Kahjuks on meie pere näol tegu äärmiselt ebapraktiliste inimestega.
Nimelt oli meie äärmiselt ebapraktiline pere jõudnud sinnamaani, et vaja oli tingimata teine koer hankida - ehk siis tegelikult tahtsime seltsikoera Esmeraldale, kuna ponnista kui palju tahad, meie päevad venivad tööl aina pikemaks ning tore oleks kui peale kasside oleks Esmeraldal veel keegi, kelle kandu hammustada, sokke jalast rebida ning pori sees mütata... Ja sellega seoses täitusk ka meie perepea unistus kahes keeshondist, sest mitte ainult mina ja Karina, vaid isegi vist tema kõige rohkem, oleme silmini armunud sellesse tõusse!
Isa Antonio oli taaskord istunud öötunnid arvutis, lisaks kassipiltide vaatamisele (ma loodan vähemalt! lol) võtnud ühendust ka koerakasvatajatega Lõuna Austraaliast ning leidnud pooleteise aastase poisslapse, kes vajas uut kodu. Aga ebapraktilise/secondhand perena meie ju alati korjame üles kõik, mis ripakil ja nii sai interneti teel kokku lepitud, et anname sellele koerale uue kodu ja perekonna! Koer, BooBoo, oli kutsikana valitud näitusekoeraks, ent suuremaks kasvades selgus, et näitustel temast tegijat ei saa - koer olla natuke liiga kõrget kasvu ning x jalad olevat iluviga millega ta iial ühelegi poodiumile ei jõua.... Aga meie ebapraktiline/secondhand/iludusvõistlustel mitteosalev pere leidis, et ongi hea põhjus saada omale just x-jalg majja :D
Ok, pikk jutt sitt jutt! Tegin abikaasale ettepaneku, et ok, ma siis lähen toon koera ära, sest vaadates kalendrit ja töögraafikut, võib juhtuda, et koerale järgi minna saab tema alles veebruaris 2018..... või ka hiljem....
Kui ma Karina eelmisel reedel koolist peale võtsin, ootas meid ees 350 km sõitu öösse. See oli natuke alla poole teest minna. Tahtsime jääda ööseks teeäärsesse motelli, et varahommikul, kui päevavalgus saabub, jätkata oma teed sihtkohta, kesetmittemidagimaale Lõuna-Austraalias!
Teekonna algus oli kõige vaevalisem - saada välja reedeõhtusel tipptunnil Melbournest! Ent kui korra Melbourne selja taha jätsid, siis aina vähemaks autosid jäi, teed olid otse ja piirkiirus 110 km tunnis, millest ma edasipüüdliku pääsulinnuna ka ilusasti kinni pidasin.
Meeleolu oli hea, lõugasime lapsega kaasa laulda, mida iganes minu playlistilt tuli, kõige popluaarsemaks muidugi osutus Ed Sheeran ja seda loomulikult sellepärast, et lisaks et ta kena inimene tundub olema, on tema lauludele lihtne tausta laulda!
Ja umbes 100 km enne öömajale saabumist, saabus pilkpime Austraalia öö. Nii pime oli see öö, et istusime mõlemad seljad sirgu, kaelad pikaks venitatud ja silmad krillis, jälgimaks teed ja metsa ning miskipärast ei meeldinud meile sugugi liiklusmärk JÄRGMISED 20 KM ETTEVAATUST: KÄNGURUD TEEL!
Kobades me siiski edasi rühkisime, 80 km tunnis, läbi vihma ja pimeduse. Ja siis päästis meie päeva üks rekka, mis meist mööda lendas ning millele me end sappa sättisime - täistuledes rekka 100 km tunnis ees, meie kenasti järel! Kõik see raske töö jäi rekkale teha - leida tee läbi pimeduse, võtta laks ettehüppavatel kängurudelt - õnneks vist kedagi ette ei jäänud! Muuseas me läksime sellest rekkast enne mööda ja mina veel jutustasin loo lapsele, et see rekkafirma veab värskeid põllumajandussaadusi meie osariigist Lõuna Austraaliasse, sest kui ma salatitehases töötasin, siis tegelesin selle firma autojuhtidega igapäevaselt, kontrollides nende rekkade puhtust ja temperatuuri ja kui te mäletate seda nn. perverdi lugu (vaata varaseimaid positusi umbes aastast 2012 -2013), siis tegu oli just sama ettevõtte rekkaga!
Kui rekka oli meid kenasti sabas Horshamisse vedanud, lehvitasime talle ja vilgutasime tuledega tänutäheks (ja tema vilgutas vastu!) ning saabusime elusale ja ühes tükis meie motelli.
Motelli vastuvõtu lauas ootas kaugelt tulijaid rõõmsameelne naisterahvas, kes oli tütarlaps mitmeid kümnendeid tagasi, ent kes kandis kelmikalt roosat PLAYBOY kampsikut ja kelle naeratus oli suht hambutu! Ent mis ma siin plõksin - vastuvõtt oli positiivne ja soe, asjaajamine kiire ja korralik ning kui oma tuppa saabusime, siis peale kiiret õhtusööki varisesime mõlemad jala pealt rahutusse unne, sest uni ei saa iial kuigi hea olema, kui motell on ehitatud raudtee ja kiirtee vahele.....
Järgmisel hommikul sättisime end teele nii vara kui võimalik, kohe kui valgeks läks, sest ees ootas 416 km meie sihtkohta, endiselt kesetmittemidagimaad!
Karina magas muidugi osariigi piiri maha. Peatusime teel vaid korra, juba Lõuna Austraalias, kus sõime hilise hommikusöögi ja mina sain korraliku topeltkohvi. Sõit oli lihtne, kohati oli tunne, nagu oleks Eestis - liiklus puudus! - enamasti oli piirkiirus 110 km tunnis ja teed taaskord sirgete nooltena läbi maakaardi tõmmatud.
Kuniks me jõudsime oma sihtkoha kesetmittemidagimaad.
Sihtkohas ootas meid ees rõõmus pererahvas ja nende loomaaed (9 koera, kass ja lugematu arv päästetud linde...) Me olime enne kokku leppinud, et kui meile vastutulev x jalgadega vasikas kohe kuidagi ei meeldi, siis vabandame pererahva ees ja pöörame otsa ringi, tuleme tagasi koju ning leiame Esmeraldale seltsilise hoopis kuskilt varjupaigast - ja võtame kõige koledama/kurvema looma....
Ent saatusel on omad trikid: vastutormav koer polnud mitte vasika moodigi, vaid kohe nagu Esmeralda koopia ning hüples meile sekundiga südamesse!
Edasine, koos kolme pissipeatusega (koerale muidugi, mitte meile!) on juba ajalugu!
Sõit oli kivist kannatus! Laps magas taas osariigi piir maha! Iga läbitud sada kilomeetrit võrdus kui olümpiavõiduga!
Kui me lõpuks Melbourne piirile jõudsime, tundus viimased 79 km koduni nagu liblikate lend Edward Griegi Hommikumeeleolu saatel!
Ja kodus ootas meid ees perepea koos Esmeraldaga!
BooBoo, kes käitus autos nagu härrasmees - ilma ühtegi kirjalikku või suulist kaebust esitamata - keeldus tuppa tulemast..... ent kui perepea ta süles tuppa tõi, siis oli sajandi armastuslugu juba alanud.....
Esmeralda vist ei usu siiani, et see koer on nüüd tema koer!!!!!
Me jõudsime koju kell 9.15 õhtul ja koerte tutvusmisrituaal taga-aias mudas ja liivas püherdades võttis oma aja, nii et peale 1200 km autoroolis sel päeval, leidsin ma end õhtul kell 11 vannitoas, pestes mõlemad koerad pealaest jalatallani mudast ja liivast puhtaks..... Sel õhtul ma unerohtu küll ei vajanud, et magama jääda!
