Seletuskiri

Kui kõik algusest peale ära rääkida, siis pean alustama sellest, et tunnistan oma süüd müsteerilises kadumises. Ega kadumine ekraanilt pole olnud sihipärane, pigem ikka elust enesest tekkinud. Kokkuvõtvalt ja lühidalt, aega pole olnud ja kui nüüd facebuukist rääkida, siis pole mul esiteks midagi uut maailmale teada anda olnud - olles igav vanainimene, on minu elu olnud piisavalt üheülbaline, nii et fanfaaridel pole põhjust olnud detsibelle põhja lüüa.

Vaikelu nagu ma teadsin, sai minu jaoks otsa kaks aastat tagasi, kui otsustasin ise ettevõtjaks hakata! Võiks täiesti isesesiva blogi luua, kirjutamaks ettevõtja elu kasinast ilust ja kui keegi arvab, et traageldada kardinaid kokku on padjaklubi tubane ja mugav tegevus sukapüksijutu saatel, siis eksite - see on nagu mingi seiklusjutte maalt ja merelt, kaheksakümne päevaga ümber maa! Uskumatu, kuhu ma elu teisel poolel välja jõudsin - eesti loomaarst teeb kängurumaa ilusatele ja rikastele kardinaid ning mis hoopis huvitavam, annab nõu asjahuvilistele ning leiab lahendusi olukordaele, kus keegi teine ei viitsi üldse reageeridagi.

See kõik tähendab seda, et sel ajal kui teised kardinapoed oma otsi koomale tõmbavad, Margit upub kangaste sisse ja ei saa öösiti magada ning keerleb küljelt küljele, sest tegemist vajavate tööde hulk on nii suur, ent tunde päevas nii vähe ja töötajaid, kes suudaksid kvaliteetset tööd teha, neid ei leia ka luubiga.

Juuni keskpaigaks saime valmis oma suurima töö siiani - hotelli kardinad 21 korrusele (esmalt teadsime, et tegu oli 20 korrusega, ent siis lisandus veel korrus ja korterid ja külgehitised jne nii et see venis pikemaks by the hour) Rind kummis pean ma mainima, et saime tööga valmis 1 päev enne tähtaega ja isegi mitte üks kardin tuli tagasi, mis tähendab, et suutsime vältida vigu, mis masstöös on väga lihtsalt tulema! Viimased neli korrust lõpetasime kolmekesi, ikka 40 kardinat päevas, täielikult autopiloodil, ent kogu see töö õpetas meile ikka päris palju - nii tehnilise poole pealt kui ka puht inimliku poole pealt - teades kellega saad lahingusse õlg üla kõrval minna! Poolel teel puu otsa lasin hiina naise lahti, sest viimase kaks nädalat me ainult harutasime tema tehtud soperdised üles ning tegime töö uuesti. Kõige uskumatum on aga fakt, et peale minu keegi ei töötanud ületunde (minu kui ettevõtja tunnid ei ole loomulikult loetud ega ka olulised! nii et kõik need tunnid, mil ma kangast lõikasin, olid justkui uni - tänaõhtused kangarullid olid homsed kardinad nagu mingi võlukepikese abiga!), vaid kogu töö sai tehtud tööaja sees, nii et vägev õppetund tööaja planeerimise kohta!

Kuna me olime nii kiired ja tublid ning täitsime iga kliendi soovi, tuleb meil nyyd lähiajal uus hotelli töö käsile võtta - samad omanikud, järgmine hotell, kaks korda suuremas mahus ning seekord peab mu abikaasa kogu selle kupatuse ka üles sättima.... Nii et ärge lootke minust enam midagi kuulda kuni aprilli lõpuni lol

Aga siis on ju lisaks kõik muud tööd: rahvusraamatukogu VILDIST kardinad, mis olid pikad ja laiad ja kaalusid tonni. Villased kardinad ühele linnaosavalitususele, mis olid veel pikemad ja laiemad ning mis kaalusid KAKS tonni......

Roomates finishijooneni - ja seda finishijoont ma ootasin, sest pidin selle töö enne ära lõpetama, kui lennuki peale lähen!

Need kardinad jäävad ajalukku - ja mitte ainult et pidime kokku õmblema 85 siilu millest igayks oli 9 m pikk ning kangast kokku ca 900 m - vaid sõna otseses mõttes veetsime neid tehes kolm päeva küünarnukkidel ja põlvedel (teiseks päevaks hankisime põlvepadjad!) sest ainuke võimalus saada nonde kardinate pikkus - 8.7 m - paika oli põrandal. Selleks sai kogu tehas ümber paigutatud ja kahele teisele töötajale vabad päevad antud (kuna põranda ja laua ruumi enam polnud). Kardinate liigutamiseks oli kohal kas mu abikaasa või tema abiline, sest meie naiskond neid kardinaid liigutada/pakkida ei suutnud!

Ent siis algas mu lennureis!!!!!!

Tegelikult polnud mul mingit plaani Eestisse sel aastal üldse tulla. Kõik sai alguse ühel ilusal augustikuu hommikul, kui läksin oma uutele prillidele järele. Kuna auto oli juba pargitud, kott uusi prille täis, siis käis peast läbi mõte, et äkki käiks ära ka perearsti juures.

