Reede õhtuks oli minu alati nii rahulik, tasakaalukas ja tasane abikaasa endast andnud kõik, mis tal hetkel anda oli.
Tegelikult algas ju kõik reede varahommikuga, kui ma talle müksu ribide vahele toksasin teatega, et jälle on üks lennuk all.... Ütleme nii, et meie pereisa, keda ei jäta külmaks ükski humanitaarkatastroof, oli sekundiga ärkvel (ja me räägime siin poole kuuest hommikul!) ja telepuldiga varustatud. Seega see varahommikune äratus oli algus pikka päeva.
Sel päeval oli tal töö teisel pool linna. Tegu oli suht suuremahulise, ent mitte eriti raske tööga ja nagu ta mulle kinnitas, ei olevat see liiga pikk päev!
Kui mina kell 7.30 õhtul koduuksest sisse astusin, oli perepea alles kusagil kesklinnas reedeõhtuse tipptunniga rinda pistmas. Mind ootas ees kaks nälga surevat last, üks oma ja teine laenatud... Enne veel kui oma töösaapad sain jalast, kukkus kass mäuguma, olles ka kohe kohe nälga suremas. Ainuke, kes polnud sel päeval midagi söönud või isegi sekundiks peatunud, olin muuseas mina ise, ent.... lapsed ja loomad first?
Lastele kanashnitsel ahju, kassile hakkliha kopsikusse, koertele pai (jumala abiga olid nemad õnneks söödetud, kasitud ja jalutatud!), päeva jooksul kogunenud kopsikud kraanikausi servale kokku kuhjatud, post üle vaadatud, valge pesu pessu ja ülejäänud ära sorteeritud oma pesu järjekorda ootama, oli mul lõpuks aega köögilaua taha maha istuda. Tegelikult olin ma nii väsinud, et ei tahtnud söögist mõeldagi. Ainuke millest suutsin unistada, oli kuum dush ja mu pehme voodi, kuhu tahaks surnult maha langeda, ent ennekõike, et mu abikaasa saabuks juba koju!
Lõpuks said lapsed söödetud ning isegi laud nende järelt koristatud. Saabusin just sorakil juustega dushi alt, kui perepea välisuksest sisse vaakus.
Ja siis hakkas nali peale! Katsin talle laua ja istusime maha, mõlemad lapsed otsustasid ka meile seltsi pakkuda. Nagu ikka igal õhtul, arutasime päevasündmusi, mis head ja mis halba juhtus ning kui mitu erinevat koera kassi isa sel päeval nägi.... Ent sel õhtul plikad olid kui segased, üks hakkas Antoniot jalaga laua all togima ja siis teine otsustas ka olla sama cool... Tegelikult sain ma aru küll, et perepeale selline togimise võistlus just ei meeldinud, ent ta siiski säilitas rahu, kui plikasid noomis...
Ent seda rahu ei jätkunud kauaks: õhtu edenedes pandi perepea kannatus tõeliselt proovile. Nagu ta mulle kirjeldas, oli päev olnud hullumaja. Hommikul kliendi juurde jõudes ootas teda ees magamatusest mustade panda silmadega disaineritädi, kes oli terve öö muretsenud, et kuidas see töö küll tehtud saab??????? Terve päev otsa tormas see tädi end täpiks, kloksus siblides ringi nagu peata kana ning takistas töötegu. Enamus energiat läks tädi rahustamiseks ning see järelejäänud osa energiat lihtsalt hammaste kokkusurudes tööga edasi minekuks. Ja et asi veel huvitavam oleks, ühines siblimisega ka heatahtlik klient, kes oma abivalmidusega rohkem segas, kui aitas... Anthony arvestuse kohaselt oleks see töö võtnud maksimum 4 tundi, tegelikult võttis see kahe hüsteerilise keskealise naise seltskonnas 8....
Ja et meie perepea ei oska ei öelda, siis lubas ta ühele teisele disaineritshikile teel koju minna panna üles kardinad ühes kesklinna trendikohvikus. Asjaga olla kiire ja teha polevatki muud, kui minna kohale ning 1-2-3 panna üles kolm komplekti kardinaid! Me siin Melbournes muide enam ei kaeblegi parkimise üle (leida parkimiskoht kuulub põlismelbournelase tüütu päevarutiini sekka!), ent lõpuks kohale jõudes selgus, et kardinad on 4 meetrit pikad ja kohvik rahvast puupüsti täis... Antonio enda sõnade järgi ei mäletanud ta koju jõudes, kuidas ta suutis selles muusika ja inimvadina keskel oma töö tehud saada, kolistades laudade vahel ringi oma pika redeliga ja lohistades õlal neid tonni kaaluvaid kilomeetripikkuseid kardinaid.
Ja teel koju veetis ta terve igaviku Melbourne kurikuulsas tipptunni liikluses....
Kõike seda arvestades ma ei imestagi, et lõpuks lahvatas leek ja isa Antonio tegi lõvihäält!!!
Just siis, kui ta langes voodisse, saabus Karina toauksele teatega, et ta tahab et tema korvpalli pumbataks rohkem õhku (kell 10 õhtul väga oluline!?). Järgmiseks ajas isa hulluks küsimus köögist, kumba jogurtit ta peaks võtma, vanilje või sidruni???? Selleks ajaks olin mina ka juba voodisse maabunud, ent kisa ja muusika tütarlaste sektis võttis aga tuure üles ning mis iganes toimus sealpool sood, tehti seda müdisevate elevandisammudega. Meie perepea tormas siis teismelisi taltsutama, möirates muusika vait ning tütarlapsed vagaseks. Teel magamistuppa otsustas härra, et läheb tshekib kassi ka õuest tuppa (mäletate, et need kaks kuuluvad ühte ja minu abikaasa ei saa rahu enne, kui kass turvaliselt toas!). Kass magas oma teki peal välisukse ees ja kui Antonio ukse avas, siis tõusis püsti, jalutas perepeast eemale, võttis trepiserval istet, jõllitas öhe tummas rahus lõug lõunas ning ignoreeris oma parimat sõpra! Kutsumise peale kass ei reageerinud ning see ajas perepea nii pöördesse, et ta tormas aluspükste väel trepi peale, kahmas kassi kaenlasse ja tormas tagasi magamistuppa, lajatas kassi voodi peale ning MÖIRGAS: kui MINA kutsun sind, siis SINA tuled!!!!! Ma pole eluski meie kassi näinud selliselt seismas, alandlikult põlvist nõtku, silmad suured, saba jalge vahel, koon uskumatusest peremehe poole..... Ma pole eluski näinud ka meie perepead niimoodi looma peale möirgamas! Kass kuuletus muide sekundi pealt ja vajus sinnasamasse kohta, kuhu peremees ta maha pani KOGU ÖÖKS, mitte julgedes iitsada ega liigutada!!!!!!!
Lõpuks tundus, et saabus rahu ja peremees maabus tagasi voodisse....
Mina olin juba une ääremail...
Mingi hetk hiljem avasin ma silmad ja nägin möirapulli ringi traavimas suures toas, kus lendasid ringi valged tühjad A4 paberilehed....
Nimelt oli Karina proovinud midagi printida oma iPadist ja ...miski läks nihu. Printer tegi imelikke hääli GRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRR GRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRR GRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRR üritades oma ülesandega hakkama saada ja siis lõi ette teate, et paber on toppama jäänud.... Ja niimoodi edutult üritades olla laps proovinud 5 - 6 korda. Mina õnneks magasin nii sügavalt, et ei kuulnud midagi, ent pereisa, kes oli just just magama jäämas, ajas see hulluks ja sellele järgnes päeva parim etteaste. Teismeline püüdis õigustada, miks tal on vaja oma pilti välja printidaja isa püüdis häälekalt selgeks teha, et selliseid asju ei tehta kell 11 õhtul, seda enam et iPadiga pole eales õnnestunud siiani midagi meie printeriga printida! Hiljem ta vandus mulle jumala keeli, et ta oleks selle kuradi iPadi pooleks virutanud, kui see poleks kohustuslik koolivahend....
Ütleme nii, et see lehesadu oli pika päeva suurejooneline finaal (ja päris naljakas kah....)
Ma kallistasin oma kaasat, kui see oma rahutagamise missioonilt tagasi voodisse laekus ja soovitasin lihtsalt rahu, ainult rahu!.... ning siis hakkasime mõlemad suure häälega naerma!!!!
See naer oligi see miski, mida me mõlemad vajasime, sest lõpuks, kui palged olid naerupisaraist kuivad, vajusime me mõlemad sügavasse surmaunne...
PS! Pole kerge olla isa!
PPS! Naer on terviseks!
PPPS! Kass ja perepea leppisid eile kenasti ära, nühkides koone teineteise vastu ning magades eileõhtust taas kenasti koos, kass peremehe peal....
Tegelikult algas ju kõik reede varahommikuga, kui ma talle müksu ribide vahele toksasin teatega, et jälle on üks lennuk all.... Ütleme nii, et meie pereisa, keda ei jäta külmaks ükski humanitaarkatastroof, oli sekundiga ärkvel (ja me räägime siin poole kuuest hommikul!) ja telepuldiga varustatud. Seega see varahommikune äratus oli algus pikka päeva.
Sel päeval oli tal töö teisel pool linna. Tegu oli suht suuremahulise, ent mitte eriti raske tööga ja nagu ta mulle kinnitas, ei olevat see liiga pikk päev!
Kui mina kell 7.30 õhtul koduuksest sisse astusin, oli perepea alles kusagil kesklinnas reedeõhtuse tipptunniga rinda pistmas. Mind ootas ees kaks nälga surevat last, üks oma ja teine laenatud... Enne veel kui oma töösaapad sain jalast, kukkus kass mäuguma, olles ka kohe kohe nälga suremas. Ainuke, kes polnud sel päeval midagi söönud või isegi sekundiks peatunud, olin muuseas mina ise, ent.... lapsed ja loomad first?
Lastele kanashnitsel ahju, kassile hakkliha kopsikusse, koertele pai (jumala abiga olid nemad õnneks söödetud, kasitud ja jalutatud!), päeva jooksul kogunenud kopsikud kraanikausi servale kokku kuhjatud, post üle vaadatud, valge pesu pessu ja ülejäänud ära sorteeritud oma pesu järjekorda ootama, oli mul lõpuks aega köögilaua taha maha istuda. Tegelikult olin ma nii väsinud, et ei tahtnud söögist mõeldagi. Ainuke millest suutsin unistada, oli kuum dush ja mu pehme voodi, kuhu tahaks surnult maha langeda, ent ennekõike, et mu abikaasa saabuks juba koju!
Lõpuks said lapsed söödetud ning isegi laud nende järelt koristatud. Saabusin just sorakil juustega dushi alt, kui perepea välisuksest sisse vaakus.
Ja siis hakkas nali peale! Katsin talle laua ja istusime maha, mõlemad lapsed otsustasid ka meile seltsi pakkuda. Nagu ikka igal õhtul, arutasime päevasündmusi, mis head ja mis halba juhtus ning kui mitu erinevat koera kassi isa sel päeval nägi.... Ent sel õhtul plikad olid kui segased, üks hakkas Antoniot jalaga laua all togima ja siis teine otsustas ka olla sama cool... Tegelikult sain ma aru küll, et perepeale selline togimise võistlus just ei meeldinud, ent ta siiski säilitas rahu, kui plikasid noomis...
Ent seda rahu ei jätkunud kauaks: õhtu edenedes pandi perepea kannatus tõeliselt proovile. Nagu ta mulle kirjeldas, oli päev olnud hullumaja. Hommikul kliendi juurde jõudes ootas teda ees magamatusest mustade panda silmadega disaineritädi, kes oli terve öö muretsenud, et kuidas see töö küll tehtud saab??????? Terve päev otsa tormas see tädi end täpiks, kloksus siblides ringi nagu peata kana ning takistas töötegu. Enamus energiat läks tädi rahustamiseks ning see järelejäänud osa energiat lihtsalt hammaste kokkusurudes tööga edasi minekuks. Ja et asi veel huvitavam oleks, ühines siblimisega ka heatahtlik klient, kes oma abivalmidusega rohkem segas, kui aitas... Anthony arvestuse kohaselt oleks see töö võtnud maksimum 4 tundi, tegelikult võttis see kahe hüsteerilise keskealise naise seltskonnas 8....
Ja et meie perepea ei oska ei öelda, siis lubas ta ühele teisele disaineritshikile teel koju minna panna üles kardinad ühes kesklinna trendikohvikus. Asjaga olla kiire ja teha polevatki muud, kui minna kohale ning 1-2-3 panna üles kolm komplekti kardinaid! Me siin Melbournes muide enam ei kaeblegi parkimise üle (leida parkimiskoht kuulub põlismelbournelase tüütu päevarutiini sekka!), ent lõpuks kohale jõudes selgus, et kardinad on 4 meetrit pikad ja kohvik rahvast puupüsti täis... Antonio enda sõnade järgi ei mäletanud ta koju jõudes, kuidas ta suutis selles muusika ja inimvadina keskel oma töö tehud saada, kolistades laudade vahel ringi oma pika redeliga ja lohistades õlal neid tonni kaaluvaid kilomeetripikkuseid kardinaid.
