Märts 2022

Milline aasta!!!!! Milline päev!!!! Kust otsast hakata arutama kõike seda, mis 2022 on kaasa toonud???? Kui mõtlema hakata, siis pole senine 3 ja pool kuud seda aastat positiivsusega hiilanud mitte ühelgi rindel. Eelmise aasta lõpus lõpuks korraldas koroona vägeva etteaste meie kõigi üllatuseks, ilutulestiku ja ovatsioonide saatel astus Austraalia uude aastasse umbes 30 tuhande uue juhtumiga päevas! ... te võibolla ei mäleta, ent Melbourne löödi ju lukku juunis, kui 11 juhtu ja juulis korrati aktsiooni koos kõikide lisavidinatega (s.h. komandanditund!) kui 18 juhtu. Ent inimene kohaneb kõigega ja nii hakkaski pihta, et igasugunel tasandil - sotsiaalse ja töörindel - hakkas toimima täiesti uut moodi keel: sorry, ma olen lähikontaktne ja isoleerun. Ootan testi tegemist juba 4ndat tundi, seega olen hiljaks jäämas. Kas teie kohalikus apteegis kiirteste müügis on. Ei saa tulla, sest laps oli eile sõpradega väljas ja ootab nyyd testi tulemusi. Ära minuga arvesta, sest mul on kurk valus. Igasugune plaanide tegemine oli täiesti välistatud, sest peale kahte aastat pingutamist jõudsime sinnamaale, kus igaüks teadis kedagi, kes oli haige või isoleerus. Ent elamata jätta ei saa. Kuna me ju endiselt köögita, siis oli mul enne jõule suur probleem seistes nelja tee ristil täiskuisel ööl, vorstimasin kaenlas ning nuputamas, et kust selle köögi leiaks, kus (veri)vorsti pudru valmis keeta ja lambasooled vorstiks pritsida???? Õnneks on raskel ajal abi alati võtta ja nagu alati, pole see ka mitte kuskil kaugel nurga taga, nii lendasingi oma nattade, lambasoolte ning verega peale ja maabusin Kristi köögis. See oli väga tore päev: kuna Kristi ema oli ka Eestist kohale jõudnud, siis panime nõu ja praktilise meele kokku ning keerutasime vorstid labi soolte nagu muiste. Riidu me ei läinud, kaks kokka köögis said omavahel hästi hakkama, nalja ja naeru saatel. Kusjuures vorstid said head! Ent see vist ongi mu viimane positiivne elamus, sest juba sellel samal õhtul hakkas kõik koost lagunema. Mis ikka võiks olla põhjus, mis niidab 50+ vanuse mehe järsku maha? Esimesel korral, kui Antoniol valuhoog peale tuli, ei saanudki ma aru aasta lõpus, mis see oli - paanikahoog või midagi sellist. Igal juhul hingata ta ei saanud, rääkida ka mitte ja kukkus mu silme all kokku. Loomulikult oli nüüd tema kord kiirabist keelduda. Ok, ma siis ka ei sunni..... Aga ega järgmisel või ülejärgmisel päeval kõik korras polnud. Õnneks töö juures mingit pinget polnud, sest olime just otsad selleks aastaks kokku tõmmanud, ent kodus remont ju puhta pooleli. No venitasime seda remondikummi siis tasakesi. No ja ei edenenud see kohe üldse. Antonio näost ära vajunud nagu rauk, hingeldab ja hoiab rinnust kinni, oigamisi üritab midagi teha, ent pole ei jõudu ega energiat, kõhus ja rinnus valu, süüa midagi ei saa. Minu jutu peale, et miski on väga valesti, rehmas ta käega, et lihtsalt väsinud peale pingelist tööaastat ja remonti. Ent kui ta taas kokku kukkus 29. detsembri õhtul, siis ma enam tema käest nõu ei küsinud, vaid kutsusingi kiirabi ilma pikemalt aru pidamata. Kusjuures müts maha kogu selle kiirabi teema ees, sest terve kõne oli mul keegi teisel pool toru, kes hoidis minuga vestlust üleval, andis korraldusi panna koduloomad jalust ära, teha uks lahti ja kõik tuled põlema ning andis juhiseid kuidas patsiendiga käituda. See kõne kestis vaid 5 minutit ja 26 sekundit ning siis juba kõndisidki esmaabi andjad uksest sisse. Ilma pikema jututa viidi Antonio kohe haiglasse. Ja sealt algas täiesti uus peatükk - millega siis tegu on???? Õnneks see infarkt polnud. Antoniol oli 14 aastat tagasi infarkt, nii et risk oli täiesti olemas. Igal juhul tõin ta järgmisel päeval koju koos pundi saatekirjadega uuringuteks. Istusime siis jõepõhjas kõhtupidi kinni ja ootasime kõnet haiglast, et millal saab uuringutele. Samal ajal Antonio kisub aina halvemaks. Õnneks üks ta sõpradest tuli meile appi küprokki panema, lõhkudes maha ka kreeklaste uskumatu saavutuse küprokimaailmas. Tema nägi oma silmaga, kui paha seis oli ja hakkas ka täiesti muretsema, kusjuures meie mõlema pärast, sest ta nägi mind nagu peata kana paanikas ringi rahmeldamas. Minu jaoks oli nagu igapäevane olukord, et 5 - 6 korda päevas mu kaasa muutub liikumatuks koolnunäoks kylm higi mooda nägu alla jooksmas, rinnust kinni hoides ja valust oiates. Hoogude vahepeal polnud midagi paremat, ikka ilma õhuta ja vaevaliselt komberdades. Kuna ta süüa ka midagi ei saanud, siis hakkasime arvama, et äkki on hoopis maohaavad, sest dr Google andis meile suht täpse kirjelduse sellest, kuidas see maohaavade värk on. Ootajale ja eriti surijale, on aeg pikk, ent otsa see aeg sai ning 19. jaanuaril Antonio sai kohalikku haiglasse edasistele uuringutele. Ja see oli just see päev, kus keskpäevast löödi kohaliku haigla kardioloogia osakond kinni ja kogu personal saadeti koroonaosakondadesse üle linna. Ja keskpäevaks said kõik vajalikud testid tehtud, ent kardioloogi ta näha ei jõudnud, enne kui ta koju saadeti, moka otsast mainides, et küll kardioloog helistab sulle..... No ei tulnud seda kõnet ja neljandal päeval hoopis läksime tagasi perearsti juurde, et ehk saaks siis seda maohaavade värki uurida. Temal oli haigla aruanne olemas ja ta tõi meid kohe maa peale tagasi - see kõhuteema annab oodata, ent Antonio on pandud kirja kui kriitiline patsient, kes vajab kohest sekkumist, tegu infakrtieelse seisundiga, kuna kaks südame arterit kolmest on täielikult umbes ning selle teemaga tuleb kohe ja kiiresti tegeleda. Valikuid, mis juhtuma hakkab, oli kolm - kas ehk saada ummistus lahti keemiliselt, panna sisse laiendav shunt või operatsioon, ent milline neist, selgub alles protseduuri käigus. Päev hiljem helistas kardiloog ka ning ütles, et mees, paki oma haiglakott kokku, sest esimene aeg on meil vaba neljapäeva hommikul, ent kui läheb halvemaks, siis kutsud kohe kiirabi ja tuled või keset ööd, või kui neil juhtumisi tekib plaanides mingi auk, siis kutsutakse sisse lühikese ette teatamisega. Aga seniks,ära jumala eest tee midagi, isegi kõndida ei lubatud.... Loomulikult ei pidanud ta neljapäevani vastu, kiirabi viis ta ära ööl vastu neljapäeva. Selleks ajaks kui ta protseduur oleks pidanud peale hakkama, patsutas arst talle õlale peale kolme shunti ühte arterisse ning teist töödeldud kemikaaliga ja lausus ajaloolised sõnad: Sina mees oled õnnesärgis sündinud, sest paljud meieni ei jõua!!!! .......................................................................................................... Beethoveni pikk paus!!!! .......................................................................................................... Tänaseks päevaks on Antonio enam vähem jalgel tagasi, õnneks kulgem veidi aeglasemalt ja üritab võtta asju ikka üks korraga. Hingamine on korras, valusid rinnus pole, ent nüüd võtab peoga ravimeid ning peab üle vaatama oma söömisharjumused. Väsib ta endiselt aga kiiresti, nii et tempo tuleb ikka kõvasti maha võtta. Tänaseks päevaks on mul täiesti välja kujunenud traumajärgne stress sellest olukorrast - kogu selle jama keskel pidin ma kuidagi meie kodu ja peret üleval hoidma ning töö juures asjad joonel pidama. Ma nagu ei mäletagi enam, kuidas ma hakkama sain, ilmselt autopiloodil kehamälu arvelt. Tol hommikul kui kiirabi Antonio haiglasse viis protseduurile, kukkus mul töö juures üks tshikkidest kokku, nii et viisin siis tolle kiirabisse. Tshikk jäi ellu, pandi süda rütmi tagasi, puhkas kodus, ent minule mingit hingerahu antud pole. Eelmisel nädalavahetusel viisin taaskord Antonio kiirabisse, sest ta lõikas omale saega kahe sõrme, kui köögi lakke ventilatsiooniava jaoks auku tegi..... peale 4 tundi ootamis ja 3 õmblust ühte sõrme, jüudsin koju täielikus hüsteerias, sest kuskil tuleb mingi piir ette või mis? Remondikumm Keset kõige suuremat segadust meie ümber ja meie sees, kappas kuskilt silmapiiri tagant välja meistermees, kes plaadistas seinad ja põrandad. Teisest suunast kappas kohale torumees, kolmadast elektrik ja nii tasapisi asjad ikka liikusid. Vahelduseks panime kokku pundi eestlasi, kes tegid suure maalritöö, ning nõnda tasapisi hakkas kodu ka kodu nägu saama. Tänaseks on vannituba täiesti toimiv, enamus köögimööblist on kokku pandud, vaikselt ma siin pakin oma potte ja panne lahti ja hakkab nagu kord saabuma. Loomulikult on nüüd lõpu eel nood 1000 väikest asja, mis vajavad viimistlemist - vahet pole! Mul on lõpuks pliit! Esimene söök, mille valmis tegin, oli kanavokk köögiviljadega, meie lapse lemmik. Kusjuures ta ei teadnud, et tulles töölt koju, ootab teda ees kodune söök - ma pidin ta pliidi äärest eemale vedama, et ta otse pannilt söömise lõpetaks! Ja nüüd ongi nii, et iga päev valmib erinev roog ja igaks õhtuks on kõik kopsikud tühjad! Töö Aasta alguses lonkasime koroona rütmis - peale pausi pöördus tagasi tööle ainult mina ja vietnami thsikk, teised kaks olid viirusega kodus. Tasapisi kogusime end taas parve, ent kogu see töö värk on heitlik - küll ei saabu kangad või siinid, küll on klient haige või isoleerub. Meil on siiani tööd jaanuari algusest, mis on üles panemata, sest isegi kui koroona on nüüd imbunud taustaks, on ta ikkagi kohal ja ikkagi on raske planeerida tootmist ning paigaldust. Ent vähemalt me saime hakkama edumeelse sammuga - minu thsikkidel on nüüd 4 päevane töönädal! Teevad iga päev 1.5 tundi kauem, ent selle eest on iga nädala lõpp 3 päevane. Vietnami tshikk töötab reedeti ja teised