Ma tänan kõiki neid sõpru, kes soovitasid mul mõelda selle peale, et äkki kirjutaks kokku raamatu Minu Melbourne - Petrone Print otsis huvilisi üle maailma.
Tõelise eestlasena istusin ma üle kuu aja kõhtupidi jõemudas kinni, ootasin (inspiratisooni) ja vaatasin (enese sisse), nämmutasin (teemat oma abikaasaga) ja jõllitasin silmad krilli (tühja arvutiekraani), kuniks nädal tagasi tulin ma otsusele sellisele pakkumisele ära öelda!
Kuigi Melbourne on äärmiselt mõnus koht ringi hängimiseks ja (aeg-ajalt) ka elamiseks (jätame täna liiklusejutud vahele!), ei oska ma sellest linnast midagi kirjutada. Ma ikka kirjutaks siis juba ise-enda elust, mis muuseas oleks vist üsna misiganes kohas maakaardil - personaalsel tasemel. Tuleviku kitsemutina on mul ehk hoopis teistmoodi lähenemine ja/või vaatenurk maailmaelule ning ma kohe kuidagi tundsin, et ma ei taha seda tervele Eestile hakata oma tõde kuulutama ja oma elu lahti seletama .... ning ennast siis välja vabandama pärast lugejatele, kellele ma ilmselt tundun lambist napakana.
Teie, mu kaasteelised teate mind kõik isiklikult ja siin blogis ma ei pea peenutsema ega välja munema kuldmune, saan olla mina ise, kõik tuleb jumala süüdimatult südame põhjast, redigeerimata ning muutmata. Ja iseendast terve see blogi ongi ju MINU MELBOURNE läbi kümne aasta - take it or leave it!
Otsus on lõplik. Seekord jätame asja vahele!
Neile, kes ikka veel mind tagant nügivad, annan hea meelega teada, et võite oma energia kulutada selliste teoste peale nagu näiteks MINU KAPA-KOHILA, MINU OISU, MINU JÕGEVA jne jne mis iganes paika te ka koduks ei pea! Ma raudselt haaraks sellise teose lennult ja võtaks iga kirjutaja ees mütsi maha!!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar