Detsembrine

Minu suureks rõõmuks läheneb 2021 lõpule!!!! Ega ju keegi ei tea, mis järgmine aasta toob, ent hea oleks küll uks veelgi suurema pauguga kinni lüüa selja taga, kui eelmine aasta. 2021 on olnud üks raske aasta. Oleme terve aasta tantsinud aurukatla ümber kovidi taktikepi all. Eelmise aasta harjutused kohanemaks uue maailma elukorraldusega olid palju lihtsamad, sest isegi kõige karmimas lockdownis oli sul just grammike lootust alles. 2021 on võtnud aga ära igasuguse lootuse, et midagi kuskilt muutuma hakkab. Elame endiselt raudse eesriide taga ja endiselt on kõik reisiplaanid pandud hoiule kõige kõrgemasse riiulisse. Endiselt me jagame uudiseid kohalike eestlaste ringis a la tean kedagi kes just tuli tagasi Eestist või tean kedagi, kelle ema suutis läbida bürokraatia kadalipu ning elusalt üle merede kohale jõuda. Iseendast me nüüd ju saame Austraaliast lahkuda, ent me oleme kõik piisavalt ettevaatlikult, et selline hullumeelne samm ette võtta. Nii me taaskord istume ebapärli karbina jõepõhjas kõhtupidi kinni ning ootame/vaatame/jälgime olukorda/teeme märkmeid/kuulame ellujäänute lugusid/hoiame silma peal lennugraafikutel, et ehk siis ühel hetkel olla valmis välkdessandiks üle merede. Kõikide eelduste kohaselt ilmselt see dessant saab olema millalgi Eestimaa suves, ent seniks kuniks otsust pole, ei hakka siin midagi ennustama või lubama!!!! Töö juures on kõik endine - sadu meetreid kangast käte vahelt läbi siristades. Ikka väikese draamaga vürstitatult, sest meie tsunftis teisit ei osatagi. Enamuses aega inimesed ei teagi, mida nad tahavad, ent sellegi poolest tahtsid nad seda eile. Ikka päris raske on ju selgitada, et nii tore oleks su kardinad valmis meisterdada, ent kui kangast pole, siis kääridega läbi õhu entusiastlikult klõbistades oodatud tulemust ju ikkagi ei saavuta. Või isegi kui on kangas, siis võime ju su kardinad valmis nokitseda, ent ülesse riputada neid ei saa, sest siinid pole saabunud. Ja isegi kui on kardinad ja siinid ja leitud aeg nende ülesse panemiseks, siis pole maja valmis.... Täiesti nokk kinni, saba lahti - kogu aeg! Tarneahelad on ikka suht sassis kovidi ajal ja minu vaatlusandmete põhjal ilmselt on hulleim ilmselt ees. Nüüd on probleem väikestes vidinates, mis kohale ei jõua - niidid, konksud, kardinapaelad. Ma ootasin niite paar kuud, oli miski 3 rulli tulemas, mis oli vanast tellimusest endiselt õhus. Ja kui need 3 rulli kohale saabusid, oli see kui oomen, et shipment tuli maale ning seega peaks laos olema piisavalt varu, seega tellisin kiir-reageerijana KAHE aasta jagu niite lambist. Nende niitidega on muuseas nii, et kuigi meil on lai värvivalik, umbes sadakond erinevat värvi alati valmis tegudeks, tegelikkuses vajad sa vaid valget, musta ja kolme sorti halli - nendega saad hakkama 99.9% töödega!!!! Paaril korral meil on olnud miski nii erilise värviga kangas, et oleme võtnud jupi kangast kaenlasse ja vantsinud kohalikku õmblustarvete poodi leidmaks kangale vaste. Lockdowni ajal oli meil aga probleem, sest poed suletud ja meil kärtsoranz villane kangas laual ning mitte ykski meie olemasolevast niidist ei sobinud, isegi pimedale. Katsu siis leida vaste, suru kangajuppi vastu arvuti ekraani ja leia see varv!!!!!! Täiesti uue aja esimese maailma probleemid ju!!!! Tänaseks päevaks on kardinad juba ammu valmis ja ripuvad rõõmsalt kuskil New York lofti stiilis kodus. Aasta lõpuks oli meil ka üks hull töö, millega me just ühele poole saime kaks päeva tagasi. Tegelikult oli töö väga lihtne ja üldse mitte suur - ühe päeva etteaste. Aga probleem hakkas peale umbes kuu tagasi, kui peale poolt aastat kangas kohale jõudis ja ma selle igaks juhuks lahti rullisin, et teha oma kodutöö, enne kui tootmisega pihta hakata. .... no ja siis ma vaatasin üle prillide ikka pikalt. Ja rullisin teine rulli lahti. .... ja käisin nagu kass ümber palava pudru. .... ja siis juba hakkasin iseendaga valjult rääkima. ... ja siis ronisin laua otsa ja uurisin kangast suurendusklaasiga. ... ja siis kutsusin ühe thsikkidest umbes kahe tunni pärast iseendaga valjusti aru pidades. No löö või maha, ent kangas kokku ei sobitu kuna kangamuster on trükitud/sisse kootud liiga lähedale kanga äärisele!!!!!!! Ma juba arvasin, et ju mul ikka palk silmas või siis aru läinud. Afgaani tütarlaps ka hakkas arvama peale tunni ümber laua keerlemist, et tal on silmadega midagi viltu. Otsustasime, et läheneme sellele kangalasule hommikul uuesti, värske silmaga. Meie kahjuks kangas polnud ööga muutnud kuju ega suurust, seega tegin siis paar pilti probleemist ning saatsin pildi seeria sisekujundajale. Lõpuks oli see ju tema kangas, nii et las tema lahendab iidse vaarao mõistatuse minu asemel. ... arvestades et selle kanga maaletoomiseks kulus 6 kuud ja ca 22 tuhat dollarit, ning väike hall hiir nurgas teatab, et pole piisavalt hea, siis võib arvestada et lahing Austraalia ja Shveitzi vahel polnud just pisike. Igal juhul sel korral Austraalia võitis lahingu - ma ei teagi kuidas, kuna au kuulub sellele sisekujundalaje, kes sõjatee ette võttis. Otsus saabus koos rahulepinguga kahe riigi vahel - pool tööd jääb ootama uut kangast umbes poole aasta pärast. Seniks jäi mulle au olemasoleva kangaga teha valmis nii palju kardinaid, kui võimalik. Palju kangast läks kaotsi ja pool tööd võttis 4 päeva, sest muster oli hullumeelne kokku sobitada ja kangas ise oli nii tundlik, et sõna otsest mõttes töötlesime seda kandes valgete kindaid. Valmis ta sai ja isegi kui lõpp-tulemus on väga kena, siis mina ei tahaks muud, kui nüüd asi panna lõpetatud asjade riiulile ja eluga edasi minna.

Aga õnneks on mul vähem kui nädal jäänud töö juures, et selle aasta töödega ühele poole saada ja siis panna tehase uks lukku paariks nädalaks. Ma ise vajan kõige rohkem puhkust, nii inimestest, kardinatest kui ka igasugusest adminnist. Kodus on meil ka kõik sama moodi. Loomaaiaga on kõik kontrolli all, sest kõik loomad käituvad täpselt nii nagu alati - Esmeralda on boss, Bubu minu elu suurim armastus oma kõige loomulikumas (maailma kõige armastusväärseimas) olekus, Anna on kuninganna ja Prints küüntega relvastatud sealaubaga põikpäisus kuubis. Igaüks neist on armastatud ja kallistatud ja söödetud ja joodetud. Prints on ainus, kes sureb nälga umbes 4 korda päevas ja annab sellest valjult kogu maailmale ka teada.

