Seistes silmitsi liiga karmi reaalsusega

Arvestades, et meie suguharus on mitmeid inimesi, kes lähenevad 90 eluaastale, oleme ammu olnud valmis selleks telefonikõneks, mis tuleb keset ööd või varahommikul ja siis kuuled läbi une mingit sõnumit, mis esialgu tundub olema paha uni, ent siis saad aru, et oledki ärkvel ja tegu polegi une või lolli naljaga.

Aga me polnud valmis võtma vastu kõne, mis teatab meile, et kahjuks on lahkunud 20 aastane piltilus tüdruk.

Antonio õetütar võttis endalt elu, sest ei suutnud selles maailmas ja selles elus oma valuga hakkama saada.

Nädal tagasi läks ta kodu uksest välja, et sõpra külastada. 24 tundi hiljem algatati pere poolt suur otsing, sest tüdruk polnud koju tagasi tulnud ja mis kõige olulisem, isegi mitte tööle ilmunud. Alarmi päästis valla kõne töö juurest, et kus Natalie on? Kuna ta oli äärmiselt kohusetundlik oma töös, siis tööle mitte ilmumine oli midagi, mis oli täiesti ennekuulmatu.

Kuna ükski sõber või sõbra sõber polnud teda näinud, kõik telefonikõned ja tekstsõnumid jäid vastuseta, siis kell 9 pühapäeval õhtul tegid vanemad politseisse avalduse isiki kadunuks kuulutamiseks. Õnneks sel korral politsei võttis asja käsile ning  kasutades telefoni positsioneerimist, leiti tütarlaps tunni jooksul tema autost, pargitud väga tiheda liiklusega tänavale.

Kaos, mis sellele on järgnenud on sõnades kirjeldamatu, igal tasandil.

Lisaks pisaratemere ja magamata öödele on palju süüdistamist, manamist, ülemõtlemist, raevu ja lihtsalt mittemõistmist.

Kogu eel-lugu on keeruline selgitada, sest kuigi tüdruk oli sündunud kuldlusikas suus, elas ta kuldses puuris. Vahet pole et kuldne, puur oli ikkagi puur.... Kuna tema jaoks oli kõik ette otsustatud - usk, koolid, ülikool, hobid ja karjäär, siis see, et temal endal polnud mingeid valikuid, ajas tütarlapse mässama ning viimased 5 aastat on olnud näitamine maailmale, et tema teeb asju nii, nagu tema tahab ja õige tundub. Selle mässamisega jäeti kool pooleli ning perekonna sõnakasutusse lisandusid sellised ilusad sõnad nagu anoreksia, depressioon, eneselõikamine ja varasematel aastatel ka lahjemad narkootikumid. Pea kaks viimast aastat aga olid natuke paremad, kuna ta leidis omale poiss-sõbra, kes oskas mingil moel Nataliega toime tulla - lastes tal olla tema ise ja iialgi midagi peale sundimata.

Ent sellest kõigest ei piisanud.

Kolm nädalat tagasi viskas ta Matti koos kohvriga ukse taha - ilma sõnagi selgitamata.
Kaks nädalat tagasi kustutas ta ära oma facebooki konto.
Nädal tagasi viis otsuse ellu - eelnevalt varudes unerohtu kogustes, mis tapaks hobuse.

Mis jääb minul üle, kui austada tema valikut ja olla kohal perekonna jaoks, täna, matuse päeval ja ilmselt igal järgmisel päeval meie kõigi elupäevade lõpuni.


Puhka rahus, Natalie!



Kommentaarid