kaks esmaspäeviti. Mina ikka töötan 5 päeva nädalas, ent teen nüüd niimoodi, et lähen iga päev töölt koju vara, s.t. 1.30 - 2 paiku (alustan muidugi mulle omaselt vara, nii 5 paiku!), ent reedel saan siis teha neid asju, mille jaoks nädala sees aega ei jätku - kokku saada klientide,sisekujundajate ja müügiesindajatega, leida kangaid ja lahendusi, koostada lõikusplaan järgmiseks nädalaks, vaadata üle laoseis, teha hinnapakkumisi ja üldist adminni. Mu Vietnami thsikk on väga hea töötamaks üksi - talle väga sobib ja ta on väga tootlik, sest me kõik valmistame talle masstöö ette juba neljapäeval! - kui mina olen ära või hõivatud. Ülejäänud neljal päeval, kui tootmine on täiskiirusel, siis mul pole mingit võimalust vastata telefoni kõnedele, mõelda, arvestada või arvutada - lendan orbiidil ringi nagu hullunud traavel. Kui ma 2 paiku lahkun, siis oleme selleks ajaks juba jõudnud sinnamaani, et järgmise päeva tööd on ette valmistatud ja tänase päeva töödega jõuavad tshikid valmis päeva lõpuks. Iseendast on tore alustada ja lõpetada varem, sest nii hommikul kui peale lõunat on mu kodutee uuel kiirteel väga kiire ja kerge - mänglevalt max 15 minutit! Paaril päeval, kui olen jobutanud pikemalt töö juures ja lahkun näiteks 3.30, siis istungi liikluses lõksus ja kodutee võtab tunni! Antonio tiirleb oma orbiidil natuke aeglasemini ja inimesed on olnud uskumatult arusaajad. Rahu. Me olime just oma kolmepäevasel väikesel puhkusel veini-istanduses - tähistades 12. pulma-aastapäeva, mis on ühtlasi ka Eesti Vabariigi aastapäev - mina vannis klaasi valge veiniga, paludes oma abikaasal telekas käima panna. Mis kanali ma sulle panen? No uudised ikka! Ja siis tõmbasin omale veini kurku, kui telekas Ukraina uudised peale hakkasid!!!!! ... ja kangestusin hirmust!!!!!!! Ma pole siiani sellest shokist üle saanud ja siiani käime mõlemad ringi poolhalvatuna. Loomulikult see rikkus kogu puhkuse, meie aastapäeva pidulik õhtusöök oli pigem kui peielaud. Ma ei teagi, kuidas seda kõike sõnadesse panna, ent mul on alates sellest momendist mingi haamer rinnus, mis ähvardavalt taob, ei lase öösiti magada ning mis on võtnud elurõõmu. Just nagu oleks joon vahelt läbi tõmmatud, elu ning olemine enne ja pärast Ukraina sõda. Oleme oma lapsele ka selgitanud olukorda, selle tausta ja mis see kõik võib kaasa tuua. Nii me siis vaatame uudiseid, loeme erinevaid uudistekanaleid, lisaks Eesti, Soome ja Austraalia kanalitele isegi sellisedi nagu Al-Ajeera - lihtsalt saamaks võimalikult laia kõlapinda. Aga ega see on ka kõik, mis me teha saame, sest süda valutab kogu aeg, mõtted on koos ukrainlastega ja meie väikese Eestiga. Eestisse sõidu oleme seniks pannud hoiule, ent mitte veel maha matnud. Riid majas ämma ja äiaga. Lõpuks saabus ka minule hetk, kus läksin oma ämma ja äiaga raksu. Vat! 12 aastat võttis aega, ent asja sai ning hetkel ma tunnen, et ei taha neid midagi kuulda ega ammugi näha. Ma usun, et olen olnud miniate kategoorias üks parimaid isendeid. Alati nende jaoks olemas. Alati nõus, mida iganes nende suust tuleb, vältimaks konflikti. Omavahel nad on loomulikult jauranud aastaid igasuguste pisiasjade üle, ent ma