Kolm kuud tagasi tundus, viirus sai seljatatud selleks korraks!
Isegi kui suuri laulu- ja tantsupidusid ei lubatud korraldada, siis protestimeeleavaldus Black Lives Matters viidi Melbourne kesklinnas ohvritevabalt läbi ning inimesed said oma eluga edasi minna.
Eks igaüks läks eluga edasi eri moodi. Minule pole mingit vahet - koroonaga voi koroonata - ainuke asi, mis on jääv peale päikese, tundub olevat töö. Juba koroona luku taga olles, hakkasid tunnid pikemaks minema ja siis lisandus tööpäevade sekka ka laupäev ning siis hakkasin end kontorisse vedama ka pühapäeval ning niimoodi saidki kõik need päevad pärlitena kenasti kokku veetud üheks lõputuks keeks.
...kuni ühel reedehommikul tõusin üles, tegin omale topelt kange kohvi ja kobisin teki alla tagasi, lugemaks uudised (ja töö emaile...) Lugesin siis uudiseid laiast maailmast ning puristasin oma kohvi läbi hammaste, kui Esmeralda ajas perepea oma mangumisega ülesse - see koer nimelt keeldub minuga koos üles tõusmast/pissile minemast, sel ajal kui ülejäänud kolm looma-aia asukat alati minu jalus/ minuga koos kulgevad - ja nagu alati Esmeralda ka oma tahtmise saab! Niisiis, perepea ajas end üles, pani prilli pähe ja pildi ette ning hakkas siis koperdama magamistoast välja, kui siis küsis, et MIDA SINA SIIN SEL KELLA-AJAL TEED????
TÖÖLE SEAN, UUDISEID LOEN!
SEL KELLA-AJAL???
JAH, NAGU ALATI JU!
KUULE KAS SA KELLA OLED ÜLDSE VAADANUD?????
Minu suurimaks hämminguks selgus et kell oli 1.20 hommikul...... Vähemalt avastasime selle kodus olles, mitte näiteks leides end töölt kell 2 hommikul......
Sellega sai meile teravalt selgeks, kui mustas augus ma sees oli, et istudes arvutis ja juues kohvi, ma ei märka, mis kell on, vaid olen nii zoned in oma tegemistesse ja kardinatesse, et midagi muud ei kuule ega näe......
Minu abikaasa omab head mälu - kunagi ma tõttasin ju hommikul rongijaama, avastades et rongid veel ei käi - ja praktilist meelt ning edastas kohe teada-ande et sina noor daam sel nädalavahetusel tööle ei lähe, vaid proovid saada reaalsusega kontakti tagasi, s.t. ei tee mitte midagi ja lased oma peast kõik tööasjad vabaks.
Kerge öelda, raske teha, ent kuidagi mul õnnestus endaga rahu saavutada selleks nädalavahetuseks ning koju jääda.......
Samal ajal kui meie pere pendeldas kodu ja töö vahet ning ei leidnud aega ega energiat uut vabadust nautida, paljud inimesed seda aga tegid.
Üks meie tshikkidest töö juures võttis laialt ette - käis igal pool rind kummis, sotsiaalset distantsi ei pidanud ning meelega tekitas igasuguseid sotsiaalseid ettevõtmisi. Meile ajas töö juures endiselt oma vandenõu teooria jama, lisades vürtsi sellega, kuidas vaktsiini asemel pannakse meile kiip kehasse ning kuidas meie liikumisi hakatakse kontrollima ja jälgima ning kuidas riigil hakkab olema ülevaade su olukorrast kogu aeg. Minusugune vaga lammas all vasakus nurgas arvab niikuinii et saladusi juba ammu pole ja kui sul on smart phone, siis iga su liikumine ja tegevus on teada nii kohalikele riigiametitele, rahvusvahelistele spiooniagentuuridele kui ka kõigile suvalistele isikutele, kes vähegi on sinust huvitatud. Aga mina olen igav ja vananev emalammas, kelle käitumine ilmselt kellegi huviorbiiti eales ei satugi..... Loomulikult saime me valgustatud kogu juriidilisest ning inimõiguste poolest ja anti teada, et võime isegi protestida oma liikumisvabaduse piiramise vastu.
Minul ega ülejäänud töökollektiivil kahjuks pole aega ega huvi hakata protesteerima ega ka vastu töötama ühiskonna reeglitele, selle asemel me kollektiivselt pööritasime silmi ja lasime eeskõnelejal oma päevateemat arendada, sest ilmselt me olime selle daami ainuke auditoorium, sest ma ei usu, et tal oleks kellelegi teisele nii tatti-ja sappipritsivalt kõnet pidada.....
..................................
Vastupidiselt meie lootustele aga asjad paremaks ei läinud. Tasapisi, ent kindlalt hakkas koroona teine laine kuju võtma. Täielikult traditsiooniks sai iga keskpäevane uudistetund, kus siis kuulasime kuidas juhtumite arv hakkas kasvama. Algul oli see kõik ainult õlakehitust väärt, ajaga hakkas aga number iga päevaga tõusma. Esialgu oli tunne, et see on meist kõik kaugel - Melbourne on ju 10,000 ruutkilomeetrit ja 5.5 miljonit inimest suur - ja mis see 30 uut juhtu ikka on. Ent siis hakkasid haiguskolded selgelt eristuma ja ikka töökohti pidi: kohalik tapamaja kuskil teisel pool linna, vanadekodu siin ja seal, lääne linnaosade suurim islamikogukonna keskkool, supermarket jne jne jne
Reaalaja kaardid uudistekanalistes hakkas võtma kindlat kuju, kus need suurimad kolded moodustusid.
Tasapisi hakkas rahvas ka muret tundma, sest haigusjuhtumite numbrid aina kasvasid, vanadekodudes hakkasid vanurid surema ning levik hakkas laienema. Levik oli üsna kiire just nondes piirkondades, mis on multikultuurse taustaga elanikkons.
Meie vastupanu võitleja ajas endiselt oma lolli juttu suust välja, nõudes valistuselt kasvõi ühe inimese nimetamist ja näitamist rahvustelevisioonis - näh, nad ju ei näita, järelikult see viirus ei eksisteeri!
Meie endiselt pööritasime silmi.
Ent samal ajal hakkasime juba mõtlema meetmetest, mida meie, lambad all vasakus nurgas teha saame. Hakkasime vaikselt mõtlema, et ehk peaks hakkama näomaske kandma? Minul oli juttu oma klientidega, et äkki peaks sulgema kogu linna ja piirama liikumisvabaduse miinimumini?
Juuli keskel osariigi valitsus pani teatud linnaosad lukku, piirates inimeste liikumist neist linnaosades/ linnaosadesse/linnaosadest. Teed pandi kinni ning armee saatis appi sõdurid korda hoidma.
Mõne päeva pärast aga suleti mitu sotsiaalmaja kesklinnas, kus juhtumite arv väiksel alal oli murettekitavalt suur. Igas sotsiaal majas elas paar tuhat elanikku ning pinnas viiruse levikuks oli soodne, arvestades et distantsi hoidmine oli peaaegu võimatu, nii asustuse tiheduse kui ka kultuurilis/keeleliste iseärasuste tõttu.
Need sotsiaalmajad suleti minuti pealt, ilma mingi etteteatamiseta. Inimesed sõna otseses mõttes lukustati ehitisse sisse, kedagi ei lastud ei sisse ega välja. Riigi poolt lubati toidu- ja medistiiniabi.
Muidugi kaasnes koos sellega suur meediakära, elanikud kleepisid akendele plakateid, millel suurelt kirjutatud APPI!!!!! ja andsid telefonitsi ülevaadet olukorrast mis iganes meeldiakanaliga nad ühendust said teemadel kuidas nad nälga ja hüljatusse surevad pikas agoonias. Samal ajal oli üks suur supermarket avalikkusele suletud, sest kogu supermarket pakkis toitu nondele, kes sotsiaalmajades luku taga oli. Loomulikult ei meeldinud see paljudele ja kisa oli rohkem kui rubla eest, annetusi sadas akendest ja ustest.
Samal ajal hakkas aga hoopis teistmoodi skandaal küpsema kesklinnas karantiini hotellides.
Nimelt kui Austraalia märtsi lõpus lukku pandi, siis iga saabuja väljaspoolt riiki pidi läbi tegema 14 päevase isolatsiooni. Alguses lasti inimesed minna igasse suunda, uskudes et nad kõik istuvad kenasti kaks nädalat kodus ja kenasti veedavad oma aja karantiinis. Tervishoiu ametnike kontollid aga tõid päevavalgele tõe, et enamus inimesi, kes pidid kodus olema, seal polnud. Seega valitsus võttis olukorra oma kontrolli alla ning paigutas kõik saabujad riigi kulul (viietärni) hotellidesse kesklinnas, kus inimeste liikumine oli piiratud vaid hotelli ruumiga, kolm korda päevas toodi söök ukse taha ning inimeste käitumist kontrollima toodi sisse privaat turvafirmad. Taaskord hakkas see kõik pihta suure meedia käraga, sest te ju kujutate ette, kuidas inimesed nois luksus hotellised kannatasid??? Ainult Netflixi ja internetiga varustatult ning kolm korda päevas söödetud hotelli köögist???? Täiesti First World Problems, kui lambalt all vasakul nurgas küsida!