Ja mis edasi sai? Edasi oli nii, et tagasi ei vaadatud ja Booboo oli kohe ebapraktilisse perre vastu võetud - isegi kasside poolt!
Ja nüüd ma siis olengi hommikuti kui paradiisis, kõik neli kodulooma mu jalge ümber sebimas, kui mina oma hommikukohviga nende keskel teed rajan.....
BooBoo on aga väga hästi käituv noormees, kellele meeldib kaisus olla ja musid koonule, kes on juba väga lugupeetud mängukaaslane meie kohalike koerte seas ja erinevalt Esmeraldale ta kuuleb, kui teda nimepidi kutsutakse ja ta tuleb kutsumise peal.... kusjuures Esmeraldal on valikuline kuulmine, mis sõltub mängukaaslaste arvust ning tegevuse aktiivsusest.....
Mis aga puutub Esmeraldasse, siis tema käitub nüüd vägagi täiskasvanulikult ja asjalikult (enamasti!) ja on kõrvuni armunud ning ei jää sammugi BooBoost maha. Magavad koos, söövad koos, joovad koos, mängivad oma veemänge koos (mis tähendab topeltpori põrandal puhastada), närivad sama konti erinevatest otstest, aegajalt ajavad kasse koos taga, ... ja mõnel ööl tunnen et mu teiseks nimeks on jumping castle, sest minu seljas hüppavad kaks keeshondi üles/alla/risti/rästi!
Kõik on täpselt nii kui peab!
Asjaolu, et äsja tagasi saabunult teiselt poolt maakera pikalt reisilt, istudes lennukites 19.5 tundi, võtsin ette taas reisi, mis oli oma olemuselt täiesti võrdne lennureisiga, istudes samas asendis pikki tunde, näitab, kui ebapraktiline võib mõni inimene olla. M.O.T.T
Nimelt oli meie äärmiselt ebapraktiline pere jõudnud sinnamaani, et vaja oli tingimata teine koer hankida - ehk siis tegelikult tahtsime seltsikoera Esmeraldale, kuna ponnista kui palju tahad, meie päevad venivad tööl aina pikemaks ning tore oleks kui peale kasside oleks Esmeraldal veel keegi, kelle kandu hammustada, sokke jalast rebida ning pori sees mütata... Ja sellega seoses täitusk ka meie perepea unistus kahes keeshondist, sest mitte ainult mina ja Karina, vaid isegi vist tema kõige rohkem, oleme silmini armunud sellesse tõusse!
Isa Antonio oli taaskord istunud öötunnid arvutis, lisaks kassipiltide vaatamisele (ma loodan vähemalt! lol) võtnud ühendust ka koerakasvatajatega Lõuna Austraaliast ning leidnud pooleteise aastase poisslapse, kes vajas uut kodu. Aga ebapraktilise/secondhand perena meie ju alati korjame üles kõik, mis ripakil ja nii sai interneti teel kokku lepitud, et anname sellele koerale uue kodu ja perekonna! Koer, BooBoo, oli kutsikana valitud näitusekoeraks, ent suuremaks kasvades selgus, et näitustel temast tegijat ei saa - koer olla natuke liiga kõrget kasvu ning x jalad olevat iluviga millega ta iial ühelegi poodiumile ei jõua.... Aga meie ebapraktiline/secondhand/iludusvõistlustel mitteosalev pere leidis, et ongi hea põhjus saada omale just x-jalg majja :D
Ok, pikk jutt sitt jutt! Tegin abikaasale ettepaneku, et ok, ma siis lähen toon koera ära, sest vaadates kalendrit ja töögraafikut, võib juhtuda, et koerale järgi minna saab tema alles veebruaris 2018..... või ka hiljem....
