Kõik on nii nagu vanasti - kes käib tööl, kes koolis ja kes on kodus cute....
Ainult selle tööga on nii, et aina rohkem uksest /aknast sisse tuleb ja aina rohkem gaasipedaali tuleb vajutada.
Tänasel hommikul otsustasin end premeerida vaba päevaga (mis on esimene vaba päev kolme kuu jooksul). Ja mitte et mul äkki oleks töö otsa saanud, vaid peale eilset maraton tööd, lihtsalt keha vandus alla ja otsustas igast kohast valutada ning anus päeva iseendale......
Meil on olnud hiljuti uskumatud projektid käsil ning nagu ikka kardinamaailmas, on kõik äärmiselt oluline, võitlus elus ja surma peale ning aeg loeb..... Siiani ikka olen arvanud, et kõik mis on tegu tervise ja toiduga, võib olla midagi sellist, mis vajab kiiret mõtlemist, väledaid käsi ja karme otsuseid, ent ülla! ülla! - kardinamaailm paneb kõigile maailma probleemidele pika puuga ära!
Kuna mina olen toitumisahelas yks viimaseid lülisid suur-projektides, siis enamasti ei tea ma kogu eelnevat tõde (kes on klient, mis on toimunud selle projektiga, kui kaua on see kerinud, kes valis kangad ja millal kangas saabus ning kes tegi disaini puutuvad otsused jne jne jne). Mulle tuuakse kangas lauale (tavaliselt palvetan et kanga kogus on õigesti arvutatud!)ja kui veab, siis mingi toetav dokumendi patakas ka. Ning siis läheb kiireks!
Hiltoni hotelli projekti juht näiteks andis meie kliendile NÄDALA et 34 komplekti kardinaid valmis saada. Iseendast poleks ju hullu, võtaks jalad kõhu alt välja ja teeks ära - ent Hilton pole meie ainus projekt mida me oleme väravas kase najal oodanud - meil pole isegi aega värava suunas vaadata!
Üks neist kardinaist oli midagi sellist, mis võttis kõigil asjassepühendatutel kukalt kratsima - kardin pidi jälgima trepiastmeid ehk siis täpselt välja arvestatud /lõigatud (isegi see poleks nii hull lugu, kui meil oleks mingigi arvestatav diagramm lisatud - nii kui sellele silma peale viskasin, teadsin, et diagramm on vale, sest matemaatika alt ei vea ning liitmistehted on ühed lihtsamad tõestamaks et 1 + 1 pole 3....) Igaljuhul kardinad said valmis õigeks ajaks, väljalõigatud kardinad tulid tagasi, diagrammi muudeti NELI korda, pakkusin neile isegi välja võimaluse, et mu abikaasa võiks minna ja teha mõõtmised vastavalt, ent kuidagi päeva lõpuks sai keegi õiged detailid paika ning uus kardin üleöö valmis meisterdatud! Ja see polnud miski pisiki 5 meetri laiune kardin, vaid ikka paarkümmend jooksvat meetrit.
Ja siis oli meil käsil ilus kardin, mis oli ühes tükis, 54 meetrit lai ja 4.5 meetrit kõrge...... selline ilus 243 ruutmeetrit valmis kujul..... Klient polnud isegi kindel, et see teostatav on. Ent ära me tegime, võttis aega kolm päeva - esimesel päeval lõikasin kanga valmis (18 kanga tükki, igayks 3 meetrit lai ja 4.8 m pikk) ning hakkasime otsast neid kokku õmblema thsikkidega, tassides ühe tüki korraga õmbluslauale, nii et iga järgmine tükk sai lisatud eelmistele one by one... Järgmine päev oli mul au töötada kahe mehega, kel mõlemal kogemust aastakümneid - üks neist jätkas kangasiilude kokku panemist ja minu abikaasa aitas oma korda meistermeest, sest kangahunnik oli üüratu ja raske.
Kui 54 meetrit kangast koos, siis panime kõik oma töö lauad kokku ´- me saame oma laudu sõidutada ja kokku/lahku panna mil iganes viisil, kuna nad kõik on valmistatud nagu lego, igaüks klapib kokku ja neil on rattad all, nii et rallime lauad õiges konfiguratsioonis paika, lukustame rattad ning töö võib jätkuda! Ja siis oli meilkõigil kolmel tööd ja me olei ikka kuradima hea tiim - üks lõige korraga, mina triikisin õmbluse tasaseks, poisid märkisid ja triikisid maha allserva (natuke kohmakad nad ju oli triikraua, joonlaua ja nööpnõeltega!), aega läks aga valmis ta sai. Siis tuli monstrum taas tagasi saada masina ette, korralikult kokku volditud, et alläär masinast valutult läbi lasta ning hoida silm peal, et nööpnõelad kangast ei kahjustaks. Igal juhul oli meil pealelõunaks monstrum taastagasi laua peal, kui me siis järgmised neli tundi märkisime maha kardina pikkust, ikka üks siil korraga...... Tunne oli nagu oleks taaskord sünnitusabi- ja günekoloogia eksamiga ühele poole saanud.
Ja siis jätsime monstrumi nädalaks ootama järgmist etteastet. Ent selleks pidime ära ootama, kuniks meie meister õmblejanna saabub tagasi 5 nädalaselt puhkuselt Kreekast. Ning loomulikult lasus temal kui puhanud tütarlapsel au panna külge kardina pael ning et see valutult tehutd saaks, vedasime õmblusmasina laua juurde, sest taaskord, sa ei saa käituda 243 ruutmeetriga ülearu vallatult, vaid ikka tasa ja targu ilusasti kangast lappides ja voltides.
Valmis ta sai ja ma ei oska isegi mõelda, kui palju see kardin lõpuks kaalus - see nõudis kolme mehe pingutust vedada monster meie majast aplausi saatel välja!
Ma võin ju kardinate teemat jätkata, ent päeva lõpuks otsustavad kaadrid kogu asja! Mul on nüüd kontoris tütarlaps, kes hoiab silma emailidel ning vastab agaralt telefonikõnedele. Mina saan siis rahus tööd teha allkorrusel. Kuna mu esiviiuldaja oli juba kokku leppinud puhkuse Kreekas ning teine (kes arvab ka muide et on esimene viiul meie kvartetis!) pidi minema 6 nädalaks maailma turneele siis kui Kreeka tshikk tagasi tuleb siis palkasin ettenägelikult neli kuud tagasi ühe uue daami, kel olevat 30 aastat kogemust õmblusalal, et mul vähemalt oleks keegi, kes suudaks mingil määralgi vähendada negatiivset mõju, mis isegi ühe inimese eemalviibimine kaasa toob. Koolitasime siis selle daami enda arvates välja, keskendudes käsitsi tehtavatesse kardina voltidesse... Õppisin selle ise ka selgeks möödaminnes, ei midagi hullu, üks volt / kaks ümblust = ca 30 sekundit.....
Peale 2 kuud harjutusi iseseisvaks eluks ( mingil ajal saime aru, et lõikamise, triikimise ja igasuguse raskuste teisaldamisega see daam hakkama ei saa, seega pühendusime siis ainult sirgele masinaõmblusele (fine!) ja voltidele!) sai see daam siis kogu Hiltoni kardinad omale kraesse. Mina kalkuleerisin ja märkisin voldid maha, tema siis tegi ülejäänu. Mingi Tambovi koefitsiendiga said voldid tehtud, ausalt, ise ka ei tea kuidas!
Ja kuna mul oli üks inimene vähem, ent tööd rohkem, siis polegi ime, et ma vedasin kõhu alt välja jalapaarid, millest mul siiani aimugi polnud. Ikka nii et õhtuti lõikasin kangast, hommikul vara valmistasin lõiked ette masinõmbluseks, terve päeva keerlesin vurrkannina tehes mida iganes, et tööd valmis ja pakitud saaks, ikka ilma kohvi või pissipausita, joostes jalad rakku, et siis õhtul uuesti kangast lõikama asuda!
Ning siis saabus mai lõpp ning uus töö: kardinad just valmivale hotelli 20 korrusele. Ca 600 TÜKKI kardinat! Klient loomulikult tahtis sellise arvu kardinaid valmis kahe nädalaga. Tell her she is dreaming!
Pakkusin välja, et las keegi teine teeb pooled neist, kui asjaga nii kiire. Ei, teised ei sobivat! Tegin siis oma ettepaneku ajagraafiku suhtes ja ega ju midagi teha pole - endiselt on meil ainult 4 inimest, kes neid meisterdab, pluss muud tööd nii et jäägem ikka reaalsusesse, baby girls!
Juuni keskpaigaks peaks selle hullumeelse tööga ühele poole saama ja mul on unistus vabast nädalast - saame nöha kas see ka teoks saab!
Ning eile tegime taas erakordse töö: kohaliku staar kasiino mereanni restorani võrk-kardinate paranduse! Kardinad olid tehtud kahest kihist kalavõrgust, ent aja jooksul ülaservast lahti tulnud, meile langes õudus see kõik korda teha! Taaskord mu abikaasa ja seekord meie masinate mehaanik. Antonio valmistas ette - kindlustades võrgu ümber paela - selleks kulus 400 kaablisidet kummalegi kardinale! Ja mina siis lasin võrgud läbi kardinate heavy duty niidiga, tasa ja targu, ikka 5 cm edasi ja 3 tagasi kinnitades iga võrgu aasa edasi-tagasi pistetega. Progress oli aega ja närvesööv, ... to put it lightly!
Töö lõppedes olime kui korstnapühkijad, kuna kardina pael oli kunagi mustaks värvitud ja nüüd see värv siis koorus maha, justkui vulkaaniline tuhk. Loomulikult see levis igale poole ja pea-aegu et tappis meie tuttuue raskekaalu masina, kuna blokeeris kõik selle osad, ning sellepärast kutsusime välja mehhaaniku - ja mitte ühe, vaid KAKS korda - kes otsustas jääda, ning toitis ja poputas masinat, sel ajal kui mina kalavõrke masinast läbi ajasin. Milline unelmate tiim, meid vist küll mingi raskus ei murra - nii et esmaspäeval võib klient rõõmust lakke hüpata ning seda tehes ka soolase arve möödaminnes ära maksta :D
Ent kõike eelpool kirjutatud, ei ole midagi uut siinpool sood: laps jätkab vapralt viimast aastat keskkoolis, käib agaralt jalka trennis ja mängib nüüd klass kõrgemas naisteliigas, endiselt tahab saada politseinikuks ning kui tal aega on teismelise kibekiire elu ning probleemide seas, siis hoiab kodu korras ning tuleb ka mulle töö juurde appi!
Esmeralda endiselt kamandab kõiki ning majapidamine tiksub tema metronoomi rütmis. BooBoo on maailma armastusväärseim poissmees ja minu kaisuloom ning raudselt maailma esi rohutirts (kui mina istun diivanil, siis BooBoo tuleb joostes koridorist ja hüppab ÜLE MINU PEA, maandudes minu süles - tehke järgi, eriti kui teil on krokodillilaadsed masajalad!)
Prints on Prints on Prints.
Anna aga avastas peale 3 aastat meie majas, et väljaspool tagaust on ausõna - täiesti uus maailm, ning on asunud seda avastama ja nautima! Ja olles tõeline kuninganna Anna, teeb ta seda sellise väärikusega, et pane imeks: koputab uksele, kui tahab tuppa tagasi ja palub peanoogutusega, kui õue tahab. Endiselt maailma parim loom, ei mingeid segadusi ja pahandusi või sekelduselaadseid üritusi!
Mis aga puutub meisse kahte igavasse vanainimesse, siis ikka edasi ja mitte kunagi tagasi! Alati koos, ka kõige pikema ja nõudlikuma päeva lõpus, alati hea meel kui teineteist näeme ning alati teades, et mis iganes ka ei juhtuks, oleme teineteisele toeks. Those are little things what makes the world!
Ainult selle tööga on nii, et aina rohkem uksest /aknast sisse tuleb ja aina rohkem gaasipedaali tuleb vajutada.
Tänasel hommikul otsustasin end premeerida vaba päevaga (mis on esimene vaba päev kolme kuu jooksul). Ja mitte et mul äkki oleks töö otsa saanud, vaid peale eilset maraton tööd, lihtsalt keha vandus alla ja otsustas igast kohast valutada ning anus päeva iseendale......
Meil on olnud hiljuti uskumatud projektid käsil ning nagu ikka kardinamaailmas, on kõik äärmiselt oluline, võitlus elus ja surma peale ning aeg loeb..... Siiani ikka olen arvanud, et kõik mis on tegu tervise ja toiduga, võib olla midagi sellist, mis vajab kiiret mõtlemist, väledaid käsi ja karme otsuseid, ent ülla! ülla! - kardinamaailm paneb kõigile maailma probleemidele pika puuga ära!
Kuna mina olen toitumisahelas yks viimaseid lülisid suur-projektides, siis enamasti ei tea ma kogu eelnevat tõde (kes on klient, mis on toimunud selle projektiga, kui kaua on see kerinud, kes valis kangad ja millal kangas saabus ning kes tegi disaini puutuvad otsused jne jne jne). Mulle tuuakse kangas lauale (tavaliselt palvetan et kanga kogus on õigesti arvutatud!)ja kui veab, siis mingi toetav dokumendi patakas ka. Ning siis läheb kiireks!
Hiltoni hotelli projekti juht näiteks andis meie kliendile NÄDALA et 34 komplekti kardinaid valmis saada. Iseendast poleks ju hullu, võtaks jalad kõhu alt välja ja teeks ära - ent Hilton pole meie ainus projekt mida me oleme väravas kase najal oodanud - meil pole isegi aega värava suunas vaadata!
Üks neist kardinaist oli midagi sellist, mis võttis kõigil asjassepühendatutel kukalt kratsima - kardin pidi jälgima trepiastmeid ehk siis täpselt välja arvestatud /lõigatud (isegi see poleks nii hull lugu, kui meil oleks mingigi arvestatav diagramm lisatud - nii kui sellele silma peale viskasin, teadsin, et diagramm on vale, sest matemaatika alt ei vea ning liitmistehted on ühed lihtsamad tõestamaks et 1 + 1 pole 3....) Igaljuhul kardinad said valmis õigeks ajaks, väljalõigatud kardinad tulid tagasi, diagrammi muudeti NELI korda, pakkusin neile isegi välja võimaluse, et mu abikaasa võiks minna ja teha mõõtmised vastavalt, ent kuidagi päeva lõpuks sai keegi õiged detailid paika ning uus kardin üleöö valmis meisterdatud! Ja see polnud miski pisiki 5 meetri laiune kardin, vaid ikka paarkümmend jooksvat meetrit.
Ja siis oli meil käsil ilus kardin, mis oli ühes tükis, 54 meetrit lai ja 4.5 meetrit kõrge...... selline ilus 243 ruutmeetrit valmis kujul..... Klient polnud isegi kindel, et see teostatav on. Ent ära me tegime, võttis aega kolm päeva - esimesel päeval lõikasin kanga valmis (18 kanga tükki, igayks 3 meetrit lai ja 4.8 m pikk) ning hakkasime otsast neid kokku õmblema thsikkidega, tassides ühe tüki korraga õmbluslauale, nii et iga järgmine tükk sai lisatud eelmistele one by one... Järgmine päev oli mul au töötada kahe mehega, kel mõlemal kogemust aastakümneid - üks neist jätkas kangasiilude kokku panemist ja minu abikaasa aitas oma korda meistermeest, sest kangahunnik oli üüratu ja raske.
Kui 54 meetrit kangast koos, siis panime kõik oma töö lauad kokku ´- me saame oma laudu sõidutada ja kokku/lahku panna mil iganes viisil, kuna nad kõik on valmistatud nagu lego, igaüks klapib kokku ja neil on rattad all, nii et rallime lauad õiges konfiguratsioonis paika, lukustame rattad ning töö võib jätkuda! Ja siis oli meilkõigil kolmel tööd ja me olei ikka kuradima hea tiim - üks lõige korraga, mina triikisin õmbluse tasaseks, poisid märkisid ja triikisid maha allserva (natuke kohmakad nad ju oli triikraua, joonlaua ja nööpnõeltega!), aega läks aga valmis ta sai. Siis tuli monstrum taas tagasi saada masina ette, korralikult kokku volditud, et alläär masinast valutult läbi lasta ning hoida silm peal, et nööpnõelad kangast ei kahjustaks. Igal juhul oli meil pealelõunaks monstrum taastagasi laua peal, kui me siis järgmised neli tundi märkisime maha kardina pikkust, ikka üks siil korraga...... Tunne oli nagu oleks taaskord sünnitusabi- ja günekoloogia eksamiga ühele poole saanud.
 |
| Paitades monstrumit, mis ootab järgmist etteastet! |
Valmis ta sai ja ma ei oska isegi mõelda, kui palju see kardin lõpuks kaalus - see nõudis kolme mehe pingutust vedada monster meie majast aplausi saatel välja!
Ma võin ju kardinate teemat jätkata, ent päeva lõpuks otsustavad kaadrid kogu asja! Mul on nüüd kontoris tütarlaps, kes hoiab silma emailidel ning vastab agaralt telefonikõnedele. Mina saan siis rahus tööd teha allkorrusel. Kuna mu esiviiuldaja oli juba kokku leppinud puhkuse Kreekas ning teine (kes arvab ka muide et on esimene viiul meie kvartetis!) pidi minema 6 nädalaks maailma turneele siis kui Kreeka tshikk tagasi tuleb siis palkasin ettenägelikult neli kuud tagasi ühe uue daami, kel olevat 30 aastat kogemust õmblusalal, et mul vähemalt oleks keegi, kes suudaks mingil määralgi vähendada negatiivset mõju, mis isegi ühe inimese eemalviibimine kaasa toob. Koolitasime siis selle daami enda arvates välja, keskendudes käsitsi tehtavatesse kardina voltidesse... Õppisin selle ise ka selgeks möödaminnes, ei midagi hullu, üks volt / kaks ümblust = ca 30 sekundit.....
 |
| Ma ei tea eestikeelset kardina sõnavarast absoluutselt ning ma ei tea ka kas sõna kardinavolt üldse ongi sõna? Igal juhul peaks tulemus tulemata meelde midagi sellist, mis pildi on ja et see kõik teoks saab, pead enne tegelema natuke matemaatikaga, et arvestada välja kui palju kangast läheb volti ja kui palju voltide vahele, igal juhul peavad kõik voldid ja vahed olema identsed. Kui oled voldid maha märkinud, siis vusritad masinaga voldi kinni ning siis käsitsi voldid voldi kolmeks ning lisad ristõmbluse ülemisse otsa ja pigistusõmbluse allaotsa. Iseendast on selline kardina stiil suht moest väljas ja oma klientidele ma ealeski midagi sellist ei soovita! |
Peale 2 kuud harjutusi iseseisvaks eluks ( mingil ajal saime aru, et lõikamise, triikimise ja igasuguse raskuste teisaldamisega see daam hakkama ei saa, seega pühendusime siis ainult sirgele masinaõmblusele (fine!) ja voltidele!) sai see daam siis kogu Hiltoni kardinad omale kraesse. Mina kalkuleerisin ja märkisin voldid maha, tema siis tegi ülejäänu. Mingi Tambovi koefitsiendiga said voldid tehtud, ausalt, ise ka ei tea kuidas!
Ja kuna mul oli üks inimene vähem, ent tööd rohkem, siis polegi ime, et ma vedasin kõhu alt välja jalapaarid, millest mul siiani aimugi polnud. Ikka nii et õhtuti lõikasin kangast, hommikul vara valmistasin lõiked ette masinõmbluseks, terve päeva keerlesin vurrkannina tehes mida iganes, et tööd valmis ja pakitud saaks, ikka ilma kohvi või pissipausita, joostes jalad rakku, et siis õhtul uuesti kangast lõikama asuda!
Ning siis saabus mai lõpp ning uus töö: kardinad just valmivale hotelli 20 korrusele. Ca 600 TÜKKI kardinat! Klient loomulikult tahtis sellise arvu kardinaid valmis kahe nädalaga. Tell her she is dreaming!
Pakkusin välja, et las keegi teine teeb pooled neist, kui asjaga nii kiire. Ei, teised ei sobivat! Tegin siis oma ettepaneku ajagraafiku suhtes ja ega ju midagi teha pole - endiselt on meil ainult 4 inimest, kes neid meisterdab, pluss muud tööd nii et jäägem ikka reaalsusesse, baby girls!
Juuni keskpaigaks peaks selle hullumeelse tööga ühele poole saama ja mul on unistus vabast nädalast - saame nöha kas see ka teoks saab!
Ning eile tegime taas erakordse töö: kohaliku staar kasiino mereanni restorani võrk-kardinate paranduse! Kardinad olid tehtud kahest kihist kalavõrgust, ent aja jooksul ülaservast lahti tulnud, meile langes õudus see kõik korda teha! Taaskord mu abikaasa ja seekord meie masinate mehaanik. Antonio valmistas ette - kindlustades võrgu ümber paela - selleks kulus 400 kaablisidet kummalegi kardinale! Ja mina siis lasin võrgud läbi kardinate heavy duty niidiga, tasa ja targu, ikka 5 cm edasi ja 3 tagasi kinnitades iga võrgu aasa edasi-tagasi pistetega. Progress oli aega ja närvesööv, ... to put it lightly!
Töö lõppedes olime kui korstnapühkijad, kuna kardina pael oli kunagi mustaks värvitud ja nüüd see värv siis koorus maha, justkui vulkaaniline tuhk. Loomulikult see levis igale poole ja pea-aegu et tappis meie tuttuue raskekaalu masina, kuna blokeeris kõik selle osad, ning sellepärast kutsusime välja mehhaaniku - ja mitte ühe, vaid KAKS korda - kes otsustas jääda, ning toitis ja poputas masinat, sel ajal kui mina kalavõrke masinast läbi ajasin. Milline unelmate tiim, meid vist küll mingi raskus ei murra - nii et esmaspäeval võib klient rõõmust lakke hüpata ning seda tehes ka soolase arve möödaminnes ära maksta :D
Ent kõike eelpool kirjutatud, ei ole midagi uut siinpool sood: laps jätkab vapralt viimast aastat keskkoolis, käib agaralt jalka trennis ja mängib nüüd klass kõrgemas naisteliigas, endiselt tahab saada politseinikuks ning kui tal aega on teismelise kibekiire elu ning probleemide seas, siis hoiab kodu korras ning tuleb ka mulle töö juurde appi!
Esmeralda endiselt kamandab kõiki ning majapidamine tiksub tema metronoomi rütmis. BooBoo on maailma armastusväärseim poissmees ja minu kaisuloom ning raudselt maailma esi rohutirts (kui mina istun diivanil, siis BooBoo tuleb joostes koridorist ja hüppab ÜLE MINU PEA, maandudes minu süles - tehke järgi, eriti kui teil on krokodillilaadsed masajalad!)
 |
| Esmeralda ja Antonio armulugu - kes suudaks neid lahuta! |
 |
| Sügisene häng |
Prints on Prints on Prints.
Anna aga avastas peale 3 aastat meie majas, et väljaspool tagaust on ausõna - täiesti uus maailm, ning on asunud seda avastama ja nautima! Ja olles tõeline kuninganna Anna, teeb ta seda sellise väärikusega, et pane imeks: koputab uksele, kui tahab tuppa tagasi ja palub peanoogutusega, kui õue tahab. Endiselt maailma parim loom, ei mingeid segadusi ja pahandusi või sekelduselaadseid üritusi!
 |
| Printsess herneteral |
Mis aga puutub meisse kahte igavasse vanainimesse, siis ikka edasi ja mitte kunagi tagasi! Alati koos, ka kõige pikema ja nõudlikuma päeva lõpus, alati hea meel kui teineteist näeme ning alati teades, et mis iganes ka ei juhtuks, oleme teineteisele toeks. Those are little things what makes the world!
Kommentaarid
Postita kommentaar