on palju asju, mis väga positiivsena silma jäi. Näiteks kuidas väike Eesti areneb uuendusmeelsena valgusaastatest ees Austraaliast. Sel ajal kui Austraalia mämmutab elektriautodest, ent ei tee midagi selleks, on Eestis igas bensiinijaamas koht olemas elektriauto laadimiseks isegi keset metsa. Kuna ma ise sõidan plug-in-hübriidiga, siis see jäi mulle kogu aeg silma, sest Melbournes on mul ainult üks mulle teadaolev koht, kus ma saan oma Mitsubishit laadida - ja see on kodus. Ma tean ühte kohvikut ka, ent sel on kaks kohta ainult Tesladele, nii et minu Mits pole sobiv. Minu õnneks on nii, et oma igapäevasel reisil tööle ja koju - miski 40 km kokku - ma üldse bensiini ei kasutagi, ent kui tuleks võtta ette trip kaugemale, siis uhkusest vastu rinda taguda, et olen edumeelne ja on elektriauto, sellega kaugele ei jõua, isegi mitte linna servani. Uued tehnoloogiad paistsid silma igal pool, aga kõige suuremaks põhjuseks lõual rinnale kukkuda andis hoopis Tallinn - Tartu maantee: kuna ma arvasin seda teed teadvat kinnisilmi, siis sel korral oli hea, et silmi kinni ei pannud, sest UUS TEE viib su eemale kõigest, mida sa senini teadsin kui ühte kõige olulisemat maanteed!!!!!!! Ma vaatasin üle õla, kui Vaida meist paremale jäi ja lõug vajus rippu, kui Kose kuskil distantsil virvendas.... Ja kui siis nägin elusuuruses liiklusmärki 120 km tunnis piirkiirus, siis olin ma järgmised 20 km sõnatuk ahmides õhku ning Antonio roolis tsäägatamas, et näe, kui sa poleks seda näinud, oleks sa mul pea otsast rebinud, et kiirust ületan!!!!!!!! Ma tegelikult sain alles hingamise tagasi Annas, kui kulgesime VANA teed pidi Mäo risti suunas, sest see oli ainuke koht, mille ma ära tundsin!!!! Täielikult VÄLISMAALANE EESTIS tunne oli!!!!!!! Samuti paistis silma uued tuuled söögikohtades - kõik sellised fancyd menüüd - ja parim kohv, selline 11/10st Melbourne standardite järgi Jõgeva hotelli kohvikus. Ise-endast oli isegi uudis, et Jõgeval on hotell, ent see kohv, vat läksime sinnna tagasi kohe mitmeid kordi!!!!!! ...rääkides neist menüüdest, mind muidugi ükski noist uuemeelsetest menüüdest ei huvitanud, mina tahtsin ikka mulgiputru ja borshisuppi. Ning sellel reisil leidsin ma ma lõpuks KÕIGE eestimaisema söögi - pikalt tegi kõigele muule ära KUKESEENED!!!!!!! Antonio ise neid ei söö, ent isegi tema pani tähele, kuidas igal pool pakuti kukeseeni rinnad uhkusest kummis, igal pool müüdi neid teeäärtes ja kui ma ta metsa lohistasin, siis ta nägi täiesti uut naist oma ees - tõelist korilast, kes lendas korviga madalorbiidil ning ahhetas iga leiu peale, kui kuldset kollast sambla alt välja kaapis. Aga kõige olulisem on ikkagi inimesed. Sel teemal pole küll mitte mdagi muutunud. Kõik on sama. Inimesed, kes olid SINU inimesed 30 aastat tagasi, on SINU inimesed ka täna. Ilmselt me kõik näema tiba vanemad välja, ent ega sellest aru ei saagi, sest me kõik oleme vananenud korrelatsioonis ja mingi korts või lisakilo siia või sinna ei tule isegi jutuks. Igasuguste asjaolude tõttu jäi mul ära ligi pooled kohtumised, mis olid plaanitud. See on kurb, ent igale poole ei jõua - see on tegelikult väga väsitav reisida ringi autos, kus tagaiste on su träni täis, igal ööl oled erinevas kohas oma nattadega ja igal pool alustad otsast peale lugudega elust Austraalias (mis tegelikult ei erine kuidagi elust Eestist, ainult mingite väikeste eripäradega) Ainuke asi, mis sel korral võttis mind mõtlema, oli fakt, et pidin kuulma ka uudiseid, mida keegi kuulda ei taha. Inimesed on haiged. Ilmselt 30 aastastena me selliset asjade peale ei mõtle, et kui jõuame 50-sse, siis hakkavad taustal sellised uudised läbi imbuma. Ja ma ei räägi siin 90 aastastest, vaid ikka oma eakaaslastest ja vat seda ma seedin siiani - sellepärast mul ongi suht kibe maitse suus ning rahutus hinges kogu reisist. Aga tagasi tulles, maandudes 10 tundi hiljem, kui pidanuks.... tabas meid ikka vägev jet-lag, nii et unustasime süüa ja käisime tööl kui zombied. Laps oli majapidamisega hakkama saanud, vähemalt kogu looma-aed oli rõõmus ja rõõsa- ainult üks lill suures toas oli lehed veepuudusest langetanud - nii et tema majandas meid karjatada terve nädala, enne kui inimese näo ette saime. Ja siis hakkas jooks arstide vahet - tuli välja et mul oli kaks rebenenud kõõlust puusas ning abstsess hamba all, siiani tegelen mõlemaga - ja Antoniol oli kardiloogiga kokkusaamine vahetult pärast reisi - no ka nii ja naa tulemustega, vahetati raviplaan, mis ei toiminud ja nüüd vahetati ravi tagasi..... Lisaks sureb mu äi aktiivselt ja passiivselt vaheldumisi, no näiteks et viiakse kiirabiga haiglasse (aktiivne faas), kus ta siis keeldub igasugustest testidest ja jalutab pidzaamas uksest välja (passivne faas), kuni taksoga koju sõidab, kus tanst algab otsats peale - ikka et kiirabi uuesti jne...... Mina endiselt äiaga ei tegele, ent see tähendab, et Antonio ja Karina lendavad seda orbiiti pidi miski kaks korda nädalas. Ent kogu selle ilu ja valu keskel pole meil olnudki mingit võimalust koguda mõtteid, vaid anda hagu kardinatele, sest isegi kui tshikid tegid edukalt tööd kuu aega ilma minuta, siis sellegipoolest jäime me ju toodangus maha ja nüüd tuleb see tagasi teha ning kõige uuega ka hoida end graafikus, ehk siis maakeeli töö juures on olnud hull andmine. Ma usun, et olen nüüd hinge tõmmanud ja oma kol lauset kirja saanud, seega lähen tagasi aeda, kus proovin trimmerdada aiaääred ja puude ümbert - KUI VAID PUUS LUBAB! ... ja nii ongi, elu üleviiekumnesena, uued väljakutsed ja uued tuuled! Naudime, kui saame!!!!!