Loomulikult pidin juba maikuuks omale aja kirja panema - sest avalikult ma pole ju siin oma blogis rääkinud oma kergest insuldist pea kaks aastat tagasi - ent pikk lugu lühidalt - iga insuldijuhtum võetakse ette ja algosadeks lahti, leides põhjus, seega olen ka pooleteise aastaga teinud rida uuringuid ja külastanud veel pikema nimekirja spetsialiste ning mai lõpuks oli mul lubatud anda teada, kus ma oma asjadega olen.....

Kuna perearst oli 200 meetrit eemal, siis võtsingi suuna sinna. Minu arst oli kohal, ent ooteaeg pikk. No aga kuna mul ikka on võimalus siia tagasi tulla???? Kui ma juba olen kohal, siis ok, eks ootame!!!!!

Lõpuks oli mul siis aega võtta kätte oma Android ja hakata telefonis surfama. Vaatame siis emailid läbi alustuseks : Ahsoo, hinnalangus liinil Melbourne Tallinn---- hmm..... AHVATLEV!!!!!! Avan pakkumise, VEELGI AHVATLEVAM!

Aga ei, aega pole ju, NO AGA KONTROLLI OMA KALENDRIT!!!!! No ikka aega pole. NO POLE VÄ???? No kaks nädalat ju ikka leiad? KÜMME PÄEVA??????

No nii, sellised asjad juhtuvad, kui sul on liiga palju vaba aega!

Igaljuhul oli mul peale mõningasi kahtlusi - ja veel enne kui doktor mind ette võttis - lennupilet olemas ja siis lõi sabina sisse - JESSAS, MIS MA NÜÜD OMETIGI TEGIN!!!! Otsustasin oma reisi saladuses pidada ning ainuke, kellele lennuplaani saatsin, oli minu õde :) Mulle ju meeldib inimesi üllatada ja seda öelduna, ei hakka ma ka tulevikus oma reisiplaanidest ette teatama, vaid ilmun orbiiti lambist!

Ent siis hakkasid asjad kohe paika jooksma - peale seda saabus email, et meil on EPA kooli kursuse kokkutulek tulemas, ent kuupäev pole lukku löödud. No vaatame, kui veab siis veab, kui ei, siis jääb ka seekord vahele!

Arst andis mulle kõik korras Norras!

Seejärel saabus email, et kokkutulek saab toimuma 23 augustil, mis oli kaks päeva peale saabumist!

Töö juures andsin rahvale teada oma äkkotsusest esmaspäeval, kusjuures see võeti aplausiga vastu. Ja siis hakkasid suured ja kriitilised tööd üksteise järel ära kukkuma/edasi lükkuma augusti lõpust septembri lõppu :)

Jne jne

Kuna samal päeval, kui mina Eesti tee jalge alla võtsin, pidi meie perepea Queenslandi neljaks päevaks tööle minema, siis palusin meie lapsel, et ta looma-aia eest kenasti hoolitseks (no teate ju isegi, teismelise aju ei tööta sellisel lainepikkusel, et peseme kassikopsikud ja täidame värske hakklihaga, tükeldame kanafilee koertele korra päevas, vahetame joogivee ämbris iga jne jne) kuni isa tagasi tuleb, laps oli sellega päri, sest lubasin talle osta lennupileti Austraalia piirides, kuhu iganes ta tahab!

Ent siis pidin ma need villased kardinad enne valmis saama, enne kui oma tapetud kere lennuki peale saan!

Fast forward - aeg ei peatu ja päev jõudis kätte!

Hüvastijätt karvapallidega

26 tunni pärast sülitati mind teises otsas lennukist välja ja nagu ikka, inimesena end sa ei tunne ning ajupoolkerad ning keelekeskus peas on kõik sassis!

Esimesed 5 kilomeetrit järgmisel päeval sõitsin muidugi vasakul pool kuniks üks auto vastassuunast lähedes ning tõi mu maa peale tagasi!!!!

Kiire kümnepäevaku kokkuvõtteks tuleb taaskord kogeda, et mitte midagi või mitte keegi pole muutnud! Seekord otsisin ma üles inimesed, kellega mul pole õnnestunud eelmiste käikude aja kokku saada, nii et palun andeks kes seekord jäid vahele!!!!!

Üllatuste tegemine aga mulle meeldib ja see alati annab oodatud tulemuse lol

Ent tagasi kodus, ootas mind ees armastav pere ja topelt koormus tööl, nii et sellest hetkest saati pole mul hoo ega hoobi vahet ning ainult võtab kukalt kratsima, kust leida see lisaminut või kaks iseendale? Ma olen ilmselt olnud hooletu ja unustanud inimeste sünnipäevad, pole laikinud feissbuukis nii palju kui mulle meeldiks ning elan täiesti teadmatuses enamuses maailmaasjadest.

Welcome back!

Aga kodu on endiselt paik, millest eal küllalt ei saa ja kuhu ma endiselt igal õhtul jõudes tunnen KOHALEJÕUDMIST ja nii juba pea KÜMME AASTAT! See maja, need koerad, nood kassid ja eelkõike, kaks inimest kellega me seda kõike jagame, kuidas ma suudaksin ilma nendeta? Meie kolm oleme endiselt kui õed tihedad ning alati oleme üksteise jaoks olemas.