Kirkwoodi tänava uudistenurk

Appikene, mitte kuidagi ei õnnestu end kokku võtta või lainele sättida või aega leida või keelekeskus peas ümber vahetada või leida grammike energiat, et maailmale märku anda, et lonkame aastaga 2021 kaasa! Ega iseendast ongi ju selline nõme aasta, kus vanurid hoiavad meid köiel oma suremise saagaga, lockdowne jagub viimasel aja igasse kuusse ning töö juures on draama draama otsa. Vanuritest. Me enam isegi ei oskagi öelda, milline suremise versioon on hetkel käsil.Ilmselt keegi ju tegelikult surra tahagi, ju vanadel omavahel mingi võistlus käimas, et kumb vingema versiooniga välja tuleb. Segades tervamaid vürste loosse, on nüüd ema poolt uus versioon, helistades meile suvalisel kella-ajal ja kähistades telefonisse, et isa tahab teda ära tappa. Korra siis Anthony kappas kohale, leides mõlemad vanurid kenasti teleka ees, yks norskamas ja teine uduprillina segaduses, et mis sina siin sellisel tunnil teed. Teinekord helistas taas ämm ja teatas, et isa on kaduma läinud. Hommikul läks välja ja koju pole tulnud. Kappas Antonio taas kohale ja sel momendil kui astus uksest sisse, astus maja tagauksest sisse ka isa, kes oli terve hommiku aias kohmitsedes viljapuude oksi lõiganud - mõlemad siis segaduses, lisaks ämm siis ju ka segaduses, et mis toimub! Sotti saada pole üldse lihtne, et kes see hetkel peast segi on. Kindel aga on, et kumbki pole ok ja kumbki keeldub igasugusest abist, nii meie poolt kui ka sotsiaalametist - viimane piisk Gianni karikasse oli, kui koristaja, kelle sotsiaalamet saatis, kandis pearätikut, sest veel hullem kui hiinlane on Gianni jaoks rätti kandev muslim, sest tema kindlameelse mehena kohe kindlasti pole elu aeg makse maksnud selle eest, et tal elu lõpuaastatel saadetakse koju terrorist! Nii et sel rindel on meil nokk kinni, saba lahti, 24/7. Igav ei ole! Töö juures on lood sellised, et vint on täiega peale keeratud ja kangaid tuleb uksest ja aknast sisse sellise kiirusega, et enamuse ajast pole mul aimugi, mis tööde jaoks midagi sisse tuleb! Teen nädalavahetustel inventuuri ja panen puzzlet kokku,et mis kuulub kellele. Mai lõpus andis meie lumehelbeke lahkumisavalduse sisse. Kuigi ma säilitasin välimiselt rahu, tantsisin ma sisemiselt suurest kergendusest - pigem olgu õudne lõpp, kui lõputu õud. Minul kui tööandjal polnud enam midagi anda lumehelbekesele, sest tegelikult oli terve viimase aasta ta ju ainult mänginud kassi ja hiirt ning kuigi ta nagu oli tööl, polnud ta kunagi 100% tööl, vaid jätkuvalt oli kogu aeg mingit teemad (arstid, haige ema, lollid lapsed, vandenõu teooriad, võimust võttev vähkkasvaja, dieedid, moealased nõuanded, nahahoolduse näpunäited, soengu stiil jne jne jne jne) Sel ajal kui lumehelbeke valmistus lahkuma, nuttis järgmine kreeka tshikk end igal õhtul magama, suurest murest et mis edasi saab - lumehelbeke ju pani ise endale kuldmedali kaela ja nimetas end asendamatuks kardinavalmistamise maailmas. Mina enda poolt mingit ebakindluse märki välja ei näidanud ja panin hoopis kuulutuse lehte. Esimese tunni jooksul hakkas avaldusi laekuma. Printisin välja need avaldused, millelst paistis läbi natukenegi kogemust - jättes välja näiteks sellised, kus tööotsija teatas, et ta oskab õmblusmasina NUPPE KEERATA - ning siis hakkasin vaikselt toimetama. Esimesed kaks, kes kohale tulid, said ka tööle võetud! Ja ma olen väga uhke, et lõpuks on meil nüüd culturally diverse töökoht, kus kreeklaste ülemvõim on kukutatud! Esimesena saabus kohale afgaani päritolu naine, kes võitis mu südame esimese hetkega. Fatimal valikut pole, ta peab tööd tegema, sest samal ajal kui ta abikaasa suuri äriplaane koostab ja spunki otsib, siis keegi peab ju pere neli last (Fatima ise kutsub oma abikaasat oma viiendaks lapseks - tal on suurepärane huumorimeel ja meil on alati nalja nabani!) üleval pidama. Minu kreeka tshikk põrnitses teda kortsus kulmude alt ikka pikka aega - no rätt ja halal ja palvetamine jne. Korra ta peedistas Fatimad, et mis tähendab, et te rannas ei käi? Kas te siis ei tahagi oma ilusat keha tervele maailmale näidata???? Mul oli lausa häbi, sest selle kreeka tshiki silmaring on ainult supitaldriku suurune, ning ainult KREEKA supitaldriku suurune, ning ega tal muust maailmast eriti aimu pole. Nii nagu ta ei tea siiamaani, kus Eesti täpselt asub, pole tal aimugi et Afghanistan on sisemaa ja merd seal pole, ning isegi kui oleks, siis pole tal mingit ideed, kuidas ülejäänud maailma rahvastik elab. Igal juhul oleme Fatimaga seda meelt, et iga loll küsimus, mis kreeka thsiki suust välja tuleb, on meie võimalus teda harimaks ja silmaringi laiendada, kui minu arvates on selle haridusprogrammi edulugu suht tulemusteta, ikka kaks sammu edasi ja kolm tagasi kreekasse..... Fatimal on väga hea käsi ja väledad sõrmed, sest tema kanda on jäänud kogu käsitöö - see tuleb tal välja täiesti loomulikult ja pingevabalt, ning kui meil enam pole ühtegu volti või äärt käsitsi teha, siis istub ta masina taga ja paneb veatult kokku ka kõige nõudlikumaid kangaid ilma mingi vaevata. Vat! Nädal hiljem hakkas tööle vietnami naine Yen. Koos temaga saabusid ka riisisöögid ja dim simid. Inglise keelt ta küll palju ei räägi ja vestlust üleval pidada ei õnnestu. Tööintervjuul oli ta väga enesekindel masinate taga, ent esimene nädal oli täielik shokk mulle - Yen istus kui äpu masinate taga ja aina äpumaks muutus. Võtsin ta keset nädalat ette ja panin ta fakti ette, et ta peab hakkama end liigutama ja kohmetusest üle saama, kui tahab et tal töö alles jääks. Tema lugu on selline, et ta on töötanud õmblusmasinatel üle 20 aasta, teismelise east alates. Tal oli töö, ent see oli kodust kaugel - igal hommikul 1.5 tundi läbi tipptunni liikluse ja igal õhtul 1.5 tundi tagasi. Praegune töö on 5 minutit autosõitu. Melbournes võid seda lugeda loteriivõiduks! Igal juhul, teisest nädalast alates hakkasid asjad muutuma. Ja nüüd polegi enam nali, et mina pean lendama orbiidil kahekordse kiirusega, et Yenile tööd ette lõigata!!!! Mida iganes thsikid meil on olnud, sellist töö kiiruse ja kvaliteedi suhet pole meil kunagi olnud. Meil oli neiu Caroline, kes oli kiire nagu ratsahobune masinaga, ent tegi kõige hullemat kvaliteeti ja siis oli meil hiinlanna, kes pusserdas jumal teab mida oma pikkade kunst küüntega ja siis meil oli lumehelbeke, kes oli väidetavalt parim ja ilusaim kogu maailmas - peeglike peeglike seina peal - ent mitte keegi ei suuda Yeniga võistelda! Ja kusjuures pole ka nii, et kell kukub ja töö/käed ka kukuvad, ta lõpetab poolelioleva töö kenasti ära, koristab oma töökoha, paneb kõik asjad hommikuks valmis ja alles siis lendleb uksest malbelt välja. Vat!!!! No ja siis see kreeka tshikk. Kohe esimest momendist lõi talle võim päha ja oi, kuidas ta tsäägatas ja õpetas siis uustulnukaid. Korra kui ma pidin varem tää juurest ära minema, ütlesin ma talle, et hoia silma peal ühel tööl, kuna see ei olnud mingi standardtöö + ta ütles mulle uhkselt, et loomulikult, sa ju tead, kuidas mulle meeöidb õpetada! Mina muidugi seesmiselt mõtlesin, et ei, vigade parandus, sulle meeldib ju kamandada! Igal juhul kogu selle kamandamise ja tsäägatamise keskel, osutus kreeka tshikk kõige äpumaks ja esimesed kolm nädalat me tegelikult tegime korduvalt vigade parandusi, kusjuures mitte üks noist vigadest polnud uute tulijate tehtud, vaid ikka kamandaja, kes oli nii hõivatud oma uue rolliga, et mitte mingit tähelepanu detailidele ei pööranud. Tänaseks on asjalood täiesti muutnud, kamandaja on tagasi oma kohale pandud hierarhia ahelas ning nüüd on nii, et Fatima õpetab talle käsitööd ja Yen on talle pika puuga ära teinud mitte ainult masinatöös, vaid ka saanud aru rütmist ja süsteemist. Kreeklasele on endiselt suht ulme, kuidas lõigata ja mis järgneb! Loomulikult kirjutades seda kõike tundub, et just nagu walk in the park, ent mulle oli juuni ikka õudus kuubis! Treenida kahte uut korraga ja samal ajal hoida kolmas rohujuuretasandil, on iseendast kolmekordne töö. Ma tegelikult ei mäletagi, kuida juuni möödus, selge on see et ega karavan ei peatunud ja tänaseks võin võtta natuke rahulikumalt ja isegi hingata ning võibolla ka isegi süüa midagi vahepeal! Mul üks sisekujundaja tshikk küsis, et miks siis võtsid kaks uut korraga? Aga uskuge või mitte, alustada ühega ja siis mingi kuu kahe pärast alustada teisega oleks veel hullem variant, milleks mul absoluutselt energiat pole! Parem kaks korraga, siis saab kolmandik asju seletatud korraga ja ülejäänud üks ühele ja nii iga päev. Tööle saamine ja koju tulek on aga hetkel täielik väljakutse, sest meil on juba kaks aastat käinud teetööd. Suured ümberkorraldused ja uus kiirtee peaksid olema valmis aasta lõpuks, ent nüüd on jõutud sellisesse faasi, kus viimased lihvid ja tee-otste kokkupanek häirib liiklust oluliselt ning igapäevae reis töölt koju (19km) võib kujuneda pooleteise tunni pikkuseks. Hommikuti on tee tööle mulle suht ok, ma lähen ju vara - mäletate ju küll miks mulle meeldib 4.30 olla teel - ainult mina ja kiirabiteenused on sel kella-ajal teel! Kodu Kodus oleme vaikselt toimetanud, kõige kiuste. Koos koroonaga saabusid ka igasugused ootamatud teemad, nagu näiteks ei leia remondimehi või kui leiadki, siis ootejäjekorrad on mega pikad. Maja katuse remonti ootasime 7 kuud. Uusi aknaid ootasime esimene kord kaks kuud ja nyyd ootame taas - kolmas kuu jookseb. Köögimööbli valmistaja kokkusaamist üle aasta. Sisekujundaja oli meil juba köögi/vannitoa plaanid valmis teinud aasta alguses, nüüd oli siis vaja hakata asja teostama ja leida keegi, kes kapid valmis teeks. Igal juhul õnnestus kaks nädalat tagasi köögimööbli mees lõpuks kohale saada ja uus köök plaanida, seega algas ränk katsumus, kus pean köögita elama mitu kuud. Esimese nädalaga tirisime vana köögi ja seinad maha ning vahetasime akna välja. Nüüd ootab järge seinte ümber paigutamine. Ja see thendab, et meil pole majas enam dushi ega vanni ega pesumasinat ega kuivatit. Muidugi on meil vannituba bangalos ja töö juures, ent ikkagi natsa ebamugav, ent kyllap ka sellega harjub, kui sinnamaani jõuame.

Kõige suurem probleem on selle suure plaaniga aga hoopis see, et Antonio tahab ise oma kätega kõik valmis ehitada. See on ju tore, ent isegi temal on ainult 24 tundi ööpäevas ja isegi tema energiavarud on pigem kahanemas. Ja töö juures on aina suuremad projektid käsil, nii et ma küll siiani mõistatan, et kuidas ja millal see remont küll lõpule jõuab???? Aga isegi kõige hullema päeva lõpuks on siiski kodu see varjupaik ja need koerad ja need kassid ja need inimesed selles väikeses maja Kirkwood tänaval. Meie Bubuga läheme alati igal hommikul vara koos tööle ja ma ma võin võtta tugevamat sorti mürki, et Bubu heidaks pettumusest hinge, kui ma ta ühel hommikul ilma temata tööle läheks. Ta on mu kaaslane 24/7 ja peab vapralt vastu ka kõige pikemad päevad.

Esmeralda muidugi on papa Antonio printsess, nii et tema saabub tööle koos isaga umbes kella 9 ajal. Momendist kui Esmeralda saabub, hakkab kõik liikuma ning hommikurahu loetakse lõppenuks. Sest mis iganes ja kuidas iganes, Esmeralda nõuab kõikide tähelepanu ainult temale.

Koroonast Ega me enam ei teagi täpselt mis ja kuidas. Austraalia on nagu mingi kloun, lukustades osariikide piire ja osariike. Viimane lockdown lasti käiku meie osariigis, kui kolimisteenuse osutajad Sydneyst tõid Melbourne viiruse ning 16 positiivset juhtu oli piisav, et osariik ja selle 6.5 miljonit elanikku 12 päevaks lukku lüüa. Sydney pääses eelmine aasta kergelt, Melbourne oli kaks kuud lukus, nyyd siis Sydneyl on käsil nende suurim väljakutse. Melbourne elanikke lukus olemine eriti ei segagi, me nii harjunud. Ei mingi paanika ostlemist. Lukus olemise hea külg on aga hoopis autode vähesus teede ning liiklemine pole enam hullumaja. Kogu rahvusvaheline reisimine on aga ikka kättesaadamatu ja nii ongi, et igatsed Eestit ja inimesi seda enam, et mingit võimalust üllatusteks pole ja mingit vüimalust et Eestist keegi külla tuleb, pole ka.... Lootus sureb viimasena ja ju ikka ühel päeval avaneb ka piir! Meil mõlemal on esimene AZ vaktsiin tehtud ja kohe kohe peaksime ka teise sutsaka kätte saama! Aga nüüd, tööriided ülle ja kööki toimetama, sest ega see ise-endast tehud saa ja keegi peab ju abikaasat tagant utsitama ja talle jooksupoisiks/peksukotiks olema! Hambad risti, edasi parema homse nimel!