Hingetõmbeta ja peadpööritav jõuluhullus

... on käimas kõige otsesemas tähenduses!

Tegelikul algas sel aastal jõulutrall juba augustis ja sellest saadik pole olnud hoo ega hoobi vahet, ainult natuke vaheldust ning teistmoodi tralli kui kaks eestlast meie majja koos kangastelgedel kootud triibuvaiba, kahe Virmalise tordi ja kommilaadungiga maandusid - aga see on teine lugu, mis alles pooleli!

Ja ikka paneb mind pead kratsima, et kuidas on saanud kardinad ja muud aknakatted nii oluliseks osaks jõuludeks, et pere ja muud loomad jäävad kõik tahaplaanile ning koosolemise tunne pole enam oluline????

Meil on gaasipedaal põhjas, et teha kõik õnnelikuks, veetes lõputuid tunde tehases või lennates mööda linne ja maad ringi neid üles pannes!

Meie tööstuslinnakus on 27 väikest tehast ja uskuge või mitte, aga mina olen ainuke, kes on näinud millega tehas number 6 tegeleb - pakivad öösiti mingeid võileibu vms - sest mina olen aiuke kogu ülejäänud seltskonnast, kes on öisel ajal kohal. Koguni nii kohal, et ühel keskööl, kui kodus surmaund magasin, helistas keegi meeshääl ja teatas, et tema on tehasest number 1 ja arvab, et jättis vist ukse lukustamata, kas äkki  saaks üle õue kõndida ja kontrollida - mina siis vastu, et kahjuks ma olen kodus voodis 20 km eemal + siis see mees avaldas imestust, et mul tegelikult ka kodu on, sest tema arvas, et MA ELANGI TEHASES KUNA MU AUTO ON ALATI PARGITUD TEHASE ETTE, MIS IGANES KELLA-AJAL!!!!!!! 

Päris karm tõde!!!????!!!!!

On hommikuid, kus ma ajan end kell 3 üles, istun autorooli kell 4 (peale selle, kui olen kell 3.30 hommikul laviini emaile teele saatnud - no ainult tuleviku hull kitsemutt saadab tööemaile sellisel tunnil!) ja olen töö juures 4.15.... ja siis on mul kaks tundi iseendale, et hinnapakkumistega tegeleda, kõik päevaks valmis panna ja organiseerida ning kui tshikid kell 6. 30 saabuvad, siis anda aga aole tuld! Ja me räägime taaskord kardinaste, mitte lüpsilehmadest või leivatehasest.....


On õhtuid, kus ma panen tehase ukse enda järel kinni kell 9 õhtul ja kui koju jõuan, siis kõnnin joonelt dushi alla ning sealt joonelt voodisse, kuhu kukun surnuna ning selleks ajaks kui mu abikaasa oma päevatöölt naaseb, olen mina juba koomas.

Me oleme endiselt probleemivabas abielus, sest me isegi ei kohtu enam silmast silma (ainult tehases, kui Antonio tuleb karidnaid ja vidinaid kaubikusse laadima), sest üks meist alati magab, kui teine end kuidagi püsti hoiab. Mina olen varajane lind, Antoni hiline algaja, mina kustun vara ja tavaliselt olen enne juba soss, kui kaasa koju saabub.....

Õnneks on meie laps äärmiselt tubli - hoiab kodu keskmises korras ja sekeldab looma-aiaga ning ei nõua igapäevaselt kodus valmistatud kolmekäigulist õhtusööki, vaid korraldab endale midagi ise, sest vähemalt püüame külmkapi süüa täis hoida sellisel hullumeelsel ajal, et vähemalt koerad-kassid-laps oleks söödetud....

Tehases aga ajan rida saksa täpsusega - ja ikka ajast ees - kõik järgmise nädala kardinad peavad valmis olema sellel nädala, kõik lõikeplaanid koostatud ette - lõikamisest oleneb kogu tootmise sujumine - ning ei ole siin midagi viimase hetke rabelemist. Isegi oma abikaasa munad lõikan maha natsilikult külma südamega, kui ta hiljaks kipub jääma või jalgu järel lohistama - ei anna armu ei endale, ega talle ega üldse kellelegi teisele!

Peale seda kui augusti alguses üks kreeka tshikk läks paremale töökohale kuskile kontorisse ning lahkumise päeval ennustades, et me ilma temaga karile sõuame,  on meie väikeses kollektiivis toimunud aga pööre hoopis paremusele - tuli välja, et see tshikk olimeile kõigile koormaks ja nüüd on kõik ülejäänud  - peale ühe! - nagu sordiini alt vabanenud ja teevad rõõmsat tööd ning sellise entusiasmiga, et anna ainult ette, mitte miski pole probleem ega liiga raske!

See tshikk, kes aga õnnetuna maha jäi (sest ta peab nyyd ainult inglise keeles suhtlema, sest tema kreeka keele kaaslane lahkus ning enam pole meie esimene keel kreeka ning enam ei käi jutt ainult Kreekast ja kreeka söögist/ muusikast/ kultuurist/ moest ega laulda oode Kreekale!) - selle panin ka ühel päeval paika, sest mulle sai villand, kuidas aja jooksul hakkasin ma teda nagu talla külge kleepunud s... kaasa lohistama, sest nii nagu ma ma talle motivatsiooni vestluse käigus ütlesin, kõik mida ma tahan sinult, et kella 8 hommikul kuni kella 3 pealelõunal (sel tshikil on sellisel kellajal töö) sa ei istu oma telefonis, ei lohista jalgu taga, kuulad ja pöörad tähelepanu, küsid üle kui kindel pole, ning kui seisad mõõdulindi teises otsas, siis liigud minuga ühes tempos kaasa, mitte ma ei pea sind koos lindiga kaasa lohistama!!!!!  Nädal aega mossitamist ja vaikust, mis järgnes ajas meid kõiki ülejäänuid naerma, ent kuidagiviisi ajas see neiu jalad kõhu alt välja ja nüüd vaikides püsib tempoga kaasas!

Minu abikaas tundub olema endiselt aga ainuke mees Melbournes, kel kuldsed käed. Ja mitte ainult, järgmine nädal näiteks töötab ta esmaspäeval Queenslandis, teisipäeval lendab sealt koju, kolmapäeval Sheppartonis keset osariiki, neljapäeval Morningtoni poolsaarel ja reedel Daylesfordis, nii et Melbourne jääb täiega vahele. Kui mina peaks tirima lahtikäiva voodi oma kontorisse, siis temal peaks magamiskott kaubikus olema, või mis?

Ja nii mööduvadki nädalad lennates, kogu tähelepanu läheb  sadadele meetritele kangastele. Juuksed on väljakasvanud, kulmud puhmas, käed surevad öösiti, õlad kanged, jalad õhtuti paistes ja  uskuge mind, klaasikesest veinist ei taha isegi mõelda!


Ja kui teile kõigile tundub, et ma olen teid ülbelt kõrvale lükanud, siis see mitte pole johtunud ülbusest, vaid praktiliselt olukorrale lähenedes ning talupoja mõistust kasutades, olen ma kõik ülejäänud pannud ootereziimile kuni jõuluhullus siinmail saab ükskord otsa!

Elame veel! ... loodetavasti!

Kommentaarid