Kisa muidugi vaibus ajaga, sest ma ei usu, et keegi eriti kaasa tundis mingile pseudoprobleemile, sest inimestel oli tol ajal hoopis maisemad mured - kuidas katus pea kohal hoida, toit lauale saada, laenud ja liisingut makstud ning lapsed kodu-koolitatud.
Samal ajal kääris aga nondel hotellised hoopis omapärane skandaal - nimelt turvateenus, mida pakuti, väidetavalt oli turvalisuse tagamisest kaugel. Selle asemel, et hoida silm peal hotelli elanikel ja piirata vabadust, nad hoopis hakkasid tasapisi sekeldama nonde külalistega - alates sellest et tehes koos suitsu ja jagades välgumihklit kuni selleni, et laskuda intiimvahekorda hotelli külalistega!!! No ja loo lõpuks lisades natule elule vürtsi, paljud noist turvameestest tegid teise vahetuse otsa sõites Uberit peale tööd!!!!!!!
Ega enne keegi olukorrast midagu eriti teadnudki, kui juhtumite arv hakkas kasvama ja kokkupuutuvate inimeste kontaktide kaudu joonistus välja muster, kus kõik teed viisid kahet hotelli....
See skandaal on muidugi tänaseks nii kõva meediakajastuse saanud, et osariigi valitsus kutsus kokku eriuurimiskomisjoni, mis hakkas juba selle teemaga tegelema, ent kuna teab, mil kokkuvõtted avalikuks tehakse. Ilmselt kui kõik kunagi maha rahuneb hakatakse noid turvamehi peale tõrvas ja sulgedes keerutamist turgudel raha eest rahvale näitama!
Jne
Jne
Jne
Tänu inimestele, kes ei võtnud vaevaks reeglitest kinni pidada ja säilitada distantsi, juhtumite arv aina kasvas ning Augusti alguses pandi kogu Melbourne lukku, kuulutatui välja liikumispiirangud ja eriolukord täpselt nii nagu märtsis, selle vahega et nüüdsest tehti näomaskide kandmine kohustuslikuks.
Taaskord kaasnes meediakära ja taaskord meie protestija töö juures sai võimaluse öelda, mis ta asjast arvab!
Sel päeval, kui maski kandmine tehti kohustuslikuks, oli mul hommikune vestlus tütarlapsega a la see on seadus ja sa pead töö juures maski kandma. Vastus tuli kui Kalashnikoviga tulistatult: see ei ole seadus, sest see pole parlamendist läbi käinud!!!!!
Korra elus olin ma keeletu!!!!!! Sellist vastus poleks ma sellest tshikist kunagi osanud oodata, sest temasugune inimene lappab ainult retseptivihikuid ning vaatab ainult Kreeka telekanaleid ning õpetab meid lolle lambaid all vasakus nurgas, kuidas õigesti toituda ning sportida.......
Ma neelasin sel päeval keele alla, sest tundsin, et minu juriidiline ettevalmistus pole piisav talle tagasilöööki andmaks, ent seda enam olin ma sel päeval pühendunud eesmärgile, uurida välja see seaduse pool.
Koju jõudes täitsin kasside kopsikud ja andsin mõlemale koerale maiuse kondi järada - lihtsalt et nad mind ei segaks, kui ma oma uurimistööd läbi viin ning seaduseraamatuid lappan. Vastus oli tegelikult väga lihtne - kui eriolukord on osariigis kehtestaud, siis kõik eriolukorraga seoses vastuvõtetud otsused ostutuvad automaatselt seaduseks parlamenti vahele jättes!
Ajaloo huvides oli meil järgmine vestlus järgmisel hommikul, kus ma panin kahe lausega asja paika - tutvustades thsikki eriolukorra omapäradega ning andsin utlimaatumi, kas kannad maski või jääd koju. Ta lubas mulle tuua muide arsti tunnistuse, et tema tervis ei kannata maski.
Kaks nädalat hiljem kannab tshikk maski ja arst on endiselt olnud laisk paberimajanduses......
Asjaolu mis aga kergitas mu kulmud kuklani, oli aga järgmine: meediast käis just sel ajal läbi mingi vidoklipp, kus õrnas eas kaitsetu naine keeldus maski kandmast kohalikus ehituspoes ning ta peeti kinni poodi sisenemisel poe töötajate poolt ning paluti maski kanda, siis selle naise reaktsioon oli järsk ning sõnavõtt oli TÄPSELT SÕNASÕNALT NAGU MEIE VABADUSVÕITLEJAL TÖÖ JUURES ning kui "Karen" videoklipis teatas et THIS IS NOT THE LAW, THIS IS LEGISLATION .... kui ma oleks sel ajal ohtusööki söönud, oleks ma raudselt omale kana kurku tõmmanud, sest see oli täiega de ja vu..... ent kogu see etendus andis mulle uue energia pyhendumaks allika leidmisele ja peale lyhikest ja löövat detektiivi tööd, tuli välja et Facebuukis olevat mingi vihaõhutav grupp, kus grupiliikmed üksteist õpetavad ja tagant utsitavad!!!!!!! Raudselt meie vabadusvõitleja kuulub sinna gruppi, kuigi taaskord ajaloo huvides, ma ei kontrollinud selle grupi olemasolu, kuna ma arvan, et mul on enamat teha oma ajaga...... Nii et tuli välja, et meie vabadusvõitleja on ainult Käberlinskaja, kes kooriga kaasa ulub!
----------------------------------------------------------------------------------------------------------
Kuna uudised aga paremaks ei läinud, inimesed tegid, mida tahtsid ja reeglitest kinni ei pidanud, meri oli põlvini ja enamgi veel, nakatunute arv hakkas küündima sadadesse, siis eelmisel pühapäeval kuulutati Melbournes välja KATASTROOFI OLUKORD, millega kaasnes komandanditund esimest korda Austraalia ajaloos. Komandandi tund hakkas peale samast õhtust, 2. augustist, kella 8 õhtul kella 5ni hommikul. Antoniot kommentaar oli napp - vähemalt tema naine ei saa kodust lahkuda enne 5 hommikul, mis võib kyll olla varajasele linnule väga valus, ent väga vajalik lähenemine! (Ajaloo huvides, järgmisel hommikul lahkusin kodust täpselt 5.01)
Lisaks sellele piirati inimeste liikumist ainult 5 kilomeetrini kodust, kusjuures sportimiseks on antud luba ainult yheks tunniks päevas ja kogu kehaline tegevus peab toimuma selle 5 km raadiuses. Sporti tehes ei tohi olla grupis rohkem kui kaks inimest ja need kaks inimest peavad ka olema samast majapidamisest. Avatuks jäid ainult toidupoed ja apteegid ning ühest perest võib sisseoste teha ainult 1 inimene korra päevas (et pole nii nagu meie vabadusvõitleja, kes pakkis oma pere ja muud loomad autosse ja siis hängis kogu kambaga ringi mööda Melbourne erinevaid ostukeskuseid ja poode)
Inimesi väljaspoolt pere ei lubata enam majadesse (koristajad, muruniitjad, basseinipoisid jne).
Juuksurid, kulmu- ja küünesalongid on suletud. Kultuuriasutused, võimlad, ujulad - lukus. Autopesulad suletud. Lõbumajad lukus, ent intiimsed partnerid võimad teiseteist külastada.
Toidupoed tehti pühapäeval tyhjaks. Mina seisin pühapäeva hommikul kui lumehelbeke kosmosest oma kahe koti kassi liiva, kahe tomati karbikese ja mozrella juustu purgiga keset kaost, kus ostukärude kuhjad olid kõrgemad kui mina.....
Mis aga puutub tootmisse, siis nii nagu enamus tööstusi. meie panime oma uksed lukku seniks kuniks. Ma olin isegi päris õnnelik selle otsuse üle ja see otsus iseendast oli kerge - ma saangi natuke puhata ning asju seedida ning töötada tuleviku strateegiatega. Kaks päeva, mis meile anti oma sjad korda ajada, olid hullumeelsus kuubis. Kõik helistasid kõigile, informatsioon oli ja on vastuoluline, kõik oli pidevas muutmises ning küsimusi oli rohkem kui vastuseid. Minu kontori tütarlaps ütles mulle kolmapäeva õhtul, kui silti uksele kleepisime, et oleme suletud kuni edasise teada-andeni, et tal oli selja taga kaks elu raskeimat tööpäeva ning teab täpselt nüüd kuidas mina tunnen end iga päev, peale lendamist kuuel orbiidil korraga ning omades kümmet kätt, kaheksat jalga, röögatades jooksult numbreid ning arvutada peast sekundi murdosaga ja olles alati vales kohas (et kui jõuad teisele korrusele, siis pead kohe tagasi olema esimesel ja vastupidi või et kui alustad emaili või pangaülekannet, siis alati keegi nõuab sind otsekohest tähelepanu, nii et jätad alustatu pooleli, et siis poole tunni pärast alustada otsast peale seedimisega, et KUHU ME NÜÜD JÄIMEGI)
Täna tean ma vaid nii palju, et me oleme võimelised oma tööga edasi minema, kui teeme valmis covid ohutus plaani ja sellest kinni peame. Samuti peab olema igal töötajal tööandja poolt välja antud eriluba, mis kirjeldab tööülesandeid, mida antud tööline tegema peab. Ma otsustasin , et puhkan nädalakese ja siis võibolla lasen käiku plaani, kus töötame üks töötaja päevas ilma kellegi teisega kokku puutumata ja ilma igasuguste saadetste vastuvõtmise ja väljastamiseta, nikerdades tasapisi meie hotelli kardinaid.
Antonio saab oma installatsioonidega edasi minna tasapisi, tingimusel et ei kylasta eramaju ja et teenindab ainult yhte objekti samal ajal. Temale tegin ohutusplaani juba teisipäeval ja tööluba on ka tehtud, nii et täna on ta esimest päeva tööl uues olukorras. Mul tema pärast üldse muret pole, kuna hüpohondrikuna on ta juba alates märtsist maske kandnud ning desinfitseerib oma käsi ja tööriistu maniakaalselt ilma käskimata.
Nii et minda tegelen hetkel aktiivselt mittemidagitegemisega ja teine päev on käsil. Eile magasin päeva jooksul 3 korda - ULME! - ja sõin ka 3 korda - ULMEM KUI ULME!. Vedasin koerad pikale jalutuskäigule ning siis avastasin mingil hetkel, et mul maski polnudki ees - ma ei teagi, kuidas ma nii udupea olin, kui koeri valmis pakkisin!!!!! Vat siis tegin oma elu parima aja 1 km jooksus tagasi koju lohistades kahte koera järel, sest mitte hirm 200 dollarit trahvi maksta, vaid lihtsalt printsiip, oli see mis mind pani häbi tundma, sest mida iganes ma olen, lammas all vasakus nurgas, ei taha ma olla mingi mõttetu vabadusvõitleja protestimaks protesti pärast.
Ja mõista mõista mis on kõige raskem kogu selle tohuvabohu sees?
REISIMISE KEELD.
Riigist välja saab vaid eriloaga, kui sul on piisavalt tõendatud põhjus.
Aga me ei saa isegi reisida riigi või osariigi piires, nüüdseks isegi mitte kodust kaugemale kui 5 km... Ja kui näljane alati mõtleb pehmest leivast, siis mina unistan päevast kus ma saaksin minna oma lemmik kohvikusse Mount Marthal (20 km) või siis tagaranda 60 km eemal või kylastada Wilson Promontory rahvusparki (200 km eemal) või külastada maastikutulekahjude poolt kahjustatud alasid või mina Tasmaaniasse (mu arm!), Adelaide või Queenslandi........
Kõige rohkem aga tahaks ma lennata Eestisse sel aastal, kus suvi on just just otsakorral ning et kuna see on võimatu, seda rohkem ma igatsen ja täpselt nii ongi .......
Edasi on aga nii, et tagasi ei vaata, vaid ikka loodame parimale homsele! Ehk tänased uudised on paremad kui homsed, ehk kuue nädalaga surutakse viirusepuhang maha ja me saame hakata taastama elu nii nagu me teadsime veebruari lõpus. Ma arvan, et kogu selles jamas on midagi aga meis muutnud, mitmed asjad on osutunud tühiseks (make up näiteks :) ja ebavajalikuks ning ma usun et inimestena tuleme me teises otsas välja paremana!
Aga see kõik tuleb alles siis, kui inimesed hakkavad tegema õigeid asju!
Ja nii kuidas ma ka ei tahaks, ei saa me hetkel isegi ei postkaarti ega kirja Eestisse saata (Eesti pole prioriteet!), ammugi mitte paki saatmisest unistada, nii et ainuke kanal üle merede ja maade jääbki vaid püha internet!
Lähen nüüd tänavanurgale raadiokrapi alla keskpäevaseid uudiseid kuulama, just nii nagu sõjas kombeks kuulda uudiseid rindelt.
Ok, õue ma ei lähe, aga teleka uudistekanali panen käima küll! ...ja siis tegelen aktiivselt mittemidagitegemisega edasi!
Igavuse peletamiseks aga yks kena artikkel tänases uudsite voos:
Kommentaarid
Postita kommentaar