Ja teel koju veetis ta terve igaviku Melbourne kurikuulsas tipptunni liikluses....
Kõike seda arvestades ma ei imestagi, et lõpuks lahvatas leek ja isa Antonio tegi lõvihäält!!!
Just siis, kui ta langes voodisse, saabus Karina toauksele teatega, et ta tahab et tema korvpalli pumbataks rohkem õhku (kell 10 õhtul väga oluline!?). Järgmiseks ajas isa hulluks küsimus köögist, kumba jogurtit ta peaks võtma, vanilje või sidruni???? Selleks ajaks olin mina ka juba voodisse maabunud, ent kisa ja muusika tütarlaste sektis võttis aga tuure üles ning mis iganes toimus sealpool sood, tehti seda müdisevate elevandisammudega. Meie perepea tormas siis teismelisi taltsutama, möirates muusika vait ning tütarlapsed vagaseks. Teel magamistuppa otsustas härra, et läheb tshekib kassi ka õuest tuppa (mäletate, et need kaks kuuluvad ühte ja minu abikaasa ei saa rahu enne, kui kass turvaliselt toas!). Kass magas oma teki peal välisukse ees ja kui Antonio ukse avas, siis tõusis püsti, jalutas perepeast eemale, võttis trepiserval istet, jõllitas öhe tummas rahus lõug lõunas ning ignoreeris oma parimat sõpra! Kutsumise peale kass ei reageerinud ning see ajas perepea nii pöördesse, et ta tormas aluspükste väel trepi peale, kahmas kassi kaenlasse ja tormas tagasi magamistuppa, lajatas kassi voodi peale ning MÖIRGAS: kui MINA kutsun sind, siis SINA tuled!!!!! Ma pole eluski meie kassi näinud selliselt seismas, alandlikult põlvist nõtku, silmad suured, saba jalge vahel, koon uskumatusest peremehe poole..... Ma pole eluski näinud ka meie perepead niimoodi looma peale möirgamas! Kass kuuletus muide sekundi pealt ja vajus sinnasamasse kohta, kuhu peremees ta maha pani KOGU ÖÖKS, mitte julgedes iitsada ega liigutada!!!!!!!
Lõpuks tundus, et saabus rahu ja peremees maabus tagasi voodisse....
Mina olin juba une ääremail...
Mingi hetk hiljem avasin ma silmad ja nägin möirapulli ringi traavimas suures toas, kus lendasid ringi valged tühjad A4 paberilehed....
Nimelt oli Karina proovinud midagi printida oma iPadist ja ...miski läks nihu. Printer tegi imelikke hääli GRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRR GRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRR GRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRRR üritades oma ülesandega hakkama saada ja siis lõi ette teate, et paber on toppama jäänud.... Ja niimoodi edutult üritades olla laps proovinud 5 - 6 korda. Mina õnneks magasin nii sügavalt, et ei kuulnud midagi, ent pereisa, kes oli just just magama jäämas, ajas see hulluks ja sellele järgnes päeva parim etteaste. Teismeline püüdis õigustada, miks tal on vaja oma pilti välja printidaja isa püüdis häälekalt selgeks teha, et selliseid asju ei tehta kell 11 õhtul, seda enam et iPadiga pole eales õnnestunud siiani midagi meie printeriga printida! Hiljem ta vandus mulle jumala keeli, et ta oleks selle kuradi iPadi pooleks virutanud, kui see poleks kohustuslik koolivahend....
Ütleme nii, et see lehesadu oli pika päeva suurejooneline finaal (ja päris naljakas kah....)
Ma kallistasin oma kaasat, kui see oma rahutagamise missioonilt tagasi voodisse laekus ja soovitasin lihtsalt rahu, ainult rahu!.... ning siis hakkasime mõlemad suure häälega naerma!!!!
See naer oligi see miski, mida me mõlemad vajasime, sest lõpuks, kui palged olid naerupisaraist kuivad, vajusime me mõlemad sügavasse surmaunne...
PS! Pole kerge olla isa!
PPS! Naer on terviseks!
PPPS! Kass ja perepea leppisid eile kenasti ära, nühkides koone teineteise vastu ning magades eileõhtust taas kenasti koos, kass peremehe peal....
Kommentaarid
Postita kommentaar