Kaks nädalat tagasi lasime siis Dzinni pudelist välja,.... tõele au andes, koguni kaks Dzinni!
... Kui me varjupaiga ukse taha saabusime, oli see veel suletud, ent ukse taga elav järjekord kenasti üles rivistunud. Me sättisime ka oma longus õlad sappa seisma ning tühjade silmadega ootasime tulevikku ning printsi valgel hobusel... Mingi väike rahutu poiss küsis iga kaaskannataja käest, et mis tulite siia, kassi või koera tahtma???? Tema olla tulnud KAHE kassi järele, poisi ema noogutas laia naeratuse saatel kaasa oma andekale lapsele, kes juba varases nooruses oskab massikommunikatsioonist parima võtta.
Lõpuks ime sündis ning sein meie ees avanes. Meie kui vanad second.hand loomatööstuse veteranid, suundusime kerge sörgiga kohe kassimajja ning siis viis tee meid lahku, hakates igaüks erinevat trassi läbi kammima. Oma ringi lõpus olime igaüks välja valinud umbes 3 kassi. Meil oli eelnev kokkulepe - we do not take cat, because we can, but we will take cat, who we must take! - umbes midagi sellist, et korjame üles selle kassi, milleta ilma hakkama ei saa... ja kui sellist ei kohta, siis kassiga üldse koju ei lähegi....
Niisiis, oma ringiga alguses tagasi, leidsin ma oma abikaasa ühe puuri sees.... Tegelikult oli temal selja taga terve öö uurimistööd, sest ta lappas läbi kõik Melbourne kassikasvatajate ja varjupaikade kodulehed, otsides seda "õiget" kassi.... See väike poiss sealt järjekorrast loomulikult ei teadnud, et ka meie pereisa tuli KAHE kassi järele ning et võidujooks kahele briti lühikarvalisele on juba alanud....
Koos Antonioga oli puuris ka see rahutu laps ja tema endiselt naeratav ema... (ajaloo ja tõe huvides olgu selgitatud, et puurid varjupaigas on maast laeni ja umbes 2 m2 suured ruumid, nii et ärge kasutage oma kujutlusvõimet maalimaks pilti kuidas kassi transpordi puuri on sisse muljutud kaks kassi ja 2.5 inimest....), kõik kolm üritasid kahel puuris oleval kassi tähelepanu pälvida....
Kuna minul tilkus süda verd ja silmist voolas vesi, siis otsustasin kassimajast välja minna ja pingi peal peatäie või ka kaks nutta.... Törtsutasin seal pingi peal ikka miski tunni jagu, luristasin nina ning üritasin välismaailmaga silmsidet vältida. Loomulikut läbi hägu ma nägin, et palju inimesi käis kassimajast läbi, varjupaiga töötajad jooksid edasi tagasi, ent vähe ma teadsin draamast, mis kassimajas toimus:
Nimelt sai üsna pea ilmselgeks, et nondele kahele õde-venda kassile oli kaks soovijat - meie perepea ning see naeratav Mona-Lisast ema oma rüblikuga. Seega liivale joon tõmmatud ning lahing alanud! Armastuses ja sõjas meetode ei valita, ning nii olnud siis kassipuuriski päris võimas vaatemäng - meie ülirahulik ja viisakas perepea versus emotsionaalne Mona-Lisa.... Sel ajal kui verbaalseid argumente vahetati, olla kassid oma valiku teinud - hall kass kolis Antonio sülle ning must Karina sülle, samal ajal kui rüblik näpuga kass togis ja üritas kasse sülest ära ajada....
Tegelikult oli otsus juba tehtud, ent probleem oli, et Mona-Lisa ei andnud alla! Lõppude lõpuks Austraalia naine saab alati mis ta tahab ning ka sel korral polnud tädi just kärbeskaallasest alla-andjast tüüp! Mona-Lisa ei naeratanud enam ammu, ent selle eest olla trampinud jalgu ja mänginud hoopis hellitatud printsessi.Päris pulgaks maha visanud siiski polnud, ent pealtvaatajate sõnul palju ei puudunud ka!
Igal juhul oli sel printsessil väga väga kuri nägu peas, kui ta oma nuttu üürgavat rüblikut kätt pidi järele lohistades kassimaja ukse tagakätt kinni lõi.... sajatades, et enam kunagi ta siia oma jalga ei tõsta, enne kui päikeseloojangusse kappas oma ratsul.
Seega, üsna pea ilmus silmapiirile minu pere, mõlemal käe pikenduseks transpordi puurid.....
