Talverõõmud

Selle aasta talv Melbournes on isegi mind närvi ajanud. Päikest pole, ainult lõpmata vesine ja hall olek - täitsa nagu Eesti oktoobri lõpp! Ise-endast ju KÜLM pole - miski PLUSS 10 kraadi hommikul ja väike kuumalaine 13 kraadini keskpäevaks - ent lihtsalt see hallus, uduvihm ja pimedus kella 5.30 õhtuks - absoluutselt sitt suusailm!!!!! Ja kuna me siis suuskade ega muruniitjatega ringi möllata ei saa, siis tuleb tegevusi otsida mujalt. No aga vaata keskealise inimesena on nonde tegevuste otsimisel täiesti uus väljakutse: # läheks diskole, ent üks sõbranna on seljast ära, teine puusast nikastanud (ilmselt peast kah tsipa!) ja kolmandale ei mahu nahast diskopüksid enam jalga # läheks kuhugi kohvile, ent sõbranna loobus kohvist ja väldib nüüd kohti, kus kohvilõhn võiks teda rajalt maha meelitada # läheks kuhugi sööma, ent KÕIK on dieedil # läheks kõnniks rannas, ent sõbranna just otsustas oma mehest lahku minna peale 26 aastat ja et oma otsuses kindel olla, siis valab krokodilli pisaraid kägardunud välivoodile, mis on demonstratiivelt veetud raamaturiiulite vahele (no et mehele selgeks teha, et tema olemasolu pole üldse vajalik) (aga kui natuke tsäägatada, siis see sõbranna oskas edasipüüdliku pääsukesena oma juhilubadest ilma jääda, seega on tal oma abikaasat ikkagi vaja, sest kuidagi ta peab tööle saama ju? - NOKK KINNI JA SABA LAHTI) Aga kuna mina saan tolle mõlema lahutajate poolega hästi läbi, siis pole ma kumbagi hukka mõistnud ja õpetanud kuidas elada (no mis nõu on mul andagi??????), vaid vaatan seda draamat kõrvalt ning kui vaja pisaraid kuivatada, siis ulatan taskuräti (ja hambad ristis üritan nutja sealt välivoodilt üles saada!!!!!!!!!) Jne jne jne No ja kuna seltsielu on null, loodus tühja kohta ei salli, ning seega tabas mind töö juures laviin!!!!! Kuniks miski kolm nädalat tagasi oli kõik kontrolli all, tuksus minna rahulikus rütmis. .... ent siis hakkas täiesti ootamatult kangarulle sadama, ikka sadade meetrite kaupa ja täiesti ette teatamiseta!!!!! Ma pidin kaks korda meid kangarullide vahelt VÄLJA KAEVAMA, sest mitte ühesti uksest ei saanud enam sisse ega ka välja. Ma vaatasin järjekordset kullerit hullumeelse pilguga, kui too reipalt teatas, et mul on sulle kaks alust kangarulle - et siis kokku 16 rulli, igaüks miski 80 kg raske...... ja siis kukkusid tuuseldama, et mingil moel mingitki ruumi tekitada ja mingi koefitsiendiga nood 16 rulli alustelt maha saaks võetud ning tehasesse taritud. Loomulikult selline olukord nõuab täiesti uut rakurssi ning taas kord history repeats itself - taaskord Margit saabub tööle kell 4 hommikul ja siis tagasi koju pimedas... ja taaskord ma rapsin ringi nagu miski kana, kel kere on peast eraldatud, ent sellegipoolest on tütarlapsed endiselt jätkanud 4 päevast töönädalat ja töödega oleme ühele poole saanud õigel ajal. See kõik hõljuvalt kergelt, kuid tegelikkuses pole siin midagi nii romantilist, et jookseme neljakesi käest kinni rahvaste sõpruse nime all üle kanga põldude. Tegelikkus on selline, et maadleme kangameres 100 ruutmeetrise kardinaga nagu ehtsad vaalapüüdjad. Vat kui see 100 ruutmeetrit oleks tehtud ämblikuvõrgust, ma vist eriti ei inisekski, ent kui see on kahepoolsest sametist ja kaalub mingi 200 kg, vat siis võtab küll vanduma. Ega meie vapper nelik ju tegelikult seda ühest kohast teise ei suudagi liigutada, vaid lohistasime mööda laudu ühest sihtkohast teise. Positiivse poole pealt leidsime väikese lotovõidu seigast, et kogu seda kupatust ei pidanud triikima. Sellised väikesed elevad hetked....... Aga sellegipoolest, mis ma ikka virisen. Teen oma parima ja ülejäänud..... peavad lihtsalt ootama!!!!! Kodus on aga mõnus olla, need vähesed tunnid mis meil on. Bubu on minu külge kleepunud 24/7 ning Esmeralda/Anthony kooslus on nagu Must ja Valge koera multikas, yks kõnnib teise jalge vahel, kui yks peatub, vältimatult peatub samas rytmis ka teine ja nii nad kulgevad, lahutamatud. Hall kass otsustas peale 6 aastat, et tema uueks elukohaks saab meie voodi ja seadis end kährikuna meie magamistuppa elama. Kusjuures tuli välja, et ta on tegelikult täielik kaisukass - arusaamatuks jääb, kuidas see kõik nii palju aega võttis! - ja nüüd minu vähesed unetunnid mööduvad mattununa Bubu ja kassi alla..... Aga ma arvan, et see on osa talverõõmudest, olla keras karvikute ja suleteki all..... Ämma ja äia rindel on olukord muutuseta, rindejoon pole liikunud kummaski suunas. Austraalias mmürgeldab ringi inflatsioon ning eriti populaarseks esinejaks suurel laval on hetkel energiakriis. Õnneks olen ma oma kanga- ja karvikute lasu alla mattunult suhteliselt distantsi hoidnud teemast, mille üle mul kontrolli ega ka täielikku arusaamist pole, seega.... Naudime neid väikesi hetki, mis toovad sära silma (ja söögi lauale!)!!!!!