olen alati lähenenud nondele probleemidele a la igaühel on õigus ja mõlemad on võidumehed! Asi sai alguse sellest, et Antonio tädi viskas lusika nurka. Ega aeg oligi sealmaal, sest 93 eluaastast viimased 5 too daam ei teadnud enam, kes ta on, kus ta on voi kes meie keegi ka oleme. Aeg oli minna ning minek oli kerge, une pealt. No mahajääjatele on asi alati raskem. Meie kahekesi olime pragmaatikud - no et me kõik läheme seda teed, eks? Minu ämmale ja äiale aga jõudis kohale, et ju nemad on järgmised ja see tõdemus neile oli ikka ränk. Ok, madistasime siis nonde kahega ja üritasime ikka olla positiivsed ja elujaatavad isegi sellises olukorras. Plaan oli viia vanurid matusele, kuna nad olid endast suht väljas ja suht segaduses. Päev enne matust hakkas juba keerutamine pihta, et mis kell ja kus ja kas ja kui ja mitu jne jne jne Umbes 20 kõnet ja igakord täpselt sama jutt. Matusepäeval siis sättisime end kahekesi teele, palusime jumalalt meile kergemat karistust ja kui tõsta klaas, siis ikka et ELAKS ÜLE! Laps pidi tulema otse töölt kabelisse. Tund hiljem aga leidsin mina end ämma/äia naabrite madala aia peal istumas täielikus paanikahoos - ikka korralikult, et hingata sisse saab, ent välja hingata ei saa.... ja nii ma seal rapsisin hapniku puuduses. Sel hetkel kui majja sisse astusime, korjasin ma ämma koridori seina najalt üles, sest tal oli jaks enne otsa saanud, kui ukseni jõudis. Äia nägin vaid sekundiks. Aitasin ämma siis riidesse. Kusjuures ega see lihtne pole, sest kogu seda pooletunnist protsessi saatis ämma kiremine täiest kõrist kurgu põhjast. Ei kõlvanud ei see sokk, ega too pintsak, või nood kingad. Kui sain ta riietatud, siis kulgesime koos vannituppa hamba proteese suhu panema. No värisevi käsi, ei saa neid paika. Ma siis ütlesin, et ok, ma lasen sul rahus toimetada, hüüa, kui valmis oled ning kõndisin suurde tuppa vaatama, mis Antonio ja äi teevad. Sisse astudes ma nägin silmanurgast, et Antonio tegi silmadega mingi zhesti! No vat aga ei reageerinud ma sellele! Ja siis laks taevas lahti ning pomme hakkas lendama! Minu äi oli end selleks ajaks täiesti agiteerinud sellisele tasemele, et teda ei huvitanud kes, mis või miks, ta lihtsalt lendas mulle lambist peale, et nohhh, teie eestlased, häpid nüüd vä?????? putin nüüd alles näitab teile ja nondele ukrainlastele, kuidas nad teist nagu sitast üle sõidavad, hahahahahahahahahaaaaaaaaaaa homeeriliselt naerdes! kes teist sitast üldse hoolib, mis te arvate, kes te olete????? hahahahahaaaaa! vanamees täiesti naerust ja rõõmust krampis!!!!! tuli diivanilt püsti ning tuli nu näkku naerma, et vaadake nüüd, kuidas ameerika teie sõber tuleb teile appi!!! Ma seisin absoluutselt keeletuna ja halvatuna, ning siis kui ta oma kätega mu nina all näitas, kuidas Putin eestist rongiga üle sõidab, siis keerasi lihtsalt ümber ja kõndisin uksest välja. Ja leidsin end aia peal hüperventileerimas. Samal ajal kostus maailmasõda majast, ämm pröökas täiest kõrist, äi karjus ja Antonio lõi ka ukse enda tagant kinni ning kõndis ka minema. Ma suutsin end seal aia peal kokku võtta ja otsustasime, et läheme kahekesi matusele, sest nonde kahega meie tegeleda poleks suutnud. Mina muidugi lubasin, et mina enda jalga sinna majja ei tõsta. Sel ajal kui ma maha rahunemiseks aega võtsin, ilmus meie laps ka kohale. Tegime plaani, et me kahekesi Antonioga hakkame vaikselt kabelisse minema ja laps vaatab üle, mis seisus vanurid on, et kas keegi on nõus ja/või võimeline tulema. Teel kabelisse, laps helistas ja ütles, et vanaisa tuli temaga kaasa. No ja loomulikult läksid nad mõlemad kaotsi. Ootasime kabelis üle poole tunni neid ja kui nad kohale jõudsid, siis laps nuttis ja oli hüsteerias. Kogu see sõja ja Putini jutt järgnes ju tema autosse ja Gianni pritsis esiklaasi tatti täis, tõestamaks Karinale, et Putin on õige mees. Kusjuures sel ajal polnud lapsel veel kuigi palju arusaama, mis toimub ja miks. Igaljuhul, see karjuv agressiivne vanamees oli põhjus, miks nad tee otsast mööda sõitsid reede õhupooliku tipp tunni liikluses. Laps keeldus kabelisse tulemast, sest ta oli endast veel hullemini väljas, kui mina olin - mul oli vähemalt Antonio kohe kõrval ja ta käsi mu õlal toeks. No nagu aru saate, siis see matus oli täiesti teisejärguline päeva lõpuks. Peielauda me ei läinudki, mina tulin Karinaga kohe haua pealt koju ning Antonio viis isa koju, ka otse haualt. Kodus kontrollis kas ema on ok. Aga mingit vestlust tal kummagagi polnud ja ega siiani eriti polegi. Ämm on nüüd truu kaasana oma abikaasa leeris ja ajab ka Putini juttu suust välja. Õnneks mitte minuga, sest mina talle ei helista ja tema telefonikõnedele ei vasta. Mul lihtsalt pole neile kummalegi midagi öelda ega tõestada. Me oleme täielikult erinevatel lehekülgedel ja hetkel ma ei tea, kas ma suudan end kunagi kokku võtta ja nendega uuelt lehelt alustada. Antonio ja Karina mõlemad lakuvad ka haavu ja väldivad igasugust suhtlemist, sest nüüd on ju ainuke teema telefonis a la are you ok? but you know Putin does the right thing, right???? ... meil nii siiber ees. Ja nii ta lähebki, see 2022. Pole mingit maitset ega mõnu. Sel aastal muru ka ei edenenud, ent positiivse poole pealt, polnud ka võitlust tigudega, sest teod on kuhugi kadunud. Kodune looma-aed elab loomulikult täiesti teadmatuses maailma sündmustes, seega on nad kõik väga häpid nii koos kui eraldi. Prints jätkab oma vinguvat elamise viisi, Anna on endiselt maailma parim koduloom, Esmeralda on nüüd tuntud südamete murdja meie kandi ehitustarvete poodides, sest käib ju alati isaga shoppamas ning iga pool kuhu läheb, külvatakse ta kallistuste ja maiustustega üle, üks kohalik pood kinkis talle isegi helkurvesti - ikkagi töökoer ju! Ja mis puutub Bubusse, siis teha minu kõrvalt ei lahku, kinni kleebituna mu külge nii heas kui halvas. Egas midagi, elame ja vaatame, loodame paremale homsele! Ja kui ma midagi olen sellelt aastalt õppinud, siis on see väga lihtne asi: ära võta midagi või kedagi ise-enesest mõistetavalt, sest kõik see mis/kes sul on, võib juba järgmisel minutil mitte olla. PS! Ma mõtlen iga päev selle peale, et näiteks Madis Milling või Urmas Voolpriit voi Austraalia suurim kriketi mees Shane Warne - nendeni abi õigel ajal ei jõudnud, ent minu abikaasa jäi ellu - ju siis tähed olid sel korral meie poolt! i