Põhjuseks miks printsess herneteral noid kahte ei saanud, oli väga inimlik: kuna hall kass lapsi ei salli, siis polnud olemas võimalustki, et see ema oma rüblikuga üldse mingi kassi saaks... Varjupaiga tädi oli Antoniole öelnud, et nad näevad päevast päeva sellist draamat ning nad on harjunud sellega, et kellegi au saab riivatud, ent nad kunagi ei anna isegi võimalust sellistele inimestele viia koju loom varjupaigast.
-------------
Kaks nädalat hiljem, tänasel hommikul, on see kõik ajalugu. Kassid on kohanenud ja meie ka! Hall kass Anna valis Antonio välja juba varjupaigas ja on oma valikule truuks jäänud. Must kass Prnts valis Karina toa omale elupaigaks ning kuna koos toaga tuli ka Karina, need kaks on nüüdsest lahutamatud.
Ja mis mina sain? Õige, loomulikult - liivakasti ja söögikopsikud!
Prints ja Anna, mõlemad 8 aastased, sattusid varjupaika, kuna nende omanik jäi haigeks ning polnud enam võimeline nende eest hoolt kandma.
Muidugi on nad harjumatult väiksed, mõlemad kokku annavad ehk pool Grandi kehakaalu välja, ent küll aeg annab aru ja harjume ka sellega! Annal on maailma koledaim hääl, justkui krooniline alkohoolikust suitsetaja nõuaks kell 5 hommikul süüa! Printsil ent pea-aegu häält polegi, ent süüa oskab ta nõua sellegipoolest.... ning Prints kohanes kohe, samal ajal kui Anna meie vood all redus oli. Lasime tal olla peidus niikaua kuni ta ise otsustab välja tulla...
Igaljuhul on nüüd rutiin taastunud, kasse maja täis, kaks korda päevas mängutuurid, küünekraapsud diivanil, Karina juuksekummid kaovad, astud dushi alt välja ning kass või kaks ootab sind vannitoa põrandal, öösel magab keegi sinu vastas, selili ja välja sirutatud ning magad edasi sundasendis, sesr liigutada ei saa, jne jne...
Ent huskid teavad, et miski on majas ja et see miski pole Grandpuss....
Elu läheb edasi, ent mina ikkagi leinan oma Grandi, käin temaga iga päev rääkimas ning senini valan iga päeva pisara või ka paar....
Kõik need käpajäljed südames.... keegi ei saa seda mult ära võtta!
... Kui me varjupaiga ukse taha saabusime, oli see veel suletud, ent ukse taga elav järjekord kenasti üles rivistunud. Me sättisime ka oma longus õlad sappa seisma ning tühjade silmadega ootasime tulevikku ning printsi valgel hobusel... Mingi väike rahutu poiss küsis iga kaaskannataja käest, et mis tulite siia, kassi või koera tahtma???? Tema olla tulnud KAHE kassi järele, poisi ema noogutas laia naeratuse saatel kaasa oma andekale lapsele, kes juba varases nooruses oskab massikommunikatsioonist parima võtta.
Lõpuks ime sündis ning sein meie ees avanes. Meie kui vanad second.hand loomatööstuse veteranid, suundusime kerge sörgiga kohe kassimajja ning siis viis tee meid lahku, hakates igaüks erinevat trassi läbi kammima. Oma ringi lõpus olime igaüks välja valinud umbes 3 kassi. Meil oli eelnev kokkulepe - we do not take cat, because we can, but we will take cat, who we must take! - umbes midagi sellist, et korjame üles selle kassi, milleta ilma hakkama ei saa... ja kui sellist ei kohta, siis kassiga üldse koju ei lähegi....
Niisiis, oma ringiga alguses tagasi, leidsin ma oma abikaasa ühe puuri sees.... Tegelikult oli temal selja taga terve öö uurimistööd, sest ta lappas läbi kõik Melbourne kassikasvatajate ja varjupaikade kodulehed, otsides seda "õiget" kassi.... See väike poiss sealt järjekorrast loomulikult ei teadnud, et ka meie pereisa tuli KAHE kassi järele ning et võidujooks kahele briti lühikarvalisele on juba alanud....
Koos Antonioga oli puuris ka see rahutu laps ja tema endiselt naeratav ema... (ajaloo ja tõe huvides olgu selgitatud, et puurid varjupaigas on maast laeni ja umbes 2 m2 suured ruumid, nii et ärge kasutage oma kujutlusvõimet maalimaks pilti kuidas kassi transpordi puuri on sisse muljutud kaks kassi ja 2.5 inimest....), kõik kolm üritasid kahel puuris oleval kassi tähelepanu pälvida....