Kui ma Karina eelmisel reedel koolist peale võtsin, ootas meid ees 350 km sõitu öösse. See oli natuke alla poole teest minna. Tahtsime jääda ööseks teeäärsesse motelli, et varahommikul, kui päevavalgus saabub, jätkata oma teed sihtkohta, kesetmittemidagimaale Lõuna-Austraalias!
Teekonna algus oli kõige vaevalisem - saada välja reedeõhtusel tipptunnil Melbournest! Ent kui korra Melbourne selja taha jätsid, siis aina vähemaks autosid jäi, teed olid otse ja piirkiirus 110 km tunnis, millest ma edasipüüdliku pääsulinnuna ka ilusasti kinni pidasin.
Meeleolu oli hea, lõugasime lapsega kaasa laulda, mida iganes minu playlistilt tuli, kõige popluaarsemaks muidugi osutus Ed Sheeran ja seda loomulikult sellepärast, et lisaks et ta kena inimene tundub olema, on tema lauludele lihtne tausta laulda!
 |
| Istudes Läänevärava sillal koos tuhandete teiste autodega, unistades päevast, mil Melbournest välja pääseme |
 |
| Sama sild |
 |
| Kusagil poolel teel Horshami, meie peatuspaika |
 |
| Ja öö läheneb... |
Ja umbes 100 km enne öömajale saabumist, saabus pilkpime Austraalia öö. Nii pime oli see öö, et istusime mõlemad seljad sirgu, kaelad pikaks venitatud ja silmad krillis, jälgimaks teed ja metsa ning miskipärast ei meeldinud meile sugugi liiklusmärk JÄRGMISED 20 KM ETTEVAATUST: KÄNGURUD TEEL!
Kobades me siiski edasi rühkisime, 80 km tunnis, läbi vihma ja pimeduse. Ja siis päästis meie päeva üks rekka, mis meist mööda lendas ning millele me end sappa sättisime - täistuledes rekka 100 km tunnis ees, meie kenasti järel! Kõik see raske töö jäi rekkale teha - leida tee läbi pimeduse, võtta laks ettehüppavatel kängurudelt - õnneks vist kedagi ette ei jäänud! Muuseas me läksime sellest rekkast enne mööda ja mina veel jutustasin loo lapsele, et see rekkafirma veab värskeid põllumajandussaadusi meie osariigist Lõuna Austraaliasse, sest kui ma salatitehases töötasin, siis tegelesin selle firma autojuhtidega igapäevaselt, kontrollides nende rekkade puhtust ja temperatuuri ja kui te mäletate seda nn. perverdi lugu (vaata varaseimaid positusi umbes aastast 2012 -2013), siis tegu oli just sama ettevõtte rekkaga!
Kui rekka oli meid kenasti sabas Horshamisse vedanud, lehvitasime talle ja vilgutasime tuledega tänutäheks (ja tema vilgutas vastu!) ning saabusime elusale ja ühes tükis meie motelli.
Motelli vastuvõtu lauas ootas kaugelt tulijaid rõõmsameelne naisterahvas, kes oli tütarlaps mitmeid kümnendeid tagasi, ent kes kandis kelmikalt roosat PLAYBOY kampsikut ja kelle naeratus oli suht hambutu! Ent mis ma siin plõksin - vastuvõtt oli positiivne ja soe, asjaajamine kiire ja korralik ning kui oma tuppa saabusime, siis peale kiiret õhtusööki varisesime mõlemad jala pealt rahutusse unne, sest uni ei saa iial kuigi hea olema, kui motell on ehitatud raudtee ja kiirtee vahele.....
 |
| Saabusime elusalt motelli ja pugime kartulisalatit! |
Karina magas muidugi osariigi piiri maha. Peatusime teel vaid korra, juba Lõuna Austraalias, kus sõime hilise hommikusöögi ja mina sain korraliku topeltkohvi. Sõit oli lihtne, kohati oli tunne, nagu oleks Eestis - liiklus puudus! - enamasti oli piirkiirus 110 km tunnis ja teed taaskord sirgete nooltena läbi maakaardi tõmmatud.
 |
| Sirged nooled |
 |
| Sild üle Murray jõe |
Kuniks me jõudsime oma sihtkoha kesetmittemidagimaad.
Ent saatusel on omad trikid: vastutormav koer polnud mitte vasika moodigi, vaid kohe nagu Esmeralda koopia ning hüples meile sekundiga südamesse!
Edasine, koos kolme pissipeatusega (koerale muidugi, mitte meile!) on juba ajalugu!
Sõit oli kivist kannatus! Laps magas taas osariigi piir maha! Iga läbitud sada kilomeetrit võrdus kui olümpiavõiduga!
Kui me lõpuks Melbourne piirile jõudsime, tundus viimased 79 km koduni nagu liblikate lend Edward Griegi Hommikumeeleolu saatel!
Ja kodus ootas meid ees perepea koos Esmeraldaga!
BooBoo, kes käitus autos nagu härrasmees - ilma ühtegi kirjalikku või suulist kaebust esitamata - keeldus tuppa tulemast..... ent kui perepea ta süles tuppa tõi, siis oli sajandi armastuslugu juba alanud.....
 |
| Tubli poiss tagaistmel |
Esmeralda vist ei usu siiani, et see koer on nüüd tema koer!!!!!
Me jõudsime koju kell 9.15 õhtul ja koerte tutvusmisrituaal taga-aias mudas ja liivas püherdades võttis oma aja, nii et peale 1200 km autoroolis sel päeval, leidsin ma end õhtul kell 11 vannitoas, pestes mõlemad koerad pealaest jalatallani mudast ja liivast puhtaks..... Sel õhtul ma unerohtu küll ei vajanud, et magama jääda!
Ja mis edasi sai? Edasi oli nii, et tagasi ei vaadatud ja Booboo oli kohe ebapraktilisse perre vastu võetud - isegi kasside poolt!
Ja nüüd ma siis olengi hommikuti kui paradiisis, kõik neli kodulooma mu jalge ümber sebimas, kui mina oma hommikukohviga nende keskel teed rajan.....
BooBoo on aga väga hästi käituv noormees, kellele meeldib kaisus olla ja musid koonule, kes on juba väga lugupeetud mängukaaslane meie kohalike koerte seas ja erinevalt Esmeraldale ta kuuleb, kui teda nimepidi kutsutakse ja ta tuleb kutsumise peal.... kusjuures Esmeraldal on valikuline kuulmine, mis sõltub mängukaaslaste arvust ning tegevuse aktiivsusest.....
 |
| Mänguhoos. BB - x jalgadega vasikas - vasakul ja Ez paremal |
 |
| Meie nunnud |
Mis aga puutub Esmeraldasse, siis tema käitub nüüd vägagi täiskasvanulikult ja asjalikult (enamasti!) ja on kõrvuni armunud ning ei jää sammugi BooBoost maha. Magavad koos, söövad koos, joovad koos, mängivad oma veemänge koos (mis tähendab topeltpori põrandal puhastada), närivad sama konti erinevatest otstest, aegajalt ajavad kasse koos taga, ... ja mõnel ööl tunnen et mu teiseks nimeks on jumping castle, sest minu seljas hüppavad kaks keeshondi üles/alla/risti/rästi!
Kõik on täpselt nii kui peab!
Asjaolu, et äsja tagasi saabunult teiselt poolt maakera pikalt reisilt, istudes lennukites 19.5 tundi, võtsin ette taas reisi, mis oli oma olemuselt täiesti võrdne lennureisiga, istudes samas asendis pikki tunde, näitab, kui ebapraktiline võib mõni inimene olla. M.O.T.T
Kommentaarid
Postita kommentaar