Tere Kevad!

1. september  on kevade algus!!!!


 .... ja minu jaoks on iga-aastane jõuluhullus alanud!

Meie peres ei tähenda jõuluhullus muidugi aja kulutamist ostukeskustest kingi jahil, vaid ikka ja alati, minu jaoks üheksandat aastat endiselt kardinaid, ruloosid, luuke ja mida iganes!!

Juuli oli tavatult vaikne meie kardinatehases. Tuli välja, et kogu kardinatööstus lasi puusa lõdvaks, sest kangrud Euroopas olid suvepuhkusel ning lumepalli efektina jõudis see ka Austraaliasse, kus tööd olid ootele pandud, oodates valget laeva kangastega. No oli minulgi paar päeva, kus panin kontori ukse lukku kell 3 pealelõunat ja läksin koju!

...ent seisin ma seal väravas kase najal, rätt nutsakuks pihku surutud ja vaatasin teele..... kui siis Augusti alguses hakkas kangast saabuma sadades meetrites!!! Igast suunast, igas värvis, igas mõõdus!


Augusti keskpaigast on kangalaviin meid enda alla matnud, elu on tagasi normaalne, ehk siis teen 14 tunniseid  päevi ilma hetkeksi peatumata ja loomulikult palagi söömata, lennates terve pika päeva vaid hommikuse kange kohvi najal. Isegi pissipeatuseks aega pole! Ühel õhtul kui kaasaga samal ajal koju jõudsime, spurtisime me mõlemad vetsu suunas, kumbki teisest üle karjudes, et pole hommikust saadik vetsus käinud - võisteldes kumb ennem potile jõuab! Võitja nimi pole oluline, ent mu kaasa arvas, et minul vabandust pole - mul ilus ja korralik kemps töö juures olemas - arusaamatuks jääb, et kuidas siis ei leia 30 sekundit oma jaoks???? Aga no vat - ei leia!!!

Ja mitte ainult kangad, vaid ka uued kliendid ründavad massidena, nagu oleks kuskilt mingi värav avatud - sisekujundajad lendavad parves peale, kõigil suured projektid käsil.



Loomulikult võtavad oma aja draamad argielus, näiteks kui üks tütarlaps otsustas lahkuda kergemale tööle, või kui kõik meie kolm triikrauda lakkasid töötamast ühe päeva jooksul või kui üks õmblusmasinatest hakkas pisteid vahele jätma või  kui teine tütarlastest lendas Inglismaale, sest isa oli suremas ning kui isa endiselt vaakus 6 nädalat hiljem, siis otsustas tütarlaps tagasi koju tulla ja kaks päeva hiljem isa andis alla, ja siis lendas tütarlaps tagasi Inglismaale, seega on olnud meie read hõredamad kui tavaliselt ning ülejäänud on olnud vaheldumisi gripiga maas, v.a mina! Lisaks saime omale kaela koletu 100 % polüester kanga, mis polnud triigitav, ega töödeldav ning jäi kinni igale poole, seega kõndisime viimase nädala  nagu munakoortel, kikivarvul ja väljasirutatud kätega, kandes seda kangast (mida oli kokku 170 meetrit...) nagu kass poegi, suurima ettevaatusega, et jumala eest mitte midagi kuskil ei riivaks. Me isegi hakkasime sosistades rääkima, sest tundus et tavaline hääl ka nakkuks sellesse kangasse....  Igal juhul reedel saime selle tööga ühele poole ja kui kunagi seda kangast (mis oli kohale lennutatud Portugalist muide!) peaks tänaval kohtama, siis keerame pea ära ja teeskleme, et ei tunne!

No nii, ja kogu selle ilu peale saabuvad peatselt ka kaks kevadlindu Eestist(Kasekese kommid ja Kalevi  shokolaad included). Me pole jõudnud eriti midagi ettegi valmistada, ent nende kahe linnuga on lood nii, et nende jaoks pole üldse oluline muru kõrgus või kulmukaare kuju, nemad on vanad lahinguvennad, kes saabuvad siia minu kutsel ja (egoistlikult) minu pärast!

Ja isegi kui ma maaliksin hetkel kaski valgeks või peaksin viimase hetke dieeti/hoiaksin kõhtu sees - hobusenägu jääb hobusenäoks!


Kodus aga on endiselt kõik nii nagu alati - loomaaed valitseb!


Nüüd aga kuulmiseni..... võibolla jõuan ma kirja panna rindereportaazi vanade lahingukaaslastest kevadlindudega, võibolla leiab hetke vahepeal mõne uudise kribamiseks .... ent kui te ei kuule must pikka aega, siis teadke, et olen mattunud kangaste alla ja närin end selles hoolega läbi! Ühe sõbrannaga juba leppisin kokku kohtingu jaanuariks, sest enne seda minusugusel töötaval tütarlapsel aega lihtsalt pole!

Ciao!


Kommentaarid