Nagu kovidi aegadel muiste, siis remondi jõgi voolab aeglaselt, ent kindlalt. Kogu kupatus ongi ju olnud meie endi õlul enamuses, sest isegi kui abi vajaks aeg ajalt, siis pole spetsialiste kuskilt võtta - kõik on liiga hõivatud ja ma kujutan ette, et ooteaeg omale maaler koju saada oleks umbes pool aastat!!!!! Seega vahetas Antonio vaiad maja all ise, kui lockdownis olime. Koos lammutasime vaheseinad maha ja ise ehitas ta ka uued vaheseinad. Aluspõrand sai ka paika, elektrikaablid ka. Ent siis jõudsime faasi, kus peaks hakkama küprokit panema.

Mul kreeka thsikk töö juures käis aga peale, et mis te ise ikka kangutate, las mu mees paneb selle küproki seina, ta ju puhta meister sellel alal. No ega ikka võttis tükk aega Antoniol selle ideega kaasa minna, ent siis sai lõpuks otsus vastu võetud, ok, las siis meistermees teeb. Kõik sujus, kuni selgus, et Asutraalias polnud plaatigi küprokit enam saadaval. nagu mitte kuskilt. Me panime kõik oma kontaktid käiki ja sama tegi ka meistrimees. Ootasime nädalakese, kuniks saime siis küproki tellitud ja isegi koju kohale toodud - tunne oli nagu loteriivõitjal!!!! Ja siis saabus päev, kus suures vaardis saabus 3 liikmeline brigaad kohale, et pool maja päevaga ära plaatida. Mina võtsin koerad sappa ning läksin tööle, et jalust ära olla, kui meistermehed tööd teevad. Paari tunni pärast saabus mu kaasalt hädakäne, et kas saaksid koju tagasi tulla, kuna tema ei suutnud enam olukorraga toime tulla. Kui ma siis koertega koju jõudsin, sain südamerabanduse. No mis ma oskan kosta, 3 kreeklast tegid asju enda moodi ja kogu maja soojustus lae pealt oli pudiks tehtud ja alla kistud ning ühtlaselt üle kohu maja ja aia ja sissesõidu tee laotatud...... Ma ei saanud isegi õhku ahmida, sest ma pidin hoopis maski ette panema, et üldse selles segaduses miskit hingata saaks. Soss-seppade brigaad lahkus kuskil 5 ajal õhtul, olle aigaldanud kööi lae ja pooled seinad. Koristasime seda jubedust kella 10-ni õhtul, et siis variseda poolsurnult voodisse, lootes et ehk homme on parem päev. Pühapäeval soss-sepad naasesid ja said köögi seintega ühele poole, ent millise lihuniku meetodiga. Kuigi köök näeb välja hetkel juba nagu ruum, tuleb meil siis ette võtta suured parandustööd ja hakata lihvima maha neid mäestikke ja katma neid auke, mis soss-seppade brigaad maha jättis. Ülejäänud plaadid otsustasime aga ise üles panna, sest me ilmselt pole isegi aeglasemad, ent kindlalt oleme paremad kvaliteedis ja pühendumuses.

Ja nüüd ongi meil plaan pühadeks: Kuniks kööki tehakse, siis meie tegeleme plaatimisega. Tasa ja targu sõudes. Aasta lõpuks ehk siis saame juba majas käia dushi all ja vetsus ning kui isegi väga veab, siis ka pesta pesu kodus!!!!!! Pesupesemine on olnud kõige hullem väljakutse kogu selles kaoses, sest avalikus pesumajas ei taha sa pesta mitte ühtegi kvaliteet riiet või voodipesu, sest mingi Tambovi koefitsiendiga need ühiskasutatavad masinad töötlevad kõik su riided ühtlaselt põrandapesu kaltsu sarnaseks. Voodipesuga on nii, et meie perepea on paar korda pesu leotanud ja pesnud KÄSITSI lumivalgeks, nii et me saaksime vöhemalt keset ehitustandrit korralikult oma lumivalges voodikeses magada!!!!!! Ja sel ajal kui perepea kohmitseb remonti teha, siis Margit mängib murumänge.Igale eestlasele on murumängud ja võitlus võilillega geneetiliselt sisse kodeeritud. Ma tegelikult tean, et minu edasipüüdlikkus muru arendamisel tundub suht lootusetu ettevõtmine, põhimõtteliselt sama nagu arendada muru Pärnu rannas, sest aed on ju liivale rajatud. Ent sellegipoolest, üks päev korraga, ma alla pole andnud. Anthony juba teab, et kui tund aega on ekraanil vaikus (s.t. naist pole silmapiiril), siis see tähendab, et naine on neljakäpukil kuski aia nurgas ja kakub midagi maast välja, sositades mingeid ussisõnu ja kui teda segada, siis vaatab hullunud pilguga otsa ning ei saa ümbritsevast keskkonnast üldse sotti. Igal juhul pole mul juuba 3 aastat cape weedi ning sel aastal on mu vaenlaseks vesihein - kusjuures enne pole ma kunagi meil aias vesiheina näinud. Või kui naine puudub ekraanilt, siis ta jookseb kleidis ja töösaabastes müristades muruniitjaga või trimmerdades aia-ääri ja nurke.... ja nagu iga teine päev lol Ma tegelikult suutsin omale sebida trimmerdades augu pähe novembri alguses, joostes oma lagipea alõthsa puu oksa otsa. Võttis pildi eest, ent ma olin täiesti kursil jätkamaks, kui pilt ette tagasi tuli, ent siis voolas miskit kuuma kaela pealt alla ja kleidi kaelusest sisse. Tormasin siis bangalosse, vaatasin peelgisse ja avastasin, et OH MIS VERI! surusin, köögikäteräti nutsakuks augule tropiks ette ning siis läksin oma abikaasa juurde, et see augu kokku lapiks..... Mul abikaasa sai shoki!!!!! Kusjuures mina kui väga kogenud vana emahunt, kel rinnad ja pea vanu arme täis, keeldusin kategooriliselt kiirabisse minemast. Ja ei läinudki. Nädalaga kasvas haav kokku, selle aja sees pead pesta ei saanud ja kandsin rätti, nagu vana Beduiini naine, varjamaks pesemata pead. Praeguseks on auk kokku kasvanud, natuke tundlik, ent selle tulemusena lõikasime maha kõik oksad, mis võiksid isegi märjemas unenäes ulatuda nii madalale, et jääda ette hullule eesti naisele. Sest murumänge tuleb ju jätkata!? (Tigusid sel aastal pole, seega tuleb oma energiat kuhugi mujale suunata!) Aga eks ta ole, isegi kui teisiti, kui harjunud, elu läheb edasi. Ja lõpuks oli mul ju ka üks pidu pea üle kahe aasta, kuhu minna. Sellise suursündmuse puhul ostsin omale isegi ripsmetushi, sest isegi kui ma suudaks meie ehitsutandrilt leida oma kosmeetikakoti, siis kindlasti rimpsetush on krõmpskuiv. Aga Ingridi 50s sünnipäev oli mega pidu (kuigi mul oli natsa närvesööv ootus, kuna Antonio pidi tegema reedel kovidi testi ja vastus ei saabunud enne kella 1 järgmisel päeval! kui test oleks olnud positiivne, oleks ma jäänud koju isolatsiooni ja jäänud ilma maailma arimast peost!), kus sai kaine peaga naerdud nii et piss püksis, tantsitud bändi saatel jalad tuliseks ning kisendatud kaasa lauldes hääl kähedaks. Ja kui küsite, mis menüüs oli - ei tea, sest aega polnud söögile ega tordile rõhku panna!

Aga nüüd mu sõbrad, vaadates aknast välja - ma arvan et on aeg töösaapa ja suvekleidi kombinatsioon ülle panna ning murumängud taas alaku!!!!!!!! Ilm on liiga ilus ja elu liiga lühike, seega tegudele, noored põdrad - majale ja murule vaat!