Kuna minul tilkus süda verd ja silmist voolas vesi, siis otsustasin kassimajast välja minna ja pingi peal peatäie või ka kaks nutta.... Törtsutasin seal pingi peal ikka miski tunni jagu, luristasin nina ning üritasin välismaailmaga silmsidet vältida. Loomulikut läbi hägu ma nägin, et palju inimesi käis kassimajast läbi, varjupaiga töötajad jooksid edasi tagasi, ent vähe ma teadsin draamast, mis kassimajas toimus:
Nimelt sai üsna pea ilmselgeks, et nondele kahele õde-venda kassile oli kaks soovijat - meie perepea ning see naeratav Mona-Lisast ema oma rüblikuga. Seega liivale joon tõmmatud ning lahing alanud! Armastuses ja sõjas meetode ei valita, ning nii olnud siis kassipuuriski päris võimas vaatemäng - meie ülirahulik ja viisakas perepea versus emotsionaalne Mona-Lisa.... Sel ajal kui verbaalseid argumente vahetati, olla kassid oma valiku teinud - hall kass kolis Antonio sülle ning must Karina sülle, samal ajal kui rüblik näpuga kass togis ja üritas kasse sülest ära ajada....
Tegelikult oli otsus juba tehtud, ent probleem oli, et Mona-Lisa ei andnud alla! Lõppude lõpuks Austraalia naine saab alati mis ta tahab ning ka sel korral polnud tädi just kärbeskaallasest alla-andjast tüüp! Mona-Lisa ei naeratanud enam ammu, ent selle eest olla trampinud jalgu ja mänginud hoopis hellitatud printsessi.Päris pulgaks maha visanud siiski polnud, ent pealtvaatajate sõnul palju ei puudunud ka!
Igal juhul oli sel printsessil väga väga kuri nägu peas, kui ta oma nuttu üürgavat rüblikut kätt pidi järele lohistades kassimaja ukse tagakätt kinni lõi.... sajatades, et enam kunagi ta siia oma jalga ei tõsta, enne kui päikeseloojangusse kappas oma ratsul.
Seega, üsna pea ilmus silmapiirile minu pere, mõlemal käe pikenduseks transpordi puurid.....
Põhjuseks miks printsess herneteral noid kahte ei saanud, oli väga inimlik: kuna hall kass lapsi ei salli, siis polnud olemas võimalustki, et see ema oma rüblikuga üldse mingi kassi saaks... Varjupaiga tädi oli Antoniole öelnud, et nad näevad päevast päeva sellist draamat ning nad on harjunud sellega, et kellegi au saab riivatud, ent nad kunagi ei anna isegi võimalust sellistele inimestele viia koju loom varjupaigast.
-------------
Kaks nädalat hiljem, tänasel hommikul, on see kõik ajalugu. Kassid on kohanenud ja meie ka! Hall kass Anna valis Antonio välja juba varjupaigas ja on oma valikule truuks jäänud. Must kass Prnts valis Karina toa omale elupaigaks ning kuna koos toaga tuli ka Karina, need kaks on nüüdsest lahutamatud.
Ja mis mina sain? Õige, loomulikult - liivakasti ja söögikopsikud!
Prints ja Anna, mõlemad 8 aastased, sattusid varjupaika, kuna nende omanik jäi haigeks ning polnud enam võimeline nende eest hoolt kandma.
Muidugi on nad harjumatult väiksed, mõlemad kokku annavad ehk pool Grandi kehakaalu välja, ent küll aeg annab aru ja harjume ka sellega! Annal on maailma koledaim hääl, justkui krooniline alkohoolikust suitsetaja nõuaks kell 5 hommikul süüa! Printsil ent pea-aegu häält polegi, ent süüa oskab ta nõua sellegipoolest.... ning Prints kohanes kohe, samal ajal kui Anna meie vood all redus oli. Lasime tal olla peidus niikaua kuni ta ise otsustab välja tulla...
Igaljuhul on nüüd rutiin taastunud, kasse maja täis, kaks korda päevas mängutuurid, küünekraapsud diivanil, Karina juuksekummid kaovad, astud dushi alt välja ning kass või kaks ootab sind vannitoa põrandal, öösel magab keegi sinu vastas, selili ja välja sirutatud ning magad edasi sundasendis, sesr liigutada ei saa, jne jne...
Ent huskid teavad, et miski on majas ja et see miski pole Grandpuss....
Elu läheb edasi, ent mina ikkagi leinan oma Grandi, käin temaga iga päev rääkimas ning senini valan iga päeva pisara või ka paar....
Kõik need käpajäljed südames.... keegi ei saa seda mult ära võtta!
Kommentaarid
Postita kommentaar