Mis kinni ei jää saab kinni löödud! ... lõime selle ukse eile paukudes, ent ettevaatlikult kinni!
Kõrini sellest 2020st! Hea meel, et läks! Ent alahoidliku eestlasena ebapärlikarbina kõhtupidi jõepõhjas kinni, arvan ma millegipärast, et koroona lõpp-vaatus on vähemasti meil siinmail veel nägemata ning sellepärast karjun ma kurgupõhjast mäe otsast horisondi taha: BRING IT ON!
Nii, Melbourne karjalaskepäevast on möödas ikka väga mitu nädalat!
Kui 28. septembril osa meie piiranguid võeti maha, siis oli mul juba miski sisetunne liblikana kõhus keerlemas, et rahu -, vaikuse-, ise-enese sisse vaatamise ja armastuse aeg on ümber saamas!
Pikk jutt s..t jutt, seega long story short - ilmselt vist iga Melbourne ettevõtjat tabas laviin. Kusjuures igal tsunftil olid oma spetsiifilised erinevad probleemid, millega silmitsi seista, ent meil kõigil oli üks ja ühine lahing ees - tagasi olukorras, mis meenutas distantsilt elu nagu me mäletasime jaanuaris 2020, ootas iga klient kael püsti oma teenust kohe ja praegu!!!!!!!
Nii tore oleks oma kliendid õnnelikuks teha võlukepikese abiga, ent isegi minul on mingil hetkel võimalused piiratud, seega saatsime nädala pärast välja emailid, teatades, et seoses tekkinud olukorraga, kus me oleme kaks kuud oma tootmisest maas, me vastame teie (lõpututele) telefoni kõnedele ainult teisipäeviti ja kolmapäeviti (kui mu kontoritshikk on tööl) ning ülejäänud aja palun võtke meiega ühendust ainult emailide teel ning me vastame päringutele siis, kui meil tootmisest mahti üle jääb!!!!!!!
Mu kontoritshikil oli vist ajukahjustus selle 12 nädala lõpuks vastates nondele kõnedele. Igaüks sõna otseses mõttes nõudis võimatut, nii tarneliinide osas kui ka valmistamise aja suhtes ning igaüks ajas Olga hulluks, kuna tahtis MINUGA rääkida. See viimane oli täiesti välistatud, sest sel ajal kui kõik need indiviidid oma tähelepanu nõudsid, pidin ma kuidagi koondama oma tähelepanu arvutustele (mis on kõige alus - 9 korda mõõda, et 1 kord lõigata!), ette valmistama lõiked, kontrollima kangad, lõikama otse ja sirgelt, jälgides kanga lõime, lõikama kanga vigade vahelt ning pidama arvestust oma lõigatud siilude üle, panemaks need kokku õiget pidi, tassima need õmblusliinile ja tegemaks kindlaks, et õmblejanna need õiget pidi kokku paneks.Seejärel pidin ma ette valmistama all-äärise ja küljed masinõmbluseks ning kui nood olid tehtud, siis triikima kogu see kupatus sirgeks ja siledaks, sest meie tootmisalal on triikimine ilmselt kõige olulisem tegur! Meie õnneks on meil tõeliselt efektiivsed/ lollikindlad tööstuslikud triikrauad, mille töövõime on nagu Tori hobusel läbi muda ja sita. Kuid see oli ainult ettevalmistus ise-seisvaks eluks, sest seejärel pidi iga kokkutraageldatud kanga lasu ka märkima maha valmis pikkuseks (see on täiskohaga töö, muide! ja kui nõutakse kardina kõrgust näiteks 271.4 cm siis see peabki olem 271.4 cm, ei rohkem ega vähem) ja kui ma kord sellega olen yhele poole saanud, siis kergendusohkega vinnan ma oma kangalasu teise tööruumi otsa, kus siis selleke pannakse pael... või kui on tegu voltidega, siis arvestan aritmeetiliselt voldid välja ning märgin nad nööpnõeltega maha..... ning siis lohistan monstrumi spetsialisti kätesse.
Ent ega siis veel loorberitel puhata saa, sest olenevalt paelast, tuleb nood kardinad ka kokku kroosida ja tekkinud voldid ilusasti ja ühtlaselt levitada ning panna konksud ja alles siis kui kardin on leidnud paarilise ning pakitud, saan ma mingil määral hinge tõmmata - s.t. minna vetsu ja/või juua klaas vett - if I am lucky
Lambi arvestuse järgi oleme me võimelised tegema ca 60 paari kardinaid päevas, juhul kui kangas on korras (kanga vigu esineb kogu aeg ning me kulutame ikka tohutult aega kangaste kontrollimisele ning oleme kurikuulsad oma kullipilkude pärast - kangaste hulgimüüjatel ilmselt käivad õudusvärinad üle kukla, kui kuulevad, ent kangas tuleb meile saata!), ent see eeldab, et mina olen tööl umbes kell 5 hommikul ja siis piitsutan oma kaks töölooma sõna otseses mõttes poolsurnuks päeva lõpuks, ise samal ajal kapates miski 30 000 sammu umbes 7 m raadiuses......
2020 oli esimene aasta, kui ma ei suutnud teha iga klienti õnnelikuks, lõpetades tööd õigeks ajaks. Meie kõige suurem probleem on tarneahelad, sest mitte miski ei toimi enam nagu enne koroonat. Kangaste kättesaadavus on oluliselt vähenenud. Kohale toomise ajad on absoluutselt ettearvamatud. Euroopa on lukus ja tootmine tõmmatud koomale, seega isegi pisikesed vidinad pole kättesaadavad. Hiinaga on lood nii, et paljud tarnijad on otsinud alternatiivseid lahendusi ja leidnud omale kangameistri väljaspoolt suurt Hiinat. Ent siis tuleb mängu fakt, et isegi kaubalendude arv on oluliselt vähenenud, seega keegi ei oska ennustada, millal kaup kohale jõuab. Me isegi ei kasuta enam kaardimoori abi......
Ja kogu see hullus kõlab kui ulme, sest ma olen kuulnud, et 2020 aastal suri inimesi koroonasse, ent ma ei tea kedagi, kelle surmatunnistuses seisaks kirjas põhjusena suri, kuna ei saanud kardinaid jõuludeks
(mu perearst arvas, et ma olen veetnud koopas viimase aasta, arvestades kui madal oli mu D vitamiini tase - ma andsin talle ausa vastuse, et viimased kolm kuud ma pole jah palju päikest näinud, sest olengi istunud koopas, tehisvalgustuse all!)
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
No aga samal ajal jätkus tants aurukatla ümber koroonaga - töö juures oli meil covid-2019 ohutus plaan välja töötatud, me kõik täitsime iga tööpäeva alguses deklaratsiooni, et meil pole haigustunnuseid ja kraadisime end hommikul tööle saabudes, iga külaline oli registreeritud külalisraamatusse ning kõik pühalikult kandsime maske ja hoidsime distantsi.
Melbourne sai tegelikult oma teise lainega kenasti hakkama. Lukku pannes oli meil ca 700 uut juhtu päevas. Piirangud lubati maha võtta, kui 10 päeva keskmine uute juhtude arv on alla 10-ne. Tegelikult kõlas see ulmena, 6 nädala lõuks olime me kuskil 50 mail, ent üllatus üllatus, viimased kaks nädalat tegid imet ja eesmärk täidetud. Ma olen täiesti kindel, et iga Melbourne elanik on tänaseks päevaks koroona spetsialist. Väidetavalt oli see maskide kandmise kohustus, mis oli suurim faktor. 97% elanikkonnast kandis maske ilma vigisemata ning mitte politseihirm oli see mis oli suurim sund, vaid hoopis peer pressure - kaaskodanike surve - mis tagas edu.
Melbournel jäi selja taha 61 päeva ilma ühegi uue koroonajuhtumita, me kõik nautisime elu suures osas ilma maskideta (maskid pidi olema ees vaid yhistranspordis ja poes), kuni selle nädala alguses, kui 3 uut juhtu registreeriti ning vaikselt hakkas asi taas levima. Väidetavalt seekord tuleb viirus Sydneyst, kus hetkel on titaatide heitlus koroonaga käimas. Osariigikide piirid on taaskord kinni. Mind teeb ainult rahutuks, et sel korral on viirus meile tõeliselt lähedal, nagu reaalsed kohad, kus me omi asju ajame. Vana-aasta õhtul anti kõigile Melbourne inimsetele aga käsk 3. laine kartuses taas kasutusse võtta mask avalikes kohtades (mis on ilmselt ok, keegi ei hakka vaidlustama seda otsust), et vältida halvimat....
Nokk kinni, saba lahti!
Aga kodus on meil endiselt hea olla. Kuigi meil on olnud kiired ajad, ei tähenda see seda, et me poleks yksteisele tähelepanu pööranud. Me oleme üritanud kodus teha uuendusi, ent nagu ikka 2020 ... kõik toimub hilinemisega. Ent me oleme jumala rahulikud, sest on asju, mida me muuta ei saa. Närvitsemine selle üle, kas katuse parandaja tuleb oktoobris 2020 või veebruaris 2021, pole üldse oluline, sest NB! ma olen elanud selle katuse all juba 11 aasta, seega võin vabalt elada veel kaks, enne kui s..t keema läheb. Või kui köögi renoveerimine venib edasi kuus kuud, siis see on ka ok, sest enamuse ajast me pole isegi kodus ja vahet pole, mis värvi köögikapi uks on. Kõik mu mured tunduvad täiesti Esimese Maailma mured.... ja sellepärast ma nende pärast üldse ei murestegi. Iga asi omal ajal!
Kui on midagi, mis mulle 2020 meelde jääb, siis on see aasta, kus mitte midagi ei saanud planeerida, mitte ükski plaan ei toiminud ning keegi ei teadnud, kuidas homne välja kukub.
Sellepärast me lõimegi ukse südaööl pauguga kinni, kui 2020 lahkus, sest sellist ebakindlust ja teadmatust ma enam näha ei taha. 2021 väljavaade ilmselt pole palju parem, ent meil on olnud piisav treening tänaseks ja kõik mis tundus ulme 365 päeva tagasi, pole enam üldse ulme ning meil on kollektiivne kogemus ning talupoja tarkus varnast võtta!
Nii ehk naa, ainult edasi (hambad ristis) ja mitte sammugi tagasi.... Ja juba esmaspäevast tagasi tööle! No life for the whicked! Oehhